Mütoloogilised olendid muistendites ja uskumustes (0)

Mütoloogilised olendid muistendites ja uskumustes
Metshaldjapärimus
Juba väga varasest ajast saati on inimestel olnud vajadus seletada enda ümber toimuvat. Kõige lihtsam ja ka huvitavam viis ümbritsevat seletada on läbi muistendi. Muistend on aga väljamõeldis ning ütleksin et pigem meelelahutuslik lugu. Midagi hoopis erilisemat on uskumus . Uskumus on sisemine veendumus , et nii just ongi õige ning see võib olla personaalne kuid ka kogukondlikul tasandil. Kaugemasse minevikku vaadates leidub sarnaseid uskumusi juba suuremas ühenduses- kogu läänemeresoome rahvaste tasandil. Üheks selliseks näiteks tooksingi siinkohal metshaldjapärimuse. Oma essees tuginen peamiselt Kristi Salve artiklile „ Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval.“ Lisaks kasutan ka Aino Laaguse ning Madis Arukase artikleid.
Eestlaste usundi kohta leidub kirjalikult fikseeritud teateid alates 13. sajandist, kuid haldja mõiste hakkab üha sagedamini esinema alles 19. sajandi keskpaigast alates.1 On erinevaid teooriaid sellest, et miks on tekkinud läänemeresoome rahvaste pärimusse selline olend nagu metshaldjas . Siinkohal toon välja mõned, mis mulle Aino Laaguse artiklist tunduvad loogilisemad ning millega nõustun rohkem.
M. A. Castrén on seisukohal, et haldjas on üldnimetus kaitsevaimudele, mis paiknevad looduses ja inimese enda loodud asjades. Haldjal on suhteliselt iseseisev eksistents, mis jätkub ka pärast eseme kadumist või selle olemasolu lakkamist. Haldjas valitseb ühe konkreetse metsa või metsatuka üle. Seega on metshaldjas lokaalse paiga vaim. Oskar Loorits peab loodushaldjate usu aluseks austavat suhtumist loodusesse . Suhtumises loodusesse avaldub esivanemate ürgdemokraatlik mõtteviis, mis peab inimest samaväärseks loodusega. Soomeugrilik loodushingedeusk andis maad germaanlastelt laenatud kaitsevaimudeusule. Ivar Paulson leiab, et haldjauskumuste alus on hingeusk- kujutlus loodusobjektide ja inimkäte poolt loodud asjade hingestatusest. Hingele omistati teatud iseseisvus kehast, osad hinged (irdhinged) võivad looma või inimese kehast irduda. Lisaks kujutlusele irdhingest on haldjauskumuste aluseks üldine animistlik suhtumine loodusesse, eelkõige aga metsa.2
Kõik kolm teooriat käsitlevad inimese ja looduse vahelist austussuhet ning seetõttu leian, et neis kõigis on tõetera sees. Metshaldjate n-ö käitumist saab jagada heaks ja halvaks. Heaks ja halvaks selles mõttes, et ühel juhul on metshaldjas kui kaitsja (lindude, loomade, metsasaaduste), kuid teisel juhul kui deemonlik eksitusolend.
Vanema kihistuse kohaselt elavad metsa (st puude, muu taimkatte , metslindude ja -loomade) kaitsevaimud perekondlikult nagu inimesedki. Hoidmise ja kaitsmise, kuid ka valitsemise funktsioonile osutab vepsa metshaldjate kõige tavalisem , palvetes peaaegu ainuvalitsev nimetustepaar mecan izhandaizhed, mecan emägaizhed (`metsa peremehekesed, metsa perenaisekesed').3
Selline perekonda kuuluvus on minu arvates huvitav nähtus, mis võiks olla seotud ehk asjaoluga, et haldjad on kui metsa kaitsjad. Perekonna idee on samasugune , üksteise eest kantakse hoolt ning oma peret kaitstakse.
