Kas "Mäeküla piimamees" on meisterlik ja psühholoogiline teos? - Mari "Mäeküla piimamees" on E. Vilde kujutanud, kirjeldanud talupoja ja mõisniku suhteid. Sea taluelu on ta kirjeldanud iroonilises häälestuses. Arvan, et tänu iroonilistele kirjeldustele, tekstile ongi see teos minu jaoks meisterlik ning psühholoogiline. Autor on kasutanud viimistletud, rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel. Head ja huvitavat sõnastust näeme ka dialoogides ja monoloogides. E. Vilde ei ole ka midagi välja jätnud. Ta toob esile ka kõik pahed ja koleda. Tänu sellisele tekstile võimegi öelda, et see teos on nii meisterlik kui ka psühholoogiline. Me saame täpse ülevaate nende mõtetest, nende välimusest ja tunnetest, mis teeb selle teose minu jaoks psühholoogiliseks ja meisterlikuks. Mari psühholoogilist tausta kirjeldab temaga seotud sündmused ja tema teod ning ütlemised. Ta soovis olla iseseisev, mitte sõltuda kellestki ning mitte alluda kellelegi.
Noore inimese pealehakkamist ja isetegutsemist sümboliseerib teoses ka lõpustseen vaatamata surmavale vere köhimisele, otsustas Peterson siiski lahkuda Masingu kodukohast omal jalul. Krossi teostele omaselt on ka ,,Taevakivi" raske keelekasutusega. Väga palju on kasutatud saksa- ja itaaliakeelseid väljendeid, millele küll õnneks on raamatu taga antud seletus. Teos oli minu jaoks üsna raskesti jälgitav. Võib-olla oli põhjus Masingu pikkades monoloogides, ilmselt ka raskepärases kirjastiilis, kus palju võõrkeelseid väljendeid ja vana eesti keelt oli kasutatatud. Raamatu atmosfäär oli minu meelest tõsine. Tõenäoliselt selle raskepärase stiili ja tõsise atmosfääri tõttu ei tundunud teos mulle huvitav. Ja kuigi ,,Taevakivi" on lühike raamat, võttis selle lugemine päris palju aega, kuna nende pikkade lausete mõistmiseks tuli neid mitu korda lugeda ja mõtet pingsalt jälgida.
EEPIKA VÄIKEVORM. ISELOOM.LÜHIDUS,NAPP SÜNDMUSTIK,DETAILNE MINIATUUR SÕNASTUS,LÜÜRILINE MEELEOLU,POEETILISUS. NT: L.KOIDULA ,,TALVINE METSASÕIT" KIRJANDUSTEOSE TEGELASE MINAVORMIS ÜKSIKKÕNE KAS MONOLOOG JUURESOLIJALE VÕI OMAETTE. NT: J.SMUULI ,,MUHU MONOLOOGIDES" MUISTEND RAHVALUULE LIIK -LÜHIKE,HUMORISTLIKU VÕI NALJAND SATIIRILISE SISUGA RAHVAJUTT. VALDAVALT TÕSIELULINE. TIHEDA SÜNDMUSTIKU JA VÄHESTE TEGELASTEGA LÜHIJUTT.-HARILIKULT ÜKS TEEMA.LÕPEB PUÄNDIGA. NOVELL NT: J.KRUUSVALLI NOVELLID ,,KÜLA" ,,LÕHN"
Uurimistööde võimalikke teemasid * Antud teemad võivad anda mõtteid uurimistöö kirjutamiseks. * Kõiki antud teemasid võib muuta, täiendada,... * Õppija ei pea antud teemade hulgast valima. 1.Eesti keel ja kirjandus 1. Kohanimede kujunemine ...külas/vallas vm 2. Rahvalik keel J. Smuuli monoloogides. 3. Släng noorte kõnepruugis. 4. Vanaisa (või kellegi teise) meenutusi kolhoosiajast. 5. Meenutusi Balti ketist. 6. Kirja- ja murdekeel J. Tuuliku Abruka lugudes. 7. Marie Liiv/ Helve Õnnis- meie kooli vundament. 8. Erinevate põlvkondade filmi(muusika vm) eelistused. 9. Mida loevad noored tänapäeval? 10. Noored ja religioon. 11. Saarlased välismaal. 12. Mati Kuntro Vilsandi kirjanik ja kunstnik. 13. Murdekeele säilimisest Saaremaa külades. 14
Lüürika – kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab kujundlikkus ja autori tunnete väljendamine Näit. Peamised vormitunnetused on riim, värss ja stroof. Metafoor – piltlik väljend Näit. Lase jalga Miljöö – teose aeg-ruum Miniatuur – lühike, täpse sisuga proosa-väikevorm, mida iseloomustab lüüriline meeleolu Näit. Lydia Koidula ,,Talvine meeleolu“ ja A.H.Tammsaare „Poiss ja liblik“ Monoloog – ühekõne Näit. Juhan Smuul „Muhu monoloogides“ ja Jaan Kross „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ Muinasjutt – üks rahvaluule põhiliike, mis pajatab väljamõeldud sündmustest Näit. Araablaste „Tuhat üks ööd“ ja Arvo Vallikivi ,, Ajaprintsess“ Muistend – välja mõeldud lugu, mis taotleb tõepära. On seotud, kas kohaga, ajaga, esemega, uskumusega või isikuga. Näit. F.R.Faehlmann ,,Emajõe sünd“ ja ,,Koit ja Hämarik“
saavutada. Vorm ja stiil Lood on proosanovellid, sarnanevad oma Värsivorm: heroiline kuple- Vorm: proosanovell vaimsuselt ja süzeelt keskaegsetele fablioodele. romantilise ballaadi stiil. Tegelaste Stiil: jämedakoeline vs õukondlik Psühholoogilisus avaldub tegelaste pihtimustes ja iseloomud ja lood mis nad räägivad ja peen keelekasutus monoloogides, mis ühtlasi väljendavad ka on vastuolus. Ta Varieerib Boccaccio enda seisukohti. Stiil: 1) rahvalik sõnavaraga, kujundite paljusus. kõnekeel 2) poeetika-ülev stiil Autor teoses Raamjutustuse meeskarakterid kehastavad Autor on üks palveränduritest Ta ise ja ta vend on tegelaste Boccaccio erinevaid poolusi
tööga süütunnet leevendada. Kesk prob. kas mineviku vigu võimalik leevendada? Armastuse, kahetsuse abil on. Tiina tuleb Vargamäele, lahkuvad koos. ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" romaan muinaslugudel Kaval-Antsust, Vanapaganast. Jumal kahtleb, kas tema seadused liiga karmid, Vanapagan üritab tõestada, et ei minnes maale jumala reeglite järgi elama olles taluperemees Jürka kuid ärimees Kaval-Ants segab teda pettes talt tema maa välja., mida nad monoloogides pikalt seletavad, jutustamislaad rahulik, stiil tõsine, kuj. teg. hingeelu, käitumismotiive. ,,Juudit" näidend piiblilegendil vaprast, isekast, võimuahnest naisest Juuditist, ihkab armastust, kuid ole õnne, kes läheb vaenlase sissepiir. linnas vastaseleeri, tapab nende väepealiku vaenlane põgeneb. Keskendub Juuditi käitumismotiividele. ,,Kõrboja peremees" romaan talu kirjutatakse Kõrboja Anna nimele kelle
tundmatuks. Välist fokalisatsiooni ühe tegelase suhtes võib samal ajal defineerida kui sisemist 1 läbi teise (Phileas Fogg läbi Passepartout´i ). Samamoodi on raske eristada muutuvat fokalisatsiooni ja nullfokalisatsiooni. Sisemise fokuseerituse tunnuseks on see, et fookuses olevat tegelasele ei viidata kunagi väljastpoolt, kuid selle kasutamist rangel viisil esineb väga harva. See on täiuslik näiteks "sisemistes monoloogides". Fokalisatsiooni ja jutustamise tasandid jäävad eraldatuks ka minavormis narratiivis (v.a juhul, kui see on oleviku-ajas sisemonoloog). Fookus ei pruugi ega pea olema püsiv terve teose vältel: muutus võib aset leida lõigu kaupa ja olla väga lühiajaline (näiteks vaatepunkti muutmised Madame Bovary´s). Fokalisatsioonimuutmisi saab analüüsida kui hetkelisi "koodimuutusi", ilma et seejuures kogu muutuks "kood" (nagu muusikas lühiajalised tonaalsusemuutmised ei muuda kogu
ootamatuid pöördeid oli päris palju, kasvõi Ennu vahistamine tema viilimise pärast kroonuteenistusest. Autor laskis teoses tegelastel ise tegutseda ning autoripositsioonilt eriti ei sekkunud. Ehk vaid mõnes kohas, kus oli mõni ootamatu pööre, mida tavalises elus just ei juhtu. Teoses kasutati tegelaste iseloomustamiseks kaudseid võtteid. Lugeja pidi ise andma lõpliku hinnangu tegelastele, sest kindlaid vihjeid polnud antud. Ainult mõnel korral selgitati monoloogides tegelaste häid külgi ja halbu külgi. Lydia Koidula sõnavara ja keelekasutus on huvitavad, arvestades aega, mil see kirjutatud oli, oleks raske midagi paremat soovida. Kuigi lugesin näidendist kaheksandat täiustatud trükki, eeldan, et autori sõnavara pole väga palju muudetud. Arvatavasti vaid vanemad väljendid, kus on kasutatud tolle aja keelevõtteid (nt. Virumaa kirjutada Wirumaa), on muudetud. Näidendi tekst on köitev ja mahlakas Kokkuvõtteks
päris palju, kasvõi Ennu vahistamine tema viilimise pärast kroonuteenistusest. Autor laskis teoses tegelastel ise tegutseda ning autoripositsioonilt eriti ei sekkunud. Ehk vaid mõnes kohas, kus oli mõni ootamatu pööre, mida tavalises elus just ei juhtu. Teoses kasutati tegelaste iseloomustamiseks kaudseid võtteid. Lugeja pidi ise andma lõpliku hinnangu tegelastele, sest kindlaid vihjeid polnud antud. Ainult mõnel korral selgitati monoloogides tegelaste häid külgi ja halbu külgi. Lydia Koidula sõnavara ja keelekasutus on huvitavad, arvestades aega, mil see kirjutatud oli, oleks raske midagi paremat soovida. Kuigi lugesin näidendist kaheksandat täiustatud trükki, eeldan, et autori sõnavara pole väga palju muudetud. Arvatavasti vaid vanemad väljendid, kus on kasutatud tolle aja keelevõtteid (nt. Virumaa kirjutada Wirumaa), on muudetud. Näidendi tekst on köitev ja mahlakas Kokkuvõtteks
Otsustaval hetkel ei suuda nad endas leida piisavalt tahet ega mõistust,et oma sageli egoistlikest kirgedest üle olla. *R asetab oma tegelased üha julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseenda ja oma tunnetega *R loobub oma tegelaste nõrkuste idealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude *võrreldes Corneille'-ga: muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikumaks, tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. *üks kuulsamaid tragöödiaid ,,Phaidra" lähtub ainestikus Seneca samanimelisest tragöödiast ja Euripidese näidendist ,,Hippolytos". *Võrreldes Euripidesega: nihutab R psühholoogilise rõhu Hippolytoselt Phaidrale. *R loomingus ei leidu jõude, mis pidurdaksid või leevendaksid kirgi *R taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikult R ei õhutanud neid.
Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Tirso de Moline (1571-1648) Kirjutas näidendeid usuteemadel, oli munk ja vaimulik. ,,Kahtluse pärast hukka mõistetud" (1635) ,,Vaga Marta" (1636) ilmalik, mineviku ja kaasaajaaineline teos. Tema teosed on psühholigiseeritud, tegelaste mõtte- ja tundevarjundid on oskuslikult edasi antud. Tuntuim näidend ,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline" (1618-1621, avald 1630) Selles pani ta aluse Don Juani kujule uusaegses kultuuris, ainestik hispaania
- Mari "Mäeküla piimamees" on E. Vilde kujutanud, kirjeldanud talupoja ja mõisniku suhteid. Sea taluelu on ta kirjeldanud iroonilises häälestuses. Arvan, et tänu iroonilistele kirjeldustele, tekstile ongi see teos minu jaoks meisterlik ning psühholoogiline. Autor on kasutanud viimistletud, rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel. Head ja huvitavat sõnastust näeme ka dialoogides ja monoloogides. E. Vilde ei ole ka midagi välja jätnud. Ta toob esile ka kõik pahed ja koleda. Tänu sellisele tekstile võimegi öelda, et see teos on nii meisterlik kui ka psühholoogiline. Me saame täpse ülevaate nende mõtetest, nende välimusest ja tunnetest, mis teeb selle teose minu jaoks psühholoogiliseks ja meisterlikuks. Mari psühholoogilist tausta kirjeldab temaga seotud sündmused ja tema teod ning ütlemised. Ta soovis olla
Nagu muistsetes kreeka tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille'ga muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas ta veenvalt nende püsimist inimese tegusid ajendava ürgjõuna mitte üksnes muinas-, vaid ka kaasajal. Siiski Racine lahkus, jäädes tragöödiazanris võitmatuks: ta muutis teatri kohaks, kus tõsiselt arutati inimhinge alatust ja suurust.
panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks. 27. Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971) ''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri asjus'' (1970). 28. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. 29. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks
panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks. 27. Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971) ''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri asjus'' (1970). 28. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. 29. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks
Näiteks novellid ,,Duell", ,,Maja ärklitoaga", ,,Daam koerakesega". Püüdis oma novellidega avada elu põhiolemust tavaliste ja väga tuttavate pisijuhtumite kaudu. Koolipõlves alustas näidendite kirjutamist, tema draamateosed, mida ta ise nimetas komöödiateks valmisid sajandivahetusel. Tegi koostööd Moskva Kunstiteatriga. Näidenditel on nii komöödia kui ka tragöödia tunnusjooni, optimism seguneb pessimiga. Näidendid on psühholoogilised, tegelaste siseelu tuuakse välja monoloogides ja näiliselt argistes vestlustes. Meeleolud on kurvad ja lootusetud. Ummikseis väljendub impressionistlikes draamades nagu ,,Kajakas", ,,Kolm õde", ,,Kirsiaed". Tema looming on ammendamatult rikas, üldinimlik, sisu jääb aegumatuks, tema näidendeid lavastatakse ikka ja jälle uuesti, sest iga põlvkond leiab neist oma tõe ja ilu. · Uus draama, H. Ibseni elu ja looming 1828-1906. esinnäidend, mässumeelne värssdraama ,,Catilina". 19. saj keskpaiku tekkinud ja
Muutuv tegelane arenev tegevuse käigus kas järk-järgult või murranguliselt. Peategelased on enamasti muutuvad (nt Hamlet, Piibeleht). Tragöödias ja draamas muutuvad tegelased tihedamini kui komöödias. Avatud suletud tegelane Avatud tegelane ja tema teod on arusaadavad ning motiveeritud. Suletud tegelane on raskestimõistetav ning ning tema käitumine mitmeti tõlgendatav. Nt Hamlet on vaataja jaoks üsna avatud tegelane, sest ta seletab oma tundeid ja käitumise põhjuseid monoloogides, kuigi teistele tegelastele jääb ta suletuks. Piibeleht on samuti avatud, Ophelia aga suletud tegelane. Tegelaskuju loomise tehnikad TEGELASE AUTORI KOMMENTAAR KOMMENTAAR remargid kõnekad nimed
Poliitilises mõttes on kõige problemaatilisel 1951. a ilmunud luuletus "Norra brigg" (sai hiljem pealkirjas "Inglise brigg"), tegemist ont ekstiga, mis konkreetselt klaarib arveid kodanlike natsionalistidega. Smuul hakkab proosaloomingu kaudu stalinlikust paradigmast: "Kirjad Sõgedate külast", "Jäine raamat", "Muhu monoloogid" Siin on kaks selgemat liini, mismoodi Smuuli proosa välja kujuneb: + mingisugune folkloorne ja isiklikult kogetud aines hakkab maailma looma (eriti "Muhu monoloogides") Näidendid "Kihnu Jõnn e Metskapten" mängib rahvatüki laadis, aga väga hea stiilitajuga läbi mängitud ja legendiks saanud prototüüpidel toetuv "Polkovniku lesk e Arstid ei tea midagi" Draamapoeetiliselt väga uuenduslik, poeetilised vigurid, mis juhatavad uue aja kirjanduse sisse.
Näiteks: Friedebert Tuglase (18861971) monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926), "Juhan Liiv" (1927), "Eesti Kirjameeste Selts" (1932). monoloog kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (19221971) "Muhu monoloogides" (1968), Jaan Kross (1920) "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (1970). Mooses legendaarne iisraellaste juht ja seaduseandja. Piibli järgi juhtis Mooses iisraeli rahva Egiptusest läbi mere ja kõrbe Palestiinasse. Siinai mäel andis Jumal talle kivitahvlid 10 käsuga, mis said juudi usundi ja kõlbluse aluseks. moralitee keskaegne allegooriline õpetlik draama, mille tegelased on inimesega seostuvad abstrahheeritud mõisted: õiglus, mõistus, tõde, kahetsus, meeleheide, usk, ausus jt
sarnast hääletooni ja käitumisviisi, mida näitleja Joyce Grenfell nii oskuslikult mõnedes oma Teeme järgmisele klassile teene „Esimene õpetaja,“ ütleb Campbell „kasutab rüt- koomilistes monoloogides portreteeris. toolid laua mi ja heli oma lastega kontakti loomiseks...“ (2000: alla prügi prügikasti Teisteg a 148). See rütm, heli, kinesteetiline „musikaalsus“ arvest av väljumine klassir uumist
annaabi.ee 
