Mina mona lisa (0)

See rääkis Lisast ning tema mehest. Kes elasid Firenzes. Lisa oli oma mehe, Francescoga abielus, Lisa oli noor 16 aastane ning ta mees oli vana. Sellepärast Lisa pettis ka oma meest, Marcoga, kuna tema ei suutnud Lisat rahuldada. Francesco oli oli Firenze edukas kaupmees , tal oli küll raha, aga ta ei tahtnud kulutada.
Lisa oli ilus ning noor. Tema haridustee oli lühike, tema vanemad tahtsid teda ettevalmistada tubli perenaise kunstides, et ta saaks hästi hakkama köögis ja kerilaudade taga.
Francescol oli suur soov silma paista ning kui Lisa ütles, et on üks väga suurepärane kunstnik Leonaro da Vinci, kellest paljud olid heal arvamusel ning kui Lisa ütles, et da Vinci maal tooks palju sära nende palatsole.
Leonardo da Vincit oli kirjeldatud kui äraolevat, kuid tähelepanelikku inimeste vastu, veel oli öeldud, et ta oli väga ilus ning hoolimata aastatest jättis ta oma hoo ja energiaga mulje nagu oleks ta äsja kuskilt igavese nooruse allikast joonud.
Kui Lisa ning Francesco da Vinci jutule läksid, et Lisast maal teha, siis da Vincil oli palju nõudmisi, et mida Lisa peab tegema kui Leonardo tüdrukut maalib näiteks, et Lisa peab oma kulmud maha ajama jne.. Leonardo ütles Lisale ja Francescole, mida ta sellest maalist ootab: „Mul on mõttes näidata teie hingevalgust uuel ja iseäralikul moel. Ühesõnaga, leida teis üles üllam ja ideaalsem pool ning see siis oma pildile kanda... Tahan, et te mind mõistaksite: mul on kavatsus teha portree, mis meeldiks teile, aga loomulikult ka mulle, sest minus on hakanud juba kõpsema või pigem juurduma ideed, millest kavatsen juhinduda . Pilt, mis ma teist maalin, ei ole lihtsalt teie kuutis, vaid ta peab väljendama seda sisemist valgust, mis peitub igas inimolendis. Teie pale peab olema nagu püha veega pestud ja peegeldama kõiksuse helki...“
Kui kõik olid nõus, siis nad hakkasid hinnast rääkima. Leonardo tahtis sada floriini kullas. Kuid Francesco, kes hoidis väga kokku ei olnud sellega alguses nõus, kuid kui Lisa palus teda, siis ta jäi ka nõusse. Siis kui Lisa läks esimest korda modelliks olema, siis ta meikis enda väga ära, aga da Vinci oli, et issand ma tahan näha su loomulikku ilu jne.
(Asi, mis mulle silma jäi oli see, et kui Leondardo nägi Lisat ära meigituna ning ta ütles talle, et meikimine on looduse mõnitamine, ei midagi muud. Ja selles pole süüdi naised, vaid ka mehed kes tahavad naisi nii näha. See lause jäi mulle silma kuna see on ka kahjuks tänapäeval nii, et naised tihtipeale meigivad end meeste jaoks ning varjavad oma loomulikku ilu meigiga.)
Leonardo lasi Lisal poseerida alasti, kuid ta seda Francescole ei öelnud. Francesco oli see, kes ütles, et kui maal valmis saab, siis tehakse pidu ja kutsutakse külla kõik, kellel Firenzes kaalu on. Mida aeg edasi, seda kärsitumaks Francesco muutus, et miks maali ei saa näha ja,et miks see veel valmis ei ole, ta ütles, et ta tahab tegusid , mitte juttu .
Lisale tundus Leonardo ääretult ligitõmbav, ta oli küll umbes viiekümnendates mees ja võis olla vabalt Lisa isa, kuis midagi tema ümber oli see mis oli salapärane ja huvitav. Leonardo ise Lisas seda ei näinud ning Lisa unusas need mõtted.
Igal hommikul kui Lisa Leonardo galerisse kohale jõduis, pani ta selga kollaste varrukatega kleidi, mille da Vinci oli välja valinud, pani pähe imepeene kuldniitidest võrgu ja kaela pärlitest lihtsa kee. Ta tundis ennast üsna hästi, alguses oli harjumatu, et ilma liikumata istuma jne, kuid ta harjus sellega ära. Kui Leonardo maalis, siis ta ka jutustas ja vestles kohalolijatega rahulikult ja usalduslikult, rääkis neile oma tarkusest jne. kuid ta ei olnud üleolev, ta ei muianud teatavate naiivsuste üle, mis tulenes inimese kasinast haridusest.
