Leonardo da Vinci elulooreferaat (0)

Kunda Ühisgümnaasium
Karin Kõrts
10. klass
Leonardo da Vinci
Koostaja: Karin Kõrts
Kunda 2011
Elulugu
Leonardo da Vinci sündis Firenze lähedal väikeses Vinci külas ja veetis sealse maakoha rahus oma elu esimesed aastad. Ta oli talutüdruku ja notari abieluväline laps.
Isa abiellus varsti pärast Leonardo sündi teise naisega. Ei ole teada, millal Leonardo hakkas joonistama ja maailma, kuid tema kunstianne avastati juba varakult. Kui isa kolis Firenzesse, võttis ta poja kaasa ning pani õppima skulptor ja maalikunstnik Andrea del Verrocchio juurde, Firenze oli sel ajal Itaalia juhtiv kunstikeskus, elav linn, kus suhtuti eelarvamusteta kõike uude. Noor Leonardo võid tutvuda vararenessansi kunstiga mitte ainult õpetaja töökojas, vaid ka linnatänavatel ja kirikutes. Leonardo noorpõlve looming tõestab, et ta ületas oma õpetajat maalioskustes juba enne, kui õpinguaastad lõppeda jõudsid.
Kahekümne aastasena võeti Leonardo ametlikult Firenze maalikunstnike gildi liikmeks. Sellest ajast alates võis ta iseseisvana võtta vastu tellimusi, kuigi töötas endiselt Verrocchio töökojas. Kaasaegsed iseloomustavad Leonardot kui erakordselt kaunist ja rahuliku loomuga meest, kelle riietus oli alati hoolikalt valitud. Nendel aastatel huvitas maalikunst teda enam kui miski muu. Lisaks Neitsi Maarja teemalistele maalidele, mille järgi oli sel ajal suur nõudlus, maalis ta ka esimese portree. Lõpuks hakkas Leonardo maailma esimest suurt altarimaali ''Tarkade kummardamine ''. Mitmed tema töödest on halvas seisukorras ja seetõttu halvasti tõlgendatavad või ''Püha Hieronymuse'' moodi pooleli jäänud. Sellele vaatamata on nendes töödes juba näha uuelaadsust ja eripära. Leonardo oskas paremini kui keegi muu anda oma figuuridele elavust.
Leonardo leidis Milano õukonnast selle, mida kodulinn Firenze ei suutnud pakkuda: tema majanduslik toimetulek oli tagatud ning ta sai proovida oma võimeid mitmesugustel aladel. Ta tegutses porteemaalijana ja teatris lavakujundajana, koostas arhitektuurijooniseid ja kavandas suurt ratsamonumenti. Kunstialaste tööde kõrvalt sai ta pühenduda ka muule huvitavale. Ta keskendus põhjalikult tehnikaprobleemidele, uuris Milano lähistel kanaleid, kavandas sõjamasinaid ja muid leiutisi. Praktilised probleemid juhtisid ta üldisemate küsimuste juurde ja ta asus uurima mehaanika aluseid ning vett kui nähtust. Tema mõtteid haaras alati mõni uus küsimus. Leonardost arenes kunstniku asemel uomo universale, mitmekülgselt haritud inimene, kes jõudis ebatavaliste tulemusteni mitmel kunsti- ja teadusalal.
Milano-aastatel uuris Leonardo da Vinci loodusteadust ja tehnikat kunstniku loovusega, samas maalikunsti süvenes ta üha enam loodusteadlase vaatepunktist. Ta koostas uurimusi anatoomiast, kineetikast, botaanikast ja zooloogiast. Neil aastail maalis ta tööd, mida peetakse kunstiajaloo märkimisväärseimateks töödeks. Tema kuulsus sai alguse ..Pühast õhtusöömaajast'', mille ta maalis ühele Milano kloostrile. See dramaatiline ja samas täiuslikult harmooniline maal muutis oluliselt maalikunsti traditsioone. ''Püha õhtusöömaaeg'' sai eeskujuks mitmele kunstnike sugupõlvele, vaatamata sellele, et maal hakkas varsti pärast valmimist kooruma.
Leonardo mitmeaastane Milano-periood hertsog Ludovico il Moro teenistuses katkes ootamatult, kui prantslased linna vallutasid. Uusi tellijaid otsides lahkus Leonardo Lombardiast ja reisis Montova ning Veneetsia kaudu kodulinna Firenzesse. Ta alustas mitut maali neist ühtegi lõpetamata. Ta pühendas palju aega matemaatilistele uurimustele. Seejärel oli Leonardo kümme kuud insenerina väejuht Cesare Borgia teenistuses ja reisis viimase valitsusaladel Toscanas ja Umbrias. Lõpuks naasis ta Firenzesse, kus ta sai riigilt tellimuse Palazzo Vecchio jaoks mõeldud seinamaalingule, mille teemaks oli Anghiari lahing. Pärast 1500. aastat kohtus Leonardo kahe oma aja silmapaistva kunstnikuga: Michelangelost sai Leonardo suurim võistleja, samas Urbinost pärit noor Raffael uuris väga innukalt tema teoseid, kaasa arvatud '' Mona Lisat'', mis sel ajal oli veel lõpetamata.
