MUINASJUTT (0)

Elas kord mees, kelle nimi oli Indrek. Indrekul olid näpud põhjas, tal ei olnud sentigi raha, ta elas Hanelinnas, suure punase silla all, kus elas hulganisti teisigi kodanikke, kes enda eluga karile sõitnud olid. Kõik inimesed, kes suure punase silla all elasid, nimetasid seda hurtsikuks, võis õelda, et nad olid isegi grupp, neid oli tosin , seega mitte väga palju. Küllalti palju, et moodustada ühtne ja kokkuhoidev perekond. Nad kõik valvasid üksteise seljatagust, sest üpris tihti külastasid hurtsikut linnast pärit noored huligaanid, kes üritasid sinna laamendama minna, aga tänu sellele, et Indrek ja ta grupiliikmed suutsid tublit koostööd teha, seadsid nad noored huligaanid lõksu ning andsid nad edasi politseile, kes võttis ühendust noorte vanematega. Peale seda sündmust valitses hurtsikus rahu, keegi ei tulnud sinna enam midagi halba korda saatma . Kuid siiski, Indreku ja ta niinimetatud pereliikmete majanduslik seisukord oli vägagi kehv , lausa kohutav. Igaüks neist palvetas, et nende elu paremaks muutuks, aga seda jällegi erinevatel aegadel , sellega seoses tuli ühel päeval Indrekul mõte, kuna nad on niivõinaa ühtne perekond, kellel on samad probleemid, miks mitte palvetada koos, miks mitte pöörduda Jumala poole ühtse perekonnana, ehk siis leiaks taevaisa ka nende jaoks aega? Kõik olid sellest ideest vaimustuses. Vaatamata sellele, et tegelikult oli nende kõikide seisukord täiesti lootusetu, ei kaotanud mitte ükski neist kunagi usku, et võib juhtuda ime, mis muudab nende elu tükkmaad paremaks, kui see hetkel oli! Päev, mil nad üheskoos palvetama hakkasid, oli neljapäev ning nii iga nädal, vahele ei jäetud kordagi, palvetamisel oli igal korral erinev juht, kes luges palvet valjusti, teised ümisesid talle mõttes kaasa, täpselt samu sõnu, nii sai igaüks iseenda mõtteid väljendada, kui nende kord juht olla oli. Oli möödunud 5 kuud, iga nädal oli Indrek koos perekonnaga enda palverutiini jälginud, oli reedena päev, eile peeti jällegi iga-neljapäevane palvetund. Kella lühem osuti asetses number ühe peal ning pikem osuti omakorda kaheteistkümne peal, mis tähendas, et kell oli täpselt üks päeval, imekombel paistis päike eredalt otse silla alla, mida pole kunagi varem kell üks päeval juhtunud, Indreku sisetunne ütles, et tänane päev tuleb kuidagi erinev. Nende hurtsikut polnud külastanud mitte ükski hing peale nende endi, peale seda, kui nad noorukid politseile üle andsid. Nüüd, kui päike oli juba tund aega ühel kohal seisnud ja mitte liikunud, sammus üleni valges riietuses väiksemat kasvu mehike nende hurtsiku poole,ta tuli valguse poolt, algul ei näinud teda keegi, aga kui mehike oksale astus ning vali praks kostus, keerasid koheselt kõik enda pead mehikese poole ning jõllitasid teda suu ammuli, sest nende kodupaika polnud mitte keegi nii ammu külastanud. Indrek, kui rühma liider, sammus mehikesele vaikselt lähemale ning küsis: „Kes te olete? Kas me saame teid kuidagi aidata?“ Indrek nägi seda muiet, mis tekkis mehe näole, kui ta oli teist küsimust kuulnud , ta oli segaduses. Äkitselt lausus mehike: „Teie mind aidata? Mina ei vaja abi, aga teil on seda küll hädasti vaja! Võite mind kutsuda Jumiidrekuks.“ Kõik silmitsesid mehikest suurte silmadega ning Jumiidrek lausus: „Ütlen teile üht, teie sõber Indrek tuli geniaalsele ideele 5 kuud tagasi, mil te esmakordselt koos palvetasite ning taevaisa poole pöördusite, te tegite kohe palju valjemat häält ning teid võeti kuulda, nüüdseks, mil olete juba vägagi pikka aega kannatanud selle vaesuse ja väga kohutava majandusliku olukorra all, tuleb sellele lõpp teha, sest te kõik olete head inimesed, te väärite head elu, millega saaks suuri tegusid ette võtta! Indrek, ma tean, et sulle meeldib kangesti tantsida, ma tean, et käid igal õhtul kuuvalguses silla peal tantsimas, kui kõik teised magavad , sa ju tahaksid sellega regulaarselt tegeleda ning raha teenida! Sulle on kingitud fantastiline anne, sa ei pea läbima raskeid tantsukoole ega trenne, sul tuleb tantsimine välja naturaalselt, fantastiliselt! Ülejäänud 10 noormeest ja 1 tütarlaps, te olete alles noored, mitte keegi teist pole veel vanem kui kakskümmend üks, tean, et nende kõikide kümne noormehe suureks unistuseks on saada tippsportlaseks korvpallis ning tütarlaps soovib saada lauljaks, teile kõigile on taevaisa poolt antud jumalik anne saavutada enda eesmärk! Mina saabusin siia, et teile väike lüke tagant anda, et saaksite hoo sisse, pürgida enda unistuste poole!“ Jumiidrek avas enda valge jaki nööbid ning hakkas sisetaskutest ükshaaval välja tirima pangakaarte, mis üksteise järel maha potsatasid. Neid oli kokku täpselt kaksteist, Jumiidrek ulatas pangakaardid kõigile isiklikult üle ning lausus samal ajal: „Igale pangakaardile on kleebitud väike lipik, kuhu on kirjutatud teie kaardi kood, kasutage seda väärtuslikku vara hästi, mis nendel kaartidel asetseb, haarake enda võimalusest kinni, minu töö siin on tehtud!“ Järgmisel hetkel oli lühike mehike, kes ennast Jumiidrekuks nimetas, kadunud, aga maha oli langenud valge paberileht , kuhu oli kirjutatud: „Soovin teile palju edu ja jaksu! Nüüd on teie aeg särada ning ärge unustage, et on teisigi, kes piinlevad praegu täpselt samamoodi nagu teie seda tegite, täitke enda unistused ja ärge unustage teisi! Jumal. PS! Vabandust , et enda nime kohta veidi luiskasin, ma ei tahtnud, et te ära minestaks, kui teada saannud oleksite, et teie ees seisis äsja härra taevaisa isiklikult.“ Kõik puhkesid valjult naerma ning surusid üksteise kätt, pangaautomaati külastades nägid kõik enda kaardil olevat summat , see oli hämmastav , igaüks neist sai endale osta hiiglasliku maja ning viia täide enda unistus ! Indrekust sai tippssportlane peotantsus, need kümme noormeest jõudsid Ameerika NBA korvpalliliigasse ning sellest ühest tütarlapsest, kelle ilu oli hämmastav, sai poppstaar laulmises! Nende kõikide üheks traditsiooniks sai külastada iga seitsme kuu tagant Indreku maja ning istuda maha, panna kokku suurem summa raha ning annetada see kuskile, kus seda vara kõige enam vajataks! Nad kõik olid ülemaailmselt tuntud, oma eluga õigel rajal! Ning kui need kaksteist perekonnaliiget veel elus on, kogunevad nad siiani iga seitsme kuu tagant Indreku suurde ja hubasesse majja ning annetavad koos suuri summasid paikadele, kus seda vajatakse!