Minu inimesed - minu kodumaa inimesed? (1)

Minu inimesed – minu kodumaa inimesed?
Ma olen eestlane ja seda üsna suure uhkusega, sest ma armastan oma kodumaad , see on selline armas ja väike maalapike, mis mahub täpselt südamesse. Armastan ka inimesi, kes minu isamaa pinnal elavad, minu inimesi. Kuigi taasiseseisvunud Eesti elanikud erinevad väga meie esivanematest. Nemad laulsid ikka rõõmuga „Eestlane olla on uhke ja hää, kui mind eestlaseks loodi“. Minu põlvkond võib seda küll laulda , aga ma ei usu, et seda ka südames tundtakse.
Eesti inimesed virisevad alalõpmata, vahet pidamata, kogu aeg. Keegi ei jaksa ära kuulata. Praegused pensinoärid tahavad tagasi oma nõukogude aega, kui nad elasid hästi – tööpuudusest polnud haisugi, raha oli rohkem, poes oli kõik odavam ja üldse oli elu palju lihtsam. Kõige tähtsamal kohal on muidugi raha. Kõik eestlased tahavad rikkad olla ja isegi kui nad materiaalselt on rikkad, siis neile ikka ei piisa ning nad hakkavad hädaldama. Neil võib isegi olla suur maja, hea auto ja tasustatud töö, ikka leiavad nad midagi, mis neile ei meeldi. Minu jaoks on raha tähtis, aga kindlasti mitte esimesel kohal.
Ajalugu näitab, et eesti rahvas on nii paljugi läbi elanud, aga isegi raskustes on meie esivanemad kokku hoidnud ja hakkama saanud. Huvitav siis, et miks tänapäeval eestlased nii ei käitu. Minu jaoks ainus koht, kus meie rahvas ühte hingab , on laulu- ja tantsupidu . Olen ise mõlemast osa võtnud ja tundnud seda ühtekuuluvustunnet. Laulda koos mitmete tuhandete inimestega meie maa eest. See tunne seal laulukaare all on kirjeldamatu. Imelik ongi just see, et kui me väga tahame, suudame kokku hoida ja ühe asja eest võidelda, aga muul ajal, igapäevaelus ei väärtusta me teineteist peaaegu üldse.
Ma arvan, et eestlaste väärtushinnangutes on nii mõnelgi päris suured lüngad. Päris paljud minu arust ei oska hoida endale lähedasi inimesi ja nende olemasolust rõõmu tunda. Kogu aeg tahetakse midagi muud, midagi, mida veel ei ole, aga kordagi ei mõelda selle peale, et kas seda just on vaja. Ma ütlen tihti enda lähedastele, mida ma nende vastu tunnen ja kui tähtsad nad mulle on. See tunnetejagamine teeb südame soojaks ja suhted lihtsamaks. Ja nendele inimestele, kellega ma ei tunne mingitki sidet ja nendele, kes võib-olla häirivad mind, ei lähe ma seda oma arvamust nina alla hõõruma. Küll kõik leiavad oma tee ja nende elud on nende enda teha, ei ole mina see, kes teab kellegi teise elust midagi paremini.
Küsimus oligi siis selles, et kas ma tunnen, et minu jaoks tähtsad inimesed on ka minu kodumaa inimesed. Kurb, et pean eestlaste kohta nii mõnigi kord ütlema – nemad – aga tõesti mõne teema koha pealt ei tunne ma ennast üldse nendega samaselt . Eestlastega on raske suhelda, aga kindlasti on teistel rahvustel ka omad vead, millest mina ei tea midagi. Inimesed võiksid olla lihtsalt natuke sõbralikumad ja realistlikumad. Minu enda probleemidest ei pea kogu maailm teadma ja viriseda võin kodus omaette ka, ma ei lähe seda teistele nina alla hõõruma.