Kui Leonardo sai 61 aastaseks, pidas ta vajalikuks taas elukohta vahetada, sest pärast seda, kui prantslased olid linnast välja aetud , ei olnud tal Milanos enam võimalik tööd saada. Ta reisis Firenze kaudu Rooma , kus kunstielu oli nendel aastatel saavutanud võrratu õitseaja. Renessansiaja paavstid investeerisid kunsti ja arhitektuuri tohutuid summasid. Roomast sai juhtiv kunstimetropol, kus Michelangelo ja Raffael olid teejuhtideks. Leonardo haaras nüüd harva pintsli. Kaasaegsed jälgisid tema teaduslikke eksperimente imestunult ja pisut umbusklikult. Lõpuks suundus ta Prantsuse kuninga vastuvõtult elu pikimale reisile. Leonardo veetis oma elu viimased aastad Francois esimeses õukonnas Ambois's lugupeetud ja imetletud mehena . Ta oli vaba elatise teenimise kohustusest ja maalis nüüd veel vaid harva, kui kavandas kostüüme või visandas ehitisi.
Tähtsamad tööd
''Mona Lisa''
Leonardo alustas tööd selle maali kallal 1503. aastal. Tänapäeval saab maali näha Pariisis Louvre 'i muuseumis. Üldiselt arvatakse, et portreel kujutatud naine on Lisa Gherardiini, Firenze siidikaupmehe Francesco del Giocondo abikaasa. Ilmselt tellis Leonardolt portree Francesco. Daami poole pöörduti ''Monna'' Lisa, Monna oli lühend Madonnast, mille tähendus on 'minu leedi'. Aastate jooksul on inglisekeelne hääldus muutunud Monaks. ''Mona Lisa'' on mitmel põhjusel revolutsiooniline maal. Leonardo kasutas täielikult ära poolprofiili. Ta kujutas naist vöökohast ülespoole, kaasa arvatud käed, ning maalis ta silmad vaatama otse, mitte kaugusesse, mis oli täiesti uus lähenemine.
Aeglase kunstnikuna kulus Leonardol ''Mona Lisa'' maalimiseks neli aastat. Ta kasutas õlivärve, kandes neid lõuendile ühe kihi kaupa. Iga kord pidi ta ootama, et värv enne jätkamist kuivaks. Ta kasutas väga häid pintsleid, et ühtegi pintslitõmmet pole näha. Leonardo oli perfektsionist, kes töötas ruttamata ja rahulikult. Tegelikult ei arvanud ta kunagi, et ta selle lõpetab, ning ta töötas maali kallal kogu oma ülejäänud elu. Maal on kuulus daami kummalise näoilme tõttu-poolnaeratus, just nagu oleks teda tabatud oma isikliku nalja üle naermas.
''Püha õhtusöömaaeg''
üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495-1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada. Leonardo ei töötanud selle teose kallal kogu antud aja vältel tihedalt. Selle maali puhul on igale apostlile antud täpne reaktsioon sellele, kui Jeesus sõnas, et üks nende seast teda reedab. Kõigil kaheteistkümnel apostlil on erinev reaktsioon uudistele - erinevad variatsioonid vihast ja ehmumisest.
Leonardo insenerina: leiutised ja kavandid
On säilinud umbes 6000 lehekülge märkmeid, kus on lugematul hulgal mehaanika ja loodusteaduse alaseid visandeid. Tehnilisi jooniseid on palju rohkem kui kunstilisi töid, seega inseneritöö huvitas teda väga. Varem arvati, et tehniliste leiutiste poolest kuulus Leonardo oli erand , unikaalne geenius , kuid tegelikult oli ta vaid üks paljudest renessansiaja kunstnik-leiutajatest.
Tema esimesed leiutised on fantaasiarohked sõjamasinad, mille tegemiseks sai ta inspiratsiooni antiikaegsetest kirjeldustest. Leonardo kavandas mitmeraualisi tulirelvi, tanki, teisaldatavaid sildu ja tohutuid sõjamasinaid, näiteks ratastel liikuva suure ammu , mille kasutamiseks oli vaja vaid ühte meest. Tema joonised on nii täpsed, et tänapäeval võiks nende põhjal hõlpsasti valmis ehitada mitmeid seadmeid. Erilise piltlikkuse tõttu on Leonardo tehnilised joonised kunstiliselt ilusad. Leonardo alustas tehnilisi argielu probleemidest, millele ta otsis paremaid lahendusi. Ta arendas efektiivsemaid masinaid tekstiilitootmises, mis oli oluline tegevusala nii Firenzes kui ka Milanos. Tema märkmetes leidub omapäraseid ideid, nagu küpsetusvarras, mis oleks töötanud kuuma õhu mõjul, ja mehaaniline ateljeekonstruktsioon, millega sai suuri maale põrandale lasta. Eriliselt huvitas teda hüdraulika. Hüdroenergial oli suur tähendus kanaliterohkes Milano ümbruses. Seda kasutati vesiveskites ja kastmisseadmetes. Tehniliste teadmiste kasvades uskus Leonardo, et suudab teostada inimesed igivana unistuse , lendamise . Mitmed muudki tema leiutised on kui nägemused, mida suudeti praktikas teostada alles hiljem. Selline leiutis oli näiteks auto, mis pidanuks liikuma omalaadse kellavärgi abil. Erinevalt kaasaegsetest kavandas Leonardo oma masinate ja muude leiutiste konstruktsioone süsteemselt üksikutest detailidest. Ta uuris hammasrataste, kruvide, vedrude ning plokkide ja klotside funktsioneerimist, need olid selle aja tehnikas olulisimad konstruktsioonielemendid.
Lisad
Pilt 1: ''Mona Lisa''
Pilt 2: ''Püha õhtusöömaaeg''
Kasutatud kirjandus
Elke Linda Buchholz ''Leonardo da Vinci, elu ja looming''
John Phillips ''Leonardo da Vinci-mees, kes oli oma ajast ees''
http://et.wikipedia.org/wiki/Leonardo_da_Vinc i