(Tõikamägi 213 m, Laanemägi 211 m, Väike Munamägi 208 m). Pinnamood • Otepää kõrgustiku pinnamood koosneb paksust settelasundist, mis on tekkinud mitme mandrijäätumise tulemusena. • Kõrgustikule on iseloomulik mitmete erinevate pinnavormide kooseksisteerimine, mille osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad, veeriselised kruusad või savid. • Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefi alast), järgnevad mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Otepää kõrgustiku kuppelmaastik Kliima • Kliimatiliselt toimib 100-150m kõrguse kühmulise mäena, millele on iseloomulik püsivam lumekate(novembri lõpust aprilli teise nädalani). • Mikroklimaatilised erinevused muust Eestist ja iseloomulik palju sademeid(üle 700mm/a). Mullastik
Vooremaad ilmestavad voorestikud ja nendevahelised nõod. Sealsete voorte omapäraks on nende suurus ja kuju: näiteks Koimula hiidvoore pikkus on 13km ja laius 3,5 km. Suurt osa vooremaa pinnast kasutatakse põllumajandusmaana. Geograafiline iseloomustus. Vooremaa asub Jõgeva, Palamuse, Tabivere, Saare ja Tartu vallas. Voorestiku moodustavad ligi 100 voort ning nende vahel asuvad piklikud jääkündenõod Kõrg Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud, mis on kokkuvõttes viljakamate muldade ja paremate metsakasvutingimustega kui Madal . Inimtegevus. Maakattes domineerivad Vooremaal põllumajandusalad, hõlmates 48% territooriumist. Vooremaal tänapäevani tänu üsna viljakatele muldadele kasvatatakse näiteks rapsi, teravilju ja vähesel määral loomasööta. Tööstusettevõtetest tegutseb siiani Tabivere vallas Äksi villatööstus lõnga ja vati valmistamisega. Inimmõju : pos. ja neg.
LAANEMETS Olemus Eestis jagatakse laanemetsad 2-ks liigivaeseteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Levinud enamasti Lõuna-Eestis. Laanemetsad moodustavad 23% Eesti metsadest. Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, jääjärve tasandikel, moreentasandikel, moreenkattega mõhnastikel. Puistud kõrge tootlikkusega. Liigivaesed laanemetsad Jäänukid varasematest taigametsadest Kasvavad iseloomulikud taigametsade liigid:harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtne sõnajalg. Ohtne s Ohtne sõnajalg Kattekold Liigirikkad kuuse- ja kuusesegametsad Kujunenud kunagistest tamme-segametsadest Salumetsadele iseloomulikud vähenõudlikud liigid: ussilakk,
ON KAKS HARU: 1)ÖLAND - PÕHJA-EESTI – LAADOGA JÄRV. ROOTSIS MADALAM, EESTIS KÕRGEM (ONTIKAL 56 M) 2) GOTLAND – SAAREMAA – MUHU – LÕUNA-LÄÄNEMAA. ROOTSIS KÕRGEM, EESTIS MADALAM MURRUTUSLAVA KULBAS LAINETUS UURISTAB JA KULUTAB RANNAASTANGU ALUMIST OSA, TEKIVAD KOOPAD E. KULBASED. ASTANGU ÜLEMINE OSA KAOTAB TOETUSPINNA JA VARISEB. TEKIB MURRUTUSLAVA. LAUGRANNIKUD LAIDRANNIK VÄIKESED MOREENKATTEGA SAARED, MIS TEKKINUD SEOSES MAAKOORE AEGLASE TÕUSULIIKUMISEGA PEALE JÄÄ-AJA LÕPPU. ERITI PALJU EESTI LÄÄNERANNIKUL VÄINAMERES MAASÄÄRTEGA LUITERANNIK LUIDE LAGUUN MAASÄÄR PIKILAINETUS JA RANNIKUL LIIKUV HOOVUS KANNAVAD PUDEDAID JÕGEDE POOLT TOODUD VÕI POOLSAARTE TIPPUDEST ÄRAKANTUD SETTEID EDASI, KUJUNDADES PIKAD KITSAD POOLSAARED. LEEDUS, POOLAS, EESTIS HIIUMAAL JA SAAREMAAL.
