Mis on stress? (0)

Mis on stress ?
Stressi mõistetakse tavakeeles ärritava närvipingena, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi . Selline stressi tõlgendusviis pole vale, ehkki see on pisut kitsas ja ühepoolne. Teaduslikumalt tõlgendatult on stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele, valmisolek tekkinud ohu ning suure koormuse tingimustes tegutsemiseks. Tuhandete aastate jooksul väljakujunenud reageerimisviis aitab koondada energiat kas võitluseks (kui olukord on ähvardav, kuid takistuste ületamine võimalik) või põgenemiseks (kui ähvardava olukorraga teisiti ei suudeta toime tulla).
Stressoriks võib saada mistahes nähtus, mis nõuab organismilt kohanemist. Tüüpilised stressorid on psüühiline pinge, raske kehaline pingutus ja trauma. Organismi kohanemisvõimet stressorile nimetatakse stressireaktsiooniks. Inimesed reageerivad stressile erinevalt. Üks ja sama olukord võib ühe isiku viia paanikasse, teise aga virgutada kiirelt tegutsema.
Osa stressi tekkepõhjusi, nagu kõrge tööpinge või jõhker kohtlemine, on kõigile teada, ent mõndagi nendest , näiteks "kärsitustõbe", masendustunde enesesisendust, närivat kadedustunnet või lähisuhetes pettumist, ei osata alati närvipinge tõusu põhjustajaks lugeda. Organismi vastusreaktsioon
Organismi vastusreaktsioon ühele või teisele stressorile oleneb suuresti sellest, kuidas me situatsiooni raskust ning sellega toimetuleku võimalusi hindame. Ootamatu , ohtlik ja väljapääsmatuna näiv olukord suurendab stressi.
Stressi tähtsaks rolliks on aidata kiiresti mobiliseerida organismi jõuvarud. Närvipingest iga hinna eest hoiduda püüdes kärbime tahtmatult oma võimalusi majanduslikku heaolu parandada, uusi teadmisi omandada, maailmas ringi reisida, karjääri teha, loomupärased anded ja võimed mängu panna ning täisverelist elu elada. Stressi ei anna intensiivse töö, vilka seltskondliku elu või isegi igapäevase pereelu raames kuidagi täiesti vältida, jääb üle vaid sellega kohanema õppida. See aitab elus enam suuta ja samas end ka mõnusamini tunda.
Psühholoogide ja arstide arusaamist mööda saab närvisüsteemi koormata valdavalt kahel viisil: võimete kiiret kasutuselevõttu võimaldavate jõupingutuste kaudu või ebaterve enesepingestamise teel. Esimesel juhul on tegemist eneseusku tõstva ja tegevuse tulemuslikkust parandava eustressiga, teisel puhul aga füüsilisele ja vaimsele heaolutundele halvasti mõjuva distressiga. Nendes vahetegemine pole tegelikus elus kaugeltki nii lihtne kui kirjasõnas, kummatigi mõjub ka pikk ja kõrge eustress nii mõnelegi kurnavalt. Esimene neist aitab kohaneda, areneda ja muutuda, teine viib halvimal juhul haigestumiseni. Öeldust tulenevalt võiks stressiga toimetuleku tarkuse kokku võtta järgmises:
· esiteks - tasuks õppida distressi vältima;
· teiseks - omandada sulle sobivad "argistressi" leevendamise võtted;
· kolmandaks - "karastada" end stressi vastu ehk tõsta stressitaluvust.