Mis on rikkus, milles näen selle suurendamise võimalusi eesti majanduses ja kuidas osalen selles protsessis. (0)

Mis on rikkus, milles näen selle suurendamise võimalusi Eesti majanduses ja kuidas osalen selles protsessis.
Mis on rikkus? Kes poleks kuulnud seda küsimust vähemalt korra oma elu jooksul. Iga inimese jaoks on sõnal ”rikkus” väga erinev tähendus ja suurel osal on see seotud inimeste enda väärtushinnangutega. Suurimaks rikkuseks pean mina aga tarkust ja teadmisi ning armastust. Tänapäeval aga mõõdetakse kõike rahas, kas see tähendab, et ainult need inimesed on rikkad, kellel on palju raha? Kus maal on siis piir rikkuse ja vaesuse vahel? Mulle meeldib väga Inglise näitekirjaniku William Shakespeare öeldu: „Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt.” Igaüks saab sellest ütlusest välja lugeda seda, mida ta tahab.
Mis on aga Eesti peamiseks rikkuseks? Loodus, vabadus, inimesed – kõik see, kuid arvan, et suurimaks rikkuseks oleme ikkagi meie ise, Eesti rahvas. Eelkõige noored, kes on aru saanud kui tähtis on haridus tööturul. Eestlased on töökad ja ettevõtlikud ja seda rõhutatakse palju. Seega pole ime, et suur osa noori lihtsalt lahkub kodumaalt ja suundub laia maailma, et saaks oma haridusele ja teadmistele väärilist tasu, mis paratamatult väljendub numbrites ehk siis rahas. Näiteks meditsiinitöötajad. Eestis makstakse neile nii vähe, kuigi nad on väärt enamat , rääkimata õpetajatest, kes meie lapsi harivad. Ka nemad ei saa oma ametile väärilist tasu. Valitsus peab üle vaatama palgapoliitika ja hakkama väärtustama meie rahvast rohkem, sest muidu pole enam varsti noori, kes peaks tulevikus panustama meie majandusse.
Kuidas aga suurendada siis Eesti rikkust majanduslikust seisukohast ? Esiteks peame oma noored koju tagasi tooma . Nagu ma eelnevalt mainisin , siis valitsusel on siin koha peal kõige olulisem ja suurim roll üldse.. Meie rahvas vananeb ja noored lahkuvad riigist, lapsi sünnib vähe. Eesti miinimum palk on naeruväärne ja on väiksem kui toimetulekuks on vaja. Inimestel puudub motivatsioon teha tööd, mille eest ei saa äragi elatud. Tootlikkus langeb tänu sellele. Loomulikult kajastub see lõpuks ka meie majanduses, mis siis, et hetkel on majanduskasv vaikselt tõusu pool.
Eestis on küll soodne ettevõtluskliima ja loodud on programme ettevõtlikkuse toetamiseks, siis sellest kõigest pole ju kasu kui meie Eesti noored suunduvad ikkagi välismaale. Rääkimata siis positiivse iibeni jõudmisest. Ei kujuta ette, kes suudab tulevikus meie pensionäre üleval pidada, kui pole noori. See tõstatab palju küsimusi ja kui aus olla siis tekitab ka hirmu Eesti tuleviku suhtes. Riik peab mõtlema välja plaani, kuidas sündivust suurendada. Mis teeks ihaldusväärseks sünnitada siin riigis ja mitte mujal? Hetkel ei suudeta lahendada isegi seda probleemi, mis puudutab lasteaiakohti.
Kuidas osalen aga mina selles protsessis? Hea küsimus. Ma ei otsi võimalusi, et Eestist lahkuda, olen osa Eesti rikkusest, mis puudutab meie rahvust. Hetkel õpingi just selle eesmärgiga, et saaksin tulevikus luua oma ettevõtte ja panustada Eesti majandusse ning tunda end materiaalselt kindlustatuna. Ma olen pisut patrioot ka, sest minu jaoks pole elamiseks parimat kohta kui Eesti. Samas olen oma väikese panuse juba andunud, sest minul on kodus kasvamas väike poeg, kellest tulevikus saab üks neid noori, kelle pärast me praegu peamegi võitlema.
Isiklikult arvan, et Eesti majanduses mängib kõige suuremat rolli ikkagi meie rahvus. Pole eestlasi, pole majandust, pole riiki. Valitsus peab võtma kasutusele suuremad abinõud, et väärtustada nii vaimselt kui ka materiaalselt noori, kelle järglased on meie tulevik. Lõpetuseks kuldsed sõnad meie Eesti presidendilt, kes on öelnud: „Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus . Usk heasse tulevikku.” Praegu pole see kahjuks nii roosiline kui võiks.