Mis piirab meie vabadust? (0)

Mis piirab meie vabadust?
Minu ettekande teema on „Mis piirab meie vabadust?“.
Selleks, et mõelda selle üle, mis piirab meie vabadust, tuleb esmalt mõista, mis on vabadus. John Stuart Mill, Inglise filosoof , on öelnud „Ainus vabadus, mis vabaduse nime väärib, on püüd jõuda omal viisil enda eesmärgile, võtmata teistelt õigust teha sedasama ning tegemata neile nende teel takistusi.“ Teisest küljest ütles Simone Weil , Prantsuse filosoof. „Vabadus selle sõna otseses mõttes tähendab valikuvõimalust.“ Seega on vabadus see, kui inimesel on võimalus jõuda eesmärgini ja teha valikuid.
Kahjuks ei ole tänapäeval suurel osal inimestel võimalust jõuda eesmärgini või valida. Ühiskonna-, usu- ja moraalipiirangud valitsevad meie igapäevast elu, sõnavabadus on mõnes kohas midagi ulmelist. „Inimene sünnib vabana, sellegipoolest näeme teda kõikjal ahelais,“ lausus Jean-Jaques Rousseau , prantsuse filosoof.
Üheks näiteks võib tuua islami traditsioonilise burka kandmise. Lääne-Euroopas on burka kandmine keelatud, põhjuseks on toodud turvalisus, kuna burka alt pole näha inimese nägu. Võin väita, et tegu on vabaduse piiramisega, kuna võeti ära valikuvõimalus – kas kanda burkat või mitte. Benjamin Franklin, Ameerika filosoof, ütles: „Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust.“ Sir Karl Popper, inglise filosoof, lausus: „Peame vabadust planeerima samamoodi, nagu planeerime turvalisust, juba ainuüksi sellepärast, et tõelise turvalisuse tagab vaid vabadus.“ Usun, et kui ei piirataks inimeste valikuvõimalusi, olgu see inimene kristlane, budist , islamiusuline või ateist , ning kui usaldataks inimesi ja rahu, ei oleks ka probleeme. Sama toimub näiteks ka Hiinas, kus üritatakse alla suruda Tiibeti budiste. Niikaua, kuni ei seda ei lõpetata, ei saabu sinna ka turvalisus ja rahu. Kahjuks ei arva ma, et Hiina valitsus oleks nõus lubama Tiibeti riiki. Üks vastus küsimusele, mis piirab meie vabadust on seega valitsus, selle tegevus, turvanõuded ja ideed
Teisalt piirab meie vabadust moraal ja ühiskond. Me kõik teame, et me ei tohi inimest vigastada või tappa, et ei ole sobiv hävitada vara ega teha keset parki lõket. Kas keegi küsib, miks ei ole see lubatud? Tegelikult mitte, see lihtsalt on nii. Samas on ühiskondlikud piirangud igas riigis erinevad, mis ühes kohas on lubatud, on teises keelatud. Jällegi toon näite islamiriikidest. Seal on abielurikkuja lubatud kividega surnuks loopida, aga Lääne-Euroopas on abielurikkumine teema, millest ei räägita, aga mis on olemas. Osades riikides on surmanuhtlus kui selline tavaline ja kasutatud karistamisvahend, aga teiste riikide elanike jaoks on surmanuhtlus midagi koledat, mis ei ole inimlik ega lubatud, sest elu ei tohi võtta.
Sõnavabadus on veel üks vabadus, mis on piiratud. Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ning levitada nende kaudu informatsiooni. Sellega on tihedalt seotud vabadus saada teavet. Paljudes riikides, näiteks ka Eestis, on suhteliselt suur kirjanduslik ja ajakirjanduslik vabadus. Loomulikult saab vabadust piirata. Eestis on sõnavabadus piiratud, kui see tekitab ohtu riigi julgeolekule, käib teiste inimeste põhiseaduslike huvide vastu või on vastuolus ühiskonna huvidega . „Kirjanik on vaba inimene, kes kirjutab vabadele inimestele vaid ühest — vabadusest.“ ütles Jean-Paul Sartre, prantsuse filosoof. Tema nägemus on seega, et kirjanikku ei piira sõnavabadus, tema tohib kirjutada sellest, mis on mõttes.
Inimese vabadust piiravad mitmed elemendid. Ometigi on need, vähemalt minu meelest, paigas inimeste kaitseks ja selleks, et kõigil oleks võrdselt vabadust. Ma ei räägi vabadusest üldiselt, kui palju seda on, vaid sellest, et kõigil oleks seda sama palju.