Ühel pärastlõunal kui Leonardo oli Lisat maalimas, siis tema galerisse astus sisse skulptor Pietro Torrigano. Ta oli väga lärmakas ning liikus ringi nagu keeristorm. Kuid Lisale hakkas ta meeldima. Raamatus on öeldud : „Värinad jooksid mul üle keha. Oh issand, olin juba ammu niisugust kohtumist oodanud. Leonardo jäi mulle kättesaamatuks. Torrigiano oli hoopis midagi muud.“ Lisa hakkas Torrigianol külas käima. Raamatus on Torrigiano ja Lisa suhtest: „See jättis mind ükskõikseks. Veelgi enam: andis mulle võimalse õhtul tume mantel ümber, väljuda oma palatsost, jättes maha valjult norskava Francesco ning minna Torrigiano juurde, kes õnneks elas mõne maja kaugusel. Torrigiano lärmakus vaibus juba esimese kümne minuti jooksul, kuigi ta silmad hõõgusid põletava säraga nagu söed liiga õhukese tuhakihi all. Aga armatseda see Torrigiano oskas! Ta riietas mina õrnalt, kuid kindlakäeliselt lahti ning hetke pärast oli ta juba minu peal, läbistades mind niisuguse kirega, mida ma polnud tunda saanud ühegi teisega , mis pani mind karjuma , karjuma veel ja veel.
Kord astus Leonardo da Vinci galerisse sisse kunstnik Federico Frizzi, keda keegi, isegi Leonardo, ei sallinud. Frizzi riietus elegantselt, kuid tema kohta öeldi, et ta mängib moenarri, kuigi ise on täielik peletis. Frizzi oli Michelangelo pooldaja ning ei saanud olla nii da Vinci kui ka Michelangelo pooldaja, nad olid konkurendid. Frizzi ei laimanud da Vincit avalikult, kuid kui ta Lisaga rääkis, siis ta kiitis Michelangelot, et temal on iseloomu. Michelangelo on võimeline igaühele kohta kätte nätama, isegi paavstidele ja kuningatele, kui nad topivad nine tema kunsti. Tema ei lase ennast valida, vaid otsustab ise missusugused on tema tellijad. Leonardo da Vinci oli Frizzi arvamusel teistsugune: Leonardo, tubli kunstnik muidugi, laseb end palgata ugaühe, teeb ingleid ja sõjamasinaid, töötab ühtemoodi ükskõik kellele. Ta sukeldub töösse, küsimata endalt, kas seda hakatakse kasutama heal või halval otstarbel.
Leonardo ning Lisa vaheline koostöö oli ajaga muutunud üha loiumaks, kuna Lisa oli üha muutlikum, kärsitu, isemeelsem ja keevalisem modell ning Lisal oli otsa saanud Leonardo vastu piiritu usaldus.
Kodus pidi Lisa Francesco käest kuulma pidevat kurtmist kurva saatuse üle, sest tema äriasjad hakkasid halvasti minema. Ta oli juba vana ning tal oli hirm järgmise päeva ees, kna t aoli väsinud. Francesco keeldus maksma da Vincile pimesi, ilma, et ta maali oleks näinud. Francesco hakkas Leonardot hulluks pidama. Käisid kuulujutud, et Vincis, kus ta sündis, oli tal terve tuba täis sisalikke, liblikaid ning muid imelikke elukaid. Ta käib linnuturul, et vabastada puuridest linde.
Lisa oli ka lugenud Leonardo märkmetest: „Kui lind võib tõusta suurtesse kõrgustesse, siis suudab ka seda inimene.“ Inimesed lihtsalt arvasid, et ta on natuke hull, kuna arvati, et inimene ei saa kunagi lennata.
Mida aeg edasi, seda halvemaks asjad läksid, Lisa hakkas poseerimist vahele jätma ning ta sai aru, et ka Leonardol pole selle vastu midagi. Lisa arvas , et ta oli ilmselt sattunud mingitesse raskutesse. Nende kohtumised olid aina väsitavamad ning Leonardo saatis talle etteheitvaid pilke . Lõpuks ütles Leonardo, et targem oleks neil väikene vahe pidad. Lisa oli väga löödud, ta tahtis väga näha seda maali, mida maestro oli maalinud. Ta piidles ja piidles, kuni lõpuks ei ssutnud enam vastu panna ja jooksis ning vaatas kuidas da Vinci on teda kujutanud. Lisa ei tunnistanud seda omaks, tema arvates ei olnud see ilus, ta oli kindel, et see naine pildil ei ole tema, vaid mingi jõueti, peaaegu närtsinud naisterahavas. Lisa hakkas nutma ning lahkus suure kiiruga. Ta oli löödud, kuna ta oil sellele ettevõtmisele kulutanud neli aastat oma elust ning nüüd ta pidid tunnistama, et see oli täiesti läbi kukkunud. Ta mõtles, et oleks võinud lasta ikka Rafaelil ennast maalida. Kõik oli halb, Lisa ei olnud isegi enam Torrigianoga koos, kuna too oli kuhugi ära sõitnud.
Ka Francescol läks halvasti, ta oli võlgades. Ta lasi pandimajja viia Lisa ehted ning pikkamööda tühjenes ka nende maja mööblist. Ta hakkas süüdistama Lisat tema halvas õnnes. Lisa aga vihkas Leonardot ning süüdistas salamisi teda.
Leonardo ei olnud Lisa maali minema visanud vaid pani selle välja oma ateljeesse ning ta esitas seda Lisa portree pähe. Kuid Mona Lisa maal kogus aina kuulsust .
