hoidudes otsustusest. Analüüs- viis taotleda millegi sügavamt mõistmist seda osadeks jagades Analüütiline filosoofia- filosoofiline vool, mis näeb eesmärki mõistete, väidete, meetodite, argumentide ja teooriate selgitamises hoolika analüüsi teel. Analüütiline väide- väike, mille tõesuse või vääruse saab kindlaks teha väite enda analüüsimisega. Antinoomia-võrdväärsetest eeldustest tulenevad vastuolulised järeldused. Antropomoftsism- inimese omaduste omastamine, millegi mitteinimlikule, nt ilmastinähtustele. Deduktsioon-järeldus üldiselt üksikule Induktsioon- järeldus üksikult üldisele Determinism- seisukoht, et miski ei saa toimuda teisiti, kui see tegelikult toimub Eeldus- arutluse lähtepunkt. Iga arutlus peab lähtuma vähemalt ühest eeldusest ja seetõttu ei saa ta eeldusi tõestada. Eetika- filosoofias käsitlus sellest, milline on õige eluviis: puudutab kõlbelisi ehk moraalseid küsimusi nagu nt mis on halb ja mis on hea.
o Daktül ühele rõhulisele/pikale silbile järgneb kaks rõhutut/lühikest silpi o Amfibrahh kahe rõhutu/lühikese silbi vahel on rõhuline/pikk silp Vabavärss on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu, kuid lähtutakse teatavast rütmitundest. 9. Metafoor ja selle eriliigid Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. o Isiksustamine ( personifitseerimine) millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine, nt pilved nutavad, päike naerab. o Ümberütlus (perifraas) rõhutab millegi väljapaistvaid jooni, selle nimetust teisiti öeldes, nt Lauluisa, Emajõe Ateena o Sõnakeeld (tabu) ja sellega kattuv maheväljendus (eufemism), nt hunt = kriimsilm, võsavillem o Sümbol võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, nt valge tuvi = rahu
on meie endi arvamus iseendast vaid pettekujutelm. Spinoza kaitses mõtte ja sõnavabadust. MÕISTED: a priori kogemusteeelne teadmine absoluut reaalsus ühe kõikehõlmava printsiibina. agent subjekt, mis otsustab, valib või tegutseb; subjekt, mis lisaks tunnetamisele ka tegutseb agnostsism suhtumine, mis väldib otsustamist. seisukoha vältimine. antropomorfism inimlike omaduste omistamine millelegi mitteinimlikule dialektika a) küsimuste ja vastuste esitamise kunst b) iga väide loob vastuväite, mis koostöös jõuavad koosväiteni (teesini) dualism seisukoht, et miski koosneb kahest mittetaandatavast elemendist. (kahene maailmapilt jms) empirism õpetus, mille kohaselt teadmised saadakse kogemuste kaudu emotiivne emotsioone väljendav. Filosoofiaalses kirjanduses kasutatav halvustav termin, tähistamaks väljendeid,mis pretendeerivad objektiivusele või
1. Epiteet kirjeldav või kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend ( peamiselt nimisõna ilmestamiseks ) 2. Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel ( iseloomustavad sidesõnad: kui, nagu, otsekui, justkui jne ) 3. Metafoor ühendab erinevad nähtusi sarnasuse alusel. Nt sinise taeva silm ( Kujundlikku pilti võib sõna-sõnaliselt edasi arendada ). Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine ( millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine ), ümberütlus ( e perifaas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes ), tabu ( sõnakeeld ), sümbol ( võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset ), allegooria ( mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta ), iroonia
oleks väär): ilmse sarnasuse tõttu silmaga aga vihjatakse päikesele. Otse öeldu (taeva silm) ja tegelikult mõeldu (päike) lahknevad, kuigi neil on ühisosa — tekib kaudosutus, vihje ehk tähenduse ülekanne. Metafoor on suurepärane vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatule viitamiseks. Mõned näited mõistatusliku ala hõlvamisest: Miks läksid vara magama, / vara haudaje vajusid (rahvalaul) ISIKUSTAMINE ehk personifi tseerimine — millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine: Mõte südant sööb (G. Suits); Nüüd nutab mu igatsus (E. Enno); Toomingad valvavad talu, / üle ussaia vaatavad kopli(H. Visnapuu). 12 ÜMBERÜTLUS ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa;
· Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel o Nt sinise taeva silm kantakse üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel · Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa tekib vihje ehk tähenduse ülekanne · Hea vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatule viitamiseks · Metafoori alaliigid: o Isikustamine Ehk personifitseerimine Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste andmine Nt mõte südant lööb (G. Suits) o Ümberütlus Ehk perifraas Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes Nt lauluisa, Emajõe Ateena Mõistatuse lemmikkujund o Tabu Sõnakeeld, samuti ümberütlus, ja sellega kattuv maheväljendus ehk eufemism o Sümbol
Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Kõnekujundid – troobid Epiteet – kirjeldav, kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuste alusel Metafoor – ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel Isikustamine – millelegi mitteinimlikule inimlike tunnuste omistamine Ümberütlus – rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle alusel nimetab ümber, nt mõistatustes Allegooria – mõistukõne, vihjab millelegi, mida otse välja öeda ei taheta Metonüümia – nagu metafoor, aga ühendab samasid nähtuseid Lausekujundid – figuurid, taotlevad eripärase lausestusega kunstilist mõju Piltkujundid – tähtede ja sõnade erilise paigutusega taodeldakse kunstilist mõju
allegooria, metonüümia. • Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi) • Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar) • Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike) • Isikustamine – ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb) • Ümberütlus – ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes (lauluisa, kirjaneitsi) • Allegooria – ehk mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. • Metonüümia – tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas) Salm. Kinnisvormid. Ballaad
Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kõnekujundeid: *epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale *metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti *isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule *allegooria: mõistukõne, tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta *ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes *metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi. Kui päike kui sinise taeva silm on metafoor, siis sinise taeva ratas on metonüümia. Lausekujundeid: *kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu
ilmestamiseks. 2) Võrdlus - kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma. 3) Metafoor - ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. 4) Isikustamine e personifitseerimine — millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine. 5) Ümberütlus e perifraas - rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu. 6) Sümbol - võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset. Sümbolism kui kunstivool püüab argipäevaste asjade ja sõnade tagant avastada kõrgemat tegelikkust, sageli jumalat.
Lausungitähendus - lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu Kujundliku kõne allikaks on üteldu ja mõteldu lahknemine Epiteet kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel, iseloomustavad sidesõnad Metafoor erinevate nähtuste ühendamine sarnasuste alusel. Tekib ülekantud tähendus. Metafoori kasutatakse tuntu abil tundmatu kirjdaldamiseks. Metafoor võib laieneda ka tervele teosele. Isikustamine mitteinimlikule isikuomaduste andmine Ümberütlus (perifraas) nähtuse silmpaistva joone rõhutamine, nimetuse ümber ütlemine Tabu sõnakeeld Eufemism maheväljendus Sümbol võrdkuju Allegooria mõistukõne, tekst vihjab millelegi, millest otsest juttu ei tehta Hüperbool poeetiline liialdus Meioos/litootes poeetiline vähendus Oküümoron vastandväljendus Sünesteesia eri meelte tajusid märkivate sõnade ühendamine Iroonia pilkav teesklus
toimib poeetilise väljenduse vahendusel, värskelt. Kujund virgutab süvenema: teksti uuesti üle lugema, autori taotlusi avastama, kaasa mõtlema.kujund kehtestab ootamatuid seoseid sõnade ja nähtuste vahel, loob uut teadmist ning pakub teisi vaatepunkte. Kõnekujundeid: epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale; võrdlus: kõrvutamine ühistunnuse alusel; metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti; isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule; allegooria: mõistukõne, tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta; ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes; metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi; iroonia: pilkav teesklus, kus öeldakse üht aga vihjatakse millelegi vastupidisele. Lausekujundeid: kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu
retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kõnekujundeid: *epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale *metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti *isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule *allegooria: mõistukõne, tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta *ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes *metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi. Kui päike kui sinise taeva silm on metafoor, siis sinise taeva ratas on metonüümia. Lausekujundeid: *kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu
Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Epiteet - kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi) Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar) Metafoor varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm päike) Isikustamine ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb) Ümberütlus ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes (lauluisa, kirjaneitsi) Allegooria ehk mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. Metonüümia tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas) Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? aitavad saavutada poeetilist
Sinise taeva silm- päike. ! Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas pole silmi) ! ! Miks läksid vara magama, vara haudaje vajusid? (Miks sa maha kärvasid?) ! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära) Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia. ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule) isikuomaduste omistamine- Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu. ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa, kirjaneitsi, Emajõe Ateena; Tuli päike, tulisilm. ! Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Ümberütlused on ka SÕNAKEELD e TABU- (issand, põrguvürst, härra direktor (mitte Ants
silmaga aga vihjatakse päikesele. Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa tekib kaudosutus, vihje ehk tähenduse ülekanne. Metafoor on suurepärane vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatuile viitamiseks. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. Isikustamine ehk personifitseerimine millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine: Mõte südant sööb; Nüüd nutab mu igatsus. Ümberütlus - ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber ütledes: Lauluisa: Kirjaneitsi. Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline; ilma nõela pistamat. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu (Issand; Põrguvärst; härra direktor mitte Ants või Maali) ja
annaabi.ee 
