Mina kui suhtleja (1)

Mina kui suhtleja
Suhtlemine on inimestevaheline infovahetusprotsess, mille käigus toimub partnerite vastastikune tajumine, vastastikune mõjutamine ja suhete loomine. Suhtlemise abil saan ma ennast väljendada, teostada, oma emotsioone välja elada, sõpru leida ja informatsiooni omandada ning vahendada.
Suhtlejana sooviksin ma olla eduakas kuid suhtlemist segavad mitmed tegurid:

Keskkonnast ja situatsioonist tingitud suhtlemistõkked: müra sidekanalis: kehv kuuldavus, vilets nähtavus, halb käekiri
keelebarjäär: võõrkeele mittetundmine, slängi tarvitamine, arusaamatu terminoloogia
suhtlejate staatusevahest, professionaalsest või ametkondlikust isoleeritusest tingitud mõistmisraskused
situatsioonilised tegurid: kellaaeg , ruum, koht, kõrvaliste isikute juuresