Kas “Mäeküla piimamees” on meisterlik ja psühholoogiline teos? (2)

Kas “Mäeküla piimamees ” on meisterlik ja psühholoogiline teos? - Mari
“Mäeküla piimamees” on E. Vilde kujutanud, kirjeldanud talupoja ja mõisniku suhteid. Sea taluelu on ta kirjeldanud iroonilises häälestuses. Arvan, et tänu iroonilistele kirjeldustele, tekstile ongi see teos minu jaoks meisterlik ning psühholoogiline.
Autor on kasutanud viimistletud , rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel. Head ja huvitavat sõnastust näeme ka dialoogides ja monoloogides. E. Vilde ei ole ka midagi välja jätnud. Ta toob esile ka kõik pahed ja koleda. Tänu sellisele tekstile võimegi öelda, et see teos on nii meisterlik kui ka psühholoogiline. Me saame täpse ülevaate nende mõtetest, nende välimusest ja tunnetest, mis teeb selle teose minu jaoks psühholoogiliseks ja meisterlikuks.
Mari psühholoogilist tausta kirjeldab temaga seotud sündmused ja tema teod ning ütlemised. Ta soovis olla iseseisev, mitte sõltuda kellestki ning mitte alluda kellelegi. Selleks, et tema selline olemus kohale jõuaks, tegi ta tegusid . Näiteks siis, kui Prillup ei lubanud teda linna minna ja Mari oli Tõnule vastanud halvasti, vajus Prillup istmele, mõlemad käed põski varjates ning lapsed karjusid ja palusid, et Mari ei läheks. Kuid Mari, selle asemel, et jääda võttis oma pealisriided ja pearäti, tõmbas selga , pani pähe ja läks. Sellega ta tahtis näidata, et keegi ei saa tema üle otsustada, va. tema ise.
Kui Prillup suri ning Mari sai pakkumise, ei nõustunud ta kellelegi mehele minema. Ta ütles kindlalt: “Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind !” varblane tähendas Marile täielikku vabadust. Selline väljend on samuti psühholoogiline. Selle lausega avaldub ka Mari tõeline olemus. Mari hindas vabadust üle kõige ning enese eest ise otsustamist ja sõltumatust.
Meisterlik oli ka kirjeldus Marist, kui ta ilmus Kremeri kabineti lävele, et küsida, kas teine mune soovib:” Mari esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert sinised kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistis...” sellist puhtust kirjeldas autor Kremeri mõtlemise kaudu.
“Mäeküla piimamehes” oli ka looduskirjeldusi. Need olid samuti meisterlikud ning täpsed ja huvitavad: “ Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases, ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab... Kuid aegamööda alanes hiilgus , värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka.”
Need vähesed näited on kinnitus minu arvamusele, et “Mäeküla piimamees” on meisterlik ja psühholoogiline teos. See teos ei oleks muidu selline, kui poleks head sõnastust ja rikkalikku sõnavara. Autor on püüdnud kõik meile selgeks teha ja meile pildi silmi ette maalida ja pannud meid nende tegusid ning tundeid nägema, mõistma.