Olulised mõisted: · Monaad üksus, ühtne, eristatav sisemiste omaduste ja tegevuste kaudu (tajumused ja himud) · Substants teovõimeline olemine · Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. o Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused · Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid) · Elussubstants - monaad (eriline monaad) koos oma erilise kehaga (monaadide kogum); (liikmete ja organitega seotud elu) · Mõistus kaheldamatu seos mõtete ja neist tulenevate paratamatute järelduste vahel · Tajumus - monaadiväliseid asju esindav seesmine seisund monaadis, toimingute ja tagajärgede mäletamine (mälu) · Õiglus tarkudega kooskõlas olev headus (ülim õiglus jumalas)
Gottfried Wilhelm Leibniz`i monaadi teooria Kujutlusest, et iga asja täiuslik kirjeldus on ühtlasi kogu maailma kirjeldus tekib Leibnizi kuulus monaadideõpetus. Maailm koosneb monaadidest (iseseisvad substantsid, mille omadusteks on "taju" ja "püüdlemine", mida igas monaadis sisaldub erineval määral ja vahekorras). Nii nagu iga objekti täiuslik kirjeldus sisaldab kogu universumi, nii sisaldab iga monaad kogu universumi. Igas monaadis toimuv peegeldub kõigis teistes monaadides -- lihtsalt enamiku monaadide tajuvõime on liialt nõrk selleks, et näiteks minu monaad tunnetaks mingilgi kombel mõne sääse monaadi tapmist kuskil Ameerikas
Sellest ta järeldab, et ühtegi asja ei saa täiuslikult kirjeldada, kui see kirjeldus ei sisalda kõiki selle objekti tekkepõhjusi ja selle objekti olemasolust tingitud sündmusi. Praktiliselt tähendab see seda, et iga objekti täiuslik kirjeldus peaks olema ühtlasi terve maailma kirjeldus, sest mingitpidi on kõik asjad omavahel põhjuslikult seotud. Kujutlusest, et iga asja täiuslik kirjeldus on ühtlasi kogu maailma kirjeldus tekib Leibnizi kuulus monaadideõpetus. Maailm koosneb monaadidest (iseseisvad substantsid, mille omadusteks on "taju" ja "püüdlemine", mida igas monaadis sisaldub erineval määral ja vahekorras). Nii nagu iga objekti täiuslik kirjeldus sisaldab kogu universumi, nii sisaldab iga monaad kogu universumi. Igas monaadis toimuv peegeldub kõigis teistes monaadides -- lihtsalt enamiku monaadide tajuvõime on liialt nõrk selleks, et näiteks minu monaad tunnetaks mingilgi kombel mõne sääse monaadi tapmist kuskil Ameerikas
Autori põhiväide, et maailm eksiteerib Jumala armu põhjal lihtsubstsantidest ehk monaadidest ja liitsubstantsidest ehk kehadest. Lihtsubstants on kaaluta ja osadeta mass. Ning neid on lõputul hulgal. Liitsubstants on aga keha koos oma monaadiga (hingega, vaimuga). Kui elussubstants on tekkinud, ei saa enam monaad kehast lahkuda ennem kui saabub nö. Surm. Pärast surma on monaad uuesti lihtsubstants. Loomad on oma monaadidega lihtsate monaadide seisundis, kellel ei täheldata tõdede järelduste tegemist. Neid lihtsaid monaade kutsutakse hingedeks. Aga need kes tunnetavad paratamatuid tõdesid, nimetatakse just selle tõttu mõistlikeks olenditeks ja nende hingi vaimudeks. Autor väidab, et kõik elusolendid tulevad esile eelolnud elusorganite seemneist. Tekib küsimus, et mis hetkel siis lihtsubstants liitub seemnega ja kuidas ning mis põhimõttel? Kõik sai alguse algsubstantsist ehk ülimast loojast Jumalast
asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa tunnetusteooria kujuneda efektiivseks eksperementaalse tegevuse ja selle teoreetilise mõtestamise vahendiks. Leibnizi meetodi põhiprintsiipideks võib nimetada järgmist nelja: - üldine erinevusprintsiip - eristamatute esemete ühtumuse printsiip - üldine pidevusprintsiip - monaadide diskreetsuse printsiip Nede printsiipidega kaasnevad loogikaseadused ja põhimõtted, mis pole Leibnizi õpetuse jaoks spetsiifilised, vaid on omased kogu progressiivsele filosofiatraditsiionile. Selline on näiteks põhjuslikkuseprintsiip ja ka tema süsteemi puhtontoloogilised põhialused nagu teleoloogia printsiip ja teised. Tulemusena tekkiv pilt Leibnizi meetodi struktuurist on üsna keerukas. Pole juhuslik, et
Hingeline ja kehaline pool on sama asja kaks erinevat mõõdet. Substants on Jumal ehk Loodus. Tahe on tegelikult mõistmine- teadlikkus tegelikkuse absoluutsest paratamatusest. Mõistmine ja teadmine on nägemine juhuslikkuste taha. Kõigel on oma põhjus ja seletus. Pole olemas juhuslikkuseid ja võimalikkuseid. Ülim tarkus on suurim hüve. LEIBNIZ'I MONADOLOOGIA. Monaaditeooria on Leibniz´i kuulsaim ja kaalukaim filosoofiline teos. Tema monaadid on metafüüsilised punktid. Monaadide vahel ei ole mingisugust kausaalset vastasmõju. Moodustavad korrapärase terviku. Talle avaldas suurt mõju Descartes. Millest tegelikkus oma põhialustes koosneb? See ei saa koosneda mingitest materiaalsetest osakestest. Metafüüsika substantsid on tegelikkuse väikseimad põhiühikud. Teisalt peavad need põhiosakased olema jagamatud. Miski materiaalne ei kõlba substantsiks, sest iga materiaalne ühik on jagatav. Ulatavusega substantsi ei saa eksisteerida.
,,monaadidest" Monaaditeooria on üks kuulsamaid terviksüsteeme filosoofias, tegelikkuse üldliigendus, selle idee on esitatud artiklis ,,Monadoloogia". See on näide kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofiline spekulatsioon. ,,Monaad"- vähim vaimne alge, millest koosneb maailm. Nad on ,,metafüüsilised punktid", tajumisvõimelised olemisüksused. Monaadid on jagamatud vaimsed alged, neid on ääretult palju. Monaadide vahel puudub kausaalne(põhjuslikkus) vastasmõju. Nad moodustavad maksimaalselt korrapärase terviku. Mis iseloomustab monaade? Jagamatus, ei koosne teistest substantsidest - tal on oma sisemine struktuur- n.ö. terve oma maailm.Monaadid moodustavad astmestiku.Nad on oma võimetelt erinevad, olgugi et neil on põhimõtteliselt ühesugused hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on oma maailm. Monaadid on hingelist laadi, nende sisemist loomust
Vabadus on illusioon ei teata eelnevaid põhjuseid. Kires avaldub inimese olemus, kirg on teadvustatud iha. Vabadus kui tunnetatud paratamatus. Determinist midagi ei juhtu niisama. Vaba tahte eitus. Jumal on loodus, looduses seadused. Inimene on osa loodusest so. allub seadustele. 30) Leibnizi teened? · Filosoof ja matemaatik (koos Descartese ja Spinozaga ratsionalistid). · Monadoloogia Monaadid on elemendid millel pole mõõtmeid. Harmoonia monaadide vahel kuna igal ühel on oma funktsioon. · Alaateadliku ja teadliku eristus 31) Kanti mõju psühholoogiale · Õigus vabalt mõelda · Tunnetus: teadmus ei tule meeltest, vaid sünnipärasest olemusest (kogemuseelne ja kogemusest tulenev teadmine). · Maailm mida me tunnetame, on meie poolt kategoriseeritud · Meie mõistmise piirid määravad ära meie maailma piirid.
uurijatalendile, vaid eelkõige sellele õnnelikule asjaolule, et ta oli väga lähedal formaalse loogika ja dialektika vahekorra probleemi õigele lahendusele. Ilma seda probleemi lahendamata ei saa tunnetusteooria kujuneda efektiivseks eksperementaalse tegevuse ja selle teoreetilise mõtestamise vahendiks. Leibnizi meetodi põhiprintsiipideks võib nimetada järgmist nelja: - üldine erinevusprintsiip - eristamatute esemete ühtumuse printsiip - üldine pidevusprintsiip - monaadide diskreetsuse printsiip Nende printsiipidega kaasnevad loogikaseadused ja põhimõtted, mis pole Leibnizi õpetuse jaoks spetsiifilised, vaid on omased kogu progressiivsele filosoofiatraditsioonile. Selline on näiteks põhjalikkuseprintsiip ja ka tema süsteemi puhtontoloogilised põhialused nagu teleoloogia printsiip ja teised. Tulemusena tekkiv pilt Leibnizi meetodi struktuurist on üsna keerukas. Pole juhuslik, et küsimus tema meetodi struktuurist on
Ta uskus, et ideed ei saa olla mitte millegi füüsiliselt eksisteeriva poolt loodud – seega peavad nad olema kaasasündinud. Siiski, mitte idee ise ei ole kaasasündinud, vaid potentsiaal ideede tekkeks. • Monadoloogia - Leibnitz ühendas füüsika, bioloogia, introspektsiooni ja teoloogia maailmavaatesse, mis oli ühtaegu veider ja keeruline. • Monaad – elav, aktiivne, teadlik aatom – kõik meid ümbritsev on elus. • Erinevused monaadide vahel on kvantitatiivsed – monaadide eesmärgiks on oma intelligentsust suurendada. • Teleoloogia – monaadidel on eesmärk, seega – kogu loodus on eesmärgipärane. • Keha-vaimu seos: mitte miski ei mõjuta mitte midagi. Monaadid ei mõjuta teineteist. • Teadlikud ja mitteteadlikud aistingud – Väikestest aistingutest summeerub apertseptsioon. Esimene filosoof kes postuleeris mitteteadvuse olemasolu. Tõi
Üks kuulsamaid teoseid on ,,onadoloogia" Põhimõisteks monaad. MONAAD on vaimne ühik. Nendest koosneb reaalsus/ Idividuaalselt eksisteeriv osake,substantsina jagamatu, ta ei koosne teistest substantsidest.Kui Spinoza puhul on olendid substantsi ehk suure terviku ilmingud, siis Leibnizi kohaselt on nad ise substantsid ehk iseseisvad ühikud.Väidab, et täiuslik monaad ehk jumal on aegade algusest alates määranud monaadide tegevuse (see on ettemääratud harmoonia põhimõte ehk determinism).Kui jumal on loonud monaadid ja kogu nende ajaloo, siis on jumal valinud maailma.Olemasolev maailm on parim võimalikest!Praeguses maailmas on võimalikult suurim kord ühendatud suurima võimaliku mitmekesisusega. Kõik halb, mis maailmas esineb, ainult rõhutab head tervik on parim võimalik.Toetub printsiibile, mis on kogu tema filosofias tähtsal kohal. Seeon küllaldase aluse printsiip: "..
· Ainult kujutlus, see on ainus meie poolt tunnetatav inimene. antus. · Paljud uued mõtted sündisid tal kirjavahetuses. Säilinud on üle 15 000 kirja. 16 · Igatsusi · Monaadide hierarhia · Tema suureks utoopiaks oli ühendada erinevaid · Sellest lähtudes on olemas järjepidevus mateeriast kristlikke kirikuid üheks suureks Issanda kirikuks. üle looma hinge kuni reflekteeriva inimvaimuni. · Oikumeeniline liikumine peab teda oma suureks · Hierarhia kõige kõrgemal tipul on monaad, mille eelkäijaks. kujutlust ei sega mingisugune "ähmasus". See on
matemaatikust kõiketeadja). Descartes'i dualistliku maailmavaate taga on seega monism. Descartes kindlustas Platonist alguse saanud teadmise KINDLUSE (ingliskeeles CERTAINTY) uskumust. Ilya Prigogine (1917 2003) aga kirjutas koos prantslannast filosoofi Isabelle Stengersiga raamatu ,,The End of Certainty" (,,Kindluse lõpp"), milles teadmise kindlus on kahtluse alla pandud isegi täppisteadustes (matemaatilises loodusteaduses). GOTTFRIED WILHELM LEIBNIZ (1646-1716) Ratsionalist. LEIBNIZI MONAADIDE TEOORIA Peateos ,,Monadoloogia". Leibnizi filosoofia keskne mõiste on MONAAD. Monaadid on iseseisvalt eksisteerivad vaimsed substantsid. Nende vahel puudub vastastikune toime. Leibniz: ,,Monaadidel ei ole aknaid ...". Uskus, et kogu maailm on ette ennustatav. Leibniz jõudis selles usus jumalani. Jumal on monaadide monaad, annab nendevahelise kooskõla. Monaadid on kehatud, hinge sarnased algühikud, mis on jagamatud ja reaalsed. Monaad on aktiivne, loov ja tegutsev vaimne jõud.