Haanja kõrgustik – künkliku reljeefiga kuhjeline saarkõrgustik. Eesti suurimad suhtelised ja absoluutkõrgused. Kõrgeimaks mäeks on Suur-Munamägi 318 m, aga ka ülejäänud 20 E kõrgeimat mäge asuvad Haanja kõrgustikul. Küngastevahelistes nõgudes on ligi 170 järve (Tuuljärv) ning sood, mis on tekkinud vanade järvede asemele. Vällamäel on mõõdetud turba rekordpaksus – 16,7 m. Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef: paksu moreenkattega mõhnad ja fluvi- ja limnoglatsiaalsed mõhnad (1/3 on mõhnastikud ja servaaladel on lainjad orgudega liigestatud moreentasandikud ning sandurid ja jääpaisjärveliivikud). Kõrgustiku keskosast lähtuvad radiaalselt jää sulamisvee äravooluorud nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org (ürgorud asuvad kõrgustiku servaaladel). Haanja kõrgustik nagu Pandivere kõrgustik, on veelahkmeala: siit algavad Piusa, Pedetsi, Koiva, Pärlijõgi...
suured kõrgused ning selged nõlvad. Pandivere hiiglaslik kühm. Lainjas moreentasandik millelt kõrgub oosiahelikke, mõhnastikke ja kõrgendikke. Iseloomulik on karstumine. Sakala madalam, vaheldusrikkam. Ürgorud. Domineerivad devoni liivakividesse ulatuvatest ürgorguest liigestud lainjad ja väikevoortega moreentasandikud. Haanja suur ja keskkünlik reljeef. Otepää Moreenkünkad ja moreenkattega mõhnad. Karula Küngastevöönd Lavamaad ehk platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristab astang. Eestis Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Ugandi ehk KaguEesti lavamaa. Harju ja Viru lavamaa 3070m kõrgused lubjakivi platood. Ugandi lavamaa 40100 devoni liivakivi platoo. Tasandikud on valdavalt mõne meetri paksuse moreenkattega ja need paiknevad peamiselt Eesti keskosas. KeskEesti ja VaheEesti tasandik.
Kesk-Eesti lavatasandik (Kalda & Ilves 2008). Vooremaa pindalaks on määratud 977 km2. Kogu Eesti territooriumist moodustab see 2,15%. Üldiselt väljatuues kujunes see maastikurajoon Saadjärve voorestikul (Arold 2008). 2.2 Tekkelugu Selle maastikuprovintsi kujunemise eelduseks on olnud jääajaeelsed aluspõhjakõrgustikud, suurkühmud ning lavamaad. Eeltoodud asjaolude tõttu on Kõrg – Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud. Vooremaa kuulub Kõrg- Eesti maastikuprovintsi alla. Voorestikest on saanud ühed viljakamad ja paremate metsakasvutingimustega maastikurajoonid, kui need on näiteks Madal-Eesti tasandikel (Arold 1991). 3. LOODUSLIKUD TINGIMUSED 3.1 Iseärasused Nagu maastikurajooni nimigi ütleb, on sellega seotud voorestikud. Vooremaad peetakse Suuremaks ja ilmekamaks mandijää tekitatud voorestikuks Ida-Euroopa lauskmaal. Üheks omapäraks võib
mida kannavad kohalikud elanikud. 6.Karula rahvuspargis tutvustatakse loodust ja kultuuripärandit, korraldatakse loodusõpet. Intensiivne puhkemajandus on koondunud rahvuspargi piirialadele (2). 4 2.Loodus 2.1 Maastik Karula on üks huvitavamate pinnavormidega ala Eestis. Kõige iseloomulikumateks pinnavormideks Karulas on korrapärase kujuga moreenkattega mõhnad-kuplid (Kaika kuplistik). Väga iseloomulikud pinnavormid karulalas on oosmõhnastikud rahvuspargi lõunaosas ja tasandikud. Samuti leidub mitmeid väiksemaid pinnavorme: sulglohud, järskude nõlvadega pealt tasased mõhnad, sälkorud ning inimtegevuse poolt tekkinud künni-ja teeterassid. Kõige kõrgem mängi Karula rahvuspargis on Tornimägi kõrgusega 137m (1). Suured metsa-alad koos looduslike järvede ja soodega moodustavad Kagu-Eesti suurima metsamassiivi