Metsa minnes tuleb paluda metsa peremehe ning -naise õnnistust, et käik läheks hästi korda. Kui minnakse marjule või seenile, siis palutakse, et võidaks soovitut leida. Luba peab paluma metsas puhkama istumiseks, suitsetamiseks ning ööbimiseks, mille puhul metshaldjate heatahtlikkuse kindlustamise vajadus on eriti selgelt tuntav. Samuti tuleb kordaläinud metsaskäigu ning hea marja- või seenesaagi eest haldjaid tänada.4
See, et metsast millegi võtmiseks tuleb luba küsida, näitab jällegi seda, et metshaldjad on kaitsevaimud, nad kaitsevad metsa ja metsa varasid. Samuti peegeldub siin austus , mis inimestel looduse vastu on. Kui nüüd mõelda praegusele ajale, siis inimesed on muutunud loodusvõõraks ning olgugi, et selline uskumus on iseloomulik küll väikestele kogukondadele (praeguse näite puhul vepslastele), siis sellegipoolest võiksid ka suuremad ja kaasajastunud rahvad mõelda antud teema peale. Varasemal ajal on kõigi esivanemad sõltunud loodusest ning seetõttu ka elus püsinud.
Metshaldjast kui eksitajast saab rääkida kahest aspektist . Esiteks saab metshaldjast halb olend siis, kui eksitakse eelpool mainitud reeglite vastu. Käitumisreeglite eiramine põhjustab halbu tagajärgi - ehmatavaid nägemusi, eksimist või haigestumist spetsiifilisse haigusesse, mida nimetatakse mecanena (`metsanina').5 Antud juhul on kuidagi vale öelda, et metshaldjast saab halb olend, sest inimene selle halva tegelikult endale põhjustas ning kuna metshaldjas on kaitseolend, siis just seda ta teebki, kaitseb. Hoopis teine lugu on aga metshaldja kui deemoniga.
Deemonlikud olendid on olnud vajalikud õigeuskliku külamaailma tasakaalus hoidmiseks, neil on olnud otsekui inimkäitumise kontrollija, sandarmi roll. Peaaegu iga külaühiskonna liige on oma elus metsa eksinud või siis kuulnud sellest mõnelt lähedaselt vahetult kogejalt. Eksimine väga eluline juhtum, mille eest on pidanud hoiatama juba lapsi. Eksimise toimumise algeks on koht, mitte inimene ise või juhus . Isikulise eksitaja puhul esineb kaks erinevat eksimisseletust. Esiteks uskumusolendi poolt tingitud meeltesegadus ning teiseks tahtmatu sattumine uskumusolendi “jälgedele. Esimesel puhul on tunnetatav sugulus meeli segava metsaga. Teisel juhul on mets (nagu kogu maailm laiemana) nähtud kui hea ja kurja poolt jagatud tanner, millel inimene eksleb. 6
Tegelikult on eksimine ju igati seletatav nähtus, ikka inimesed eksivad, mistõttu lähevad nad paanikasse ning seetõttu on raskendatud ka kodutee leidmine. On huvitav, et see nähtus on läänemeresoome rahvastel seletatud metshaldjatega. Kuna sellistel n-ö loodusrahvastel on igal objektil ja juhtumil seletus, siis on arusaadav, et metsas inimesi eksitada saab vaid metshaldjas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult on väga raske lühidalt kokku võtta läänemeresoome rahvaste metshaldjapärimust. Pärimuse juures on väga palju erinevaid nüansse ja tõlgendusi, millega nõustuda või mitte. Täpselt sama raske on leida vastust küsimusele miks on läänemeresoome rahvastel just selline pärimus ning miks on vaja metsa eksimist seletada metshaldjate tegevusega . Sellegipoolest on tegu ääretult huvitava valdkonnaga, millega soovin kindlasti põhjalikumalt tutvuda.
Kasutatud kirjandus
1. Aino Laagus. Metshaldjauskumus uurimisobjektina. – Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost 6 2007. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/5ainolaagus.pdf
2. Kristi Salve. Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval. – Veidikene vepslastest: maa, rahvas, kultuur. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vepsa1.html
3. Madis Arukask . Eksimine vadja ja setu rahvakultuuris ning folkloorse etteantuse osa selles. – Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost 2 2003. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator2/Eksimine.html
1 Aino Laagus. Metshaldjauskumus uurimisobjektina. – Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost 6 2007. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/5ainolaagus.pdf
2 Aino Laagus.
3 Kristi Salve. Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval. – Veidikene vepslastest: maa, rahvas, kultuur. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vepsa1.html
4 Kristi Salve.
5 Kristi Salve.
6 Madis Arukask. Eksimine vadja ja setu rahvakultuuris ning folkloorse etteantuse osa selles. – Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost 2 2003. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator2/Eksimine.html