universaalsetes sümbolites ja need omakorda siduda mõistuses sõnadeks. Teaduslik ideaalkeel, kõik vastuolud kaovad, seda pole võimalik erinevalt tõlgendada. Ta filosoofiat nimetatakse monadoloogiaks, kr monos ühik. Substants ei saa olla ulatusega, sest siis saaks jagada. Ta pole materiaalne. Iga substants olemuselt vaimne. Mõju, jõud. Monaad-substantsi jõud. Looduse tõelised aatomis, hingeliseid. Metafüüsikalised punktid. Monaadide tunnused 1. pole kuju 2. neid pole võimalik sünnitada/hävitada 3. nad on individuaalsed 4. nad on "akendeta", ükski määratlus ei saa sissepoole ega väljapoole mõjuda. Miski ei mõjuta monaadid sisemises pidevas muutuses. Sisemine püüd täiusele. Eneses pidevalt üleminek ühelt teisele. Seisund perzeptsioonid. Iga monaadi vaadates näeme kõiksust. Nad on kõik aga individuaalsed. Monaad tunnetab maailma. Kust tulevad füüsilised objektid
Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. (Spinoza samastab substantsi Jumalaga: panteism -- jumala asetamine kogu loodusse, millega vihastab kirikut.) [Substants teovõimeline olemine. Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused. Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid).)] Leibniz (1646-1716) oli väga mitmekülgne, oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Mitte miski ei ole ilma küllaldase aluseta (nihil est sine ratio)
substantsidena sünnitada ega hävitada; 3)individuaalsed (üks pole teisega identne); 4)"akendeta". Monaadid on pidevas muutumises: sisemine tung täiusele põhjustab nende üleminekut ühelt pertseptsioonilt (=seisund) teisele. Oma struktuurides peegeldab iga monaad kogu maailma ja kõiki teisi monaade. Kõik monaadid on üksteisega kooskõlas. Pertseptsiooni astmed: 1)lihtne/"alasti" monaad - sisaldab alateadlikult informatsiooni teiste monaadide seisundi kohta; 2)apertsioon - teadvuse seisund. Jumal on lõpmatu monaad, mis esindab maailma täiuslikult. Jumalas väljendub see, mille poole piiratud monaadid püüdlevad. Materiaalsed kehad on muljed, mida tekitavad teatud monaadide kombinatsioonid. Tunnetusteooria. Kogemuslike andmete kõrvutamine annab tõenäolise tunnetuse, mõistuse tunnetus õige tunnetuse. Mõistusetõed on hädavajalikud, tõsiasjadele rajanevad tõed juhuslikud.
Selle maailma substantsideks on monaadid, mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud, sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad, individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid. [14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu kausaalsuse (phenomena bene fundata). Inimene vaimumonaadina on seotud monaadide monaadi ehk Jumalaga. Inimese olemus on ideaalina antud jumalikus vaimus, konkreetne inimene peab aga täiustuma selleks, et seda eesmärki saavutada. [15]Õiglus kuulub jumala olemusse: õigus on õigus mitte sellepärast, et Jumal on seda tahtnud, vaid sellepärast, et Jumal on õiglane. Eetilis-õiguslikud normid on "igavese tõe määrused" (decreta aeternae veritatis). Õigusteadus pidi samuti võtma aluseks jumaliku õigluse, mille eesmärk on kõikide inimeste täiustamine
annaabi.ee 