metsatüüp on loomets, mis võtab enda alla 25% puistutest. Need metsad kasvavad õhukese moreenkattega aladel Lääne-Vormsis. Puurindes on palju kuuske, mändi, Joonis 1.2 Rumpo poolsaar põõsastest kadakat. Alustaimestik on neis
suhteliselt heades loodusliku drenaazi tingimustes, sest lisaks suuremale absoluutsele kõrgusele (Kõrg-Eestis üle 60 m) on seda soodustanud reljeefi liigestatus arvukate orgude ja nõgudega. Selle maastikuprovintsi kujunemise eelduseks on olnud jääajaeelsed aluspõhjakõrgustikud, suurkühmud ning lavamaad. Eeltoodud asjaolude tõttu on Kõrg Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud, mis on kokkuvõttes viljakamate muldade ja paremate metsakasvutingimustega kui Madal - Eesti veesetteist või turbast pinnasega tasandikud, mis vajavad kuivendamist (Arold 1991). 3. Looduslikud tingimused 3.1. Maastiku eripära Vooremaa üks suuremaid ja ilmekamaid viimase mandrijäätumise aladel tekkinud voorestikke Ida-Euroopa lauskmaal. Saadjärve voorestiku omapära seisneb suurvoorte rohkuses. Suurim
Maastikuline liigestus Reljeefi liigestatus ja pinnakatte vaheldusrikkus on omakorda maastikulise mitmekesisuse alus. Küngaste koostismaterjaliks olev moreen või moreenkate loovad eelduse täiesti erisuguste maastike kujunemiseks. Karula kõrgustikul on antud erinevuste alusel kujunenud maastikud hästi piiritletavad. Pinnaehituse muutused kajastuvad selgelt ka muld- ja taimkatte erinevustes. Kuigi Karulas on hästi selgelt eristatavad kaks maastikulist piirkonda: moreen- või moreenkattega küngastest koosnev kuplistik ja jääsulaveetekkeliste küngaste (mõhnad ja oosmõhnad) vöönd, on need omakorda jaotatavad väiksemateks maastikuüksusteks (joonis). Lähem iseloomustus osadest maastikuüksustest, mis paiknevad rahvuspargi piires, kuigi näiteks Aheru oosmõhnastik on pinnamoelt Karula kõrgustiku kõige mitmekesisem piirkond oma männikute ning suurepäraste marja- ja seenemetsadega. Maastikuliselt erilisemad piirkonnad:
Kastre- Emajõe Suursoo- Uhtina joonel on Peipsi madalik kõige laiem (20 km.). Moreense pinnakattega läänepiir Ugandi lavamaaga asub umbes 40 (42) m. kõrgusel. Piir pöördub itta Kaisa küla kohal ning seejärel kaardub Mooste ja Meelva raba umber kuni Võhandu jõeni, kust läheb Räpinast kaarega ümber. Lääne poolt möödub Värskast ja ida poolt Mustoja mõhnastikust (Arold, 2005). Paetasandiku, meretasandiku, voorestiku, moreenküngastiku, oosistiku, luitestiku, mõhnastiku ja moreenkattega mõhnastiku levimusalasid Peipsi madalikul ei ole. Moreentasandiku levimusala on 3%, murrutatud moreentasandiku levimusala on 26,9%. Jääjärve- ja järvetasandiku levimusala on 23,2%, jääjõetasandiku levimusala on 0,3%, jõetasandiku levimusala on 1%. Tehnogeense tasandiku levimusala on 0,4%, orustiku levimusala on 0,8% ja rannavallistiku levimusala on 1,6%. Märgi mineraalmaid rajoonis on 30,7% (Arold, 2001). Maastiku eripäraks