Francesco läks vaikselt vanadusest juba peast segi. 3. jaanuaril 1526 Francesco suri. Ta maeti Fiesolesse, tema matusele ei tulnud ühtegi mainekat inimest. Tema säästud tagasi Lisale paariks aastaks lihtsa äraelamise. Leonardo oli ka taeva poole hinge heitnud. Lisa lahkus kodust ning ostis maja müüdist saadud rahaga väikese maalapi Arno orus Figlines. Aeg-ajalt käist ta linnas. Osad inimesed tundsid ta ka ära, kuigi ta oli juba viiekümnendates. Mona Lisa maal oli juba tuntust kogunud terves Euroopas. Selle maali oli ära ostnus Francois I ning seda hoiti tema lossis Fontainebleau ’s. Prantsusmaa kuningal tuli mõte õppida Lisa Gherardini el Giocondot tundma ning ta saatis mehed Lisat Firenzesse otsima. Nad leidsid Lisa ja kutsusid endaga kaasa. Järgmine kuu läks Lisa õukonda.
Kui Lisa on Kuningas Francois I juures. Kuninga lemmikteener käis Lisat vaatamas ning tlle seltsi pakkumas. Kuningat ta ei näinud Lisa mõtles: „Vahest pole ma väärt nautima teost koos temaga?“
Lõpuks viidi Lisa kuninga juurde. Nad kohtusid Saint-Florentini kiriku ees, kus oli Leonardo da Vinci surnud. Kungingas ning Lisa rääkisid, ta võrdlest Lisat elus ja milline ta on maalil, ta rääkis kuidas Lisast saab surematu, kuna ta on modell selle kauni maali peal. Kuningas ütles Lisale: „Teie nime hakatakse meenutama rohekam kui minu oma.“ Talendid käisid Lisale lugupidamist avaldama, austama teda kui kuulsat modelli. Kuid nad pidid temas pettuma, kuna Lisa ei olnud sugugi selline, missugune arvati, et ta on. Kuninga lemmikteener Clement ütles, et kuningas on tas pettunud kuid ta võib lossi jääda ning ta peab elama lihtsalt teenrite toas kuid teised pidid tast ikka lugu pidama.
Lisa oli üle viiekümne aasta vana, els pettunud ning üksik.
Lisale meeldis jutustada Firenze kunstnikust, kes oli kujutanud ideaalset naist pildil, mille nenede valitseja oli ennekuulmatu hinna eest ära napsanud kõige mõjukamate itaalia perekondade nina alt. Talle meeldis maailda nende silmade ette pildi, et need võhikud, kellele ta rääkis, ihaldaksid seda maali veelgi enam.
Lisa oli Fontainebleau’s viibinud kümme aastat ja tal oli soov võrgutada kuningas ära, olla temaga intiimses suhtes jne. Lisa leidis end tihti istumas hämaras toas ja mõtisklemas. Nagu õukonnas ikka oli ka Fontainebleau lossis draamat .
Lisa elas oma elu viimased aastad Bastille ’i vangikongis oma maali koopiaga rääkides, kuna ta oli oma rivaali ära tapnud. Ning ta luges salaja kaasa võetud paberiribadel ühte lauset iga päev mitu korda mis käis tema kohta. See lause oli: „Jõuame elus edasi teiste surma läbi.“
Minu arvamus

Mina lugesin Donatella Pecci-Blunt’i raamatut „Mina, Mona Lisa“. Ma valisin selle raamatu, kuna mlle väga meeldivad Leonardo da Vinci maalid.
See raamat oli huvitav. Oli lahe mõelda milline see Lisa võis tegelikult olla ja kas ta üldse oli olemas. Seda raamatut lugedes tekkis ka minul oma mõte milline Lisa minu arvates on ja kus ja kuidas ta elas, kellega ta elas jne.
Mida enam ma seda raamatut lugesin ning Lisa enda iseloomu kirjeldas, siis seda enam ma hakkasin ennast temaga võrdlema, kuna meie iseloomud on suhteliselt sarnased. Näiteks: Lisa oli suhtes, aga ta pettis oma meest jne. ta oli kärsitu ning ta ihaldas seda mida ta ei saanud.
Seda raamatut oli lihtne lugeda, see läks kiiresti ning seda raamatut lugedes ma hakkasin endale seda kõike ette kujutama. Ntks milline võis olla da Vinci ateljee ja Lisa kodu ning kuna mulle väga meeldib Firenze, siis mu mõtted jooksid ühest Firenze tänavast teise. Ma sain selle raamatu suhteliselt kiiresti läbi ning kahjuks ma tegin raamatutööd nii, et ma lugesin läbi ja siis tegin kokkuvõtte. Kuna ma lihtsalt ei tahtnud vahepeal pausi teha, et siis jälle edasi lugeda.
See raamat ei ole minu suur lemmik, aga kui sellisest teemast on huvi, siis seda on huvitav lugeda.
Donatella Pecci-Blunt
Mina, MONA LISA
Marie Lisette
Luha
11c
Tallinn 2012