Paljudes kohtades esineb karbonaatset kollakaspruuni moreeni. Mõhnad koosnevad enamasti paeveerelisest kruusast (Arold 2005: 191). Kõrgustikule on iseloomulik mitmete erinevate pinnavormide kooseksisteerimine, mille osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad, veeriselised kruusad või savid, mis on settinud jääalustes tühimikes, jääpankadevahelistes järvedes või jõgedes (Arold 2005: 191). Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefi alast), järgnevad mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Muldade lähtekivimiks on üle 80% alast moreen (Arold 2005:191). 5 Pühajärve ümbrusele iseloomulik reljeefitüüp hõlmab kõrgustiku läänetiiva kõrgema osa, kus on 40-50 m suhtelise kõrguse ja kuni 30 kraadise nõlvakaldega kõrgendikke. Neid esineb ka idatiival, kuid seal on nad madalamal
äravoolu takistavad rohked otsamoreenid ja rannamoodustised. Valdkond asetseb Limneamere ja Balti jääjärve levipiiride vahelisel alal. Edela-Eesti suurrabade vk savikate setetegaa kaetud endistele rannikumadalikele tekkinud suured sood. Turvast maksimaalselt 5-7 m. Kesk-Eesti väikerabade vk - levib jääpaisjärvede tasandikualal. Sood on enamasti väikesed. Põhja-Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode vk paikneb õhukese moreenkattega alal. Domineerivad väikesed segatoitelised tasandisood, mille piires võime kohata kõiki sootüüpe. Paljud selle valdkonna sood on järvelise päritoluga. Põhja-Eesti kõrgustiku suurte mosaiiksoode vk Pandivere kõrgustiku nõlvade alt väljuva põhjavee baasil kujunenud sood. Kohati lootsoolaamad (Kõrvemaal, Endla jne). Karstisood. Soode areng on alanud enamasti madalsoometsana. Kesk- ja Ida-Eesti suurrabade vk siia valdkonda kuuluvad ka Alam-Pedja ja Emajõe Suursoo soostikud
* pikiprofiil võib olla ebasümmeetriline voore proksimaalne osa kõrgem ja järsem kui distaalne. Kuid ka sümmeetrilise pikiprofiiliga voored pole haruldased. Voorte nõlvad on lauged 5-100. Koostise ja ehituse alusel jagunevad voored: 1) pseudovoored - drumlinoidid (voorelaadsed pinnavormid) 2) pärisvoored kaljuvoor _ ebasümmeetrilised tilga v. komeedi kujuga pinnavormid _ aluspõhjalised voored õhukese moreenkattega _ aluspõhjalise tuumaga voored _ vanemast moreenist tuumaga voored _ läbinisti moreenist koosnevad voored. Glatsiofluviaalsed kulutusvormid (e. erosioonilised vormid) Jääsulamisvee uuristusorud e ürgorud on orud, mis on täielikult kujundatud jää sulamisvee erodeeriva tegevuse tagajärjel. Neid jaotatakse vastavalt asendile jääserva suhtes: *radiaalsed *marginaalsed Jääsulamisvee äravooluorud on vanad orud, mida jääsulamisvesi on äravoolu teena kasutanud ja
limnomõhnadena. Lisaks limnomõhnadele eristatakse vooluveetekkelisi fluvioglatsiaalseid mõhnu ehk fluviomõhnu ning keerulise koostisega segamõhnu, mille alumine osa koosneb näiteks jääpaisjärvetekkelistest, ülemine aga liustikujõetekkelistest setetest või vastupidi. Mõnikord vahelduvad nimetatud setted läbilõikes paljukordselt. Kohati on nende peal ka moreeni ja selliseid pinnavorme nimetatakse moreenkattega mõhnadeks.Fluviomõhnad seevastu koosnevad rahutuilmelistest põimkihilistest setteist ja on korrapäratu põhijoonisega künkad või lühikesed künnised. Harva leidub neid üksikvormidena, enamasti moodustavad nad koos nendevaheliste sopiliste ja soostunud põhjaga nõgudega mõhnastikke. Mõhnastikud on arvatavasti kujunenud aktiivsuse kaotanud liustiku jäämassiivis. Jääsulamisvesi voolas jääpankade vahelistes lõhedes ja lahvandustes
annaabi.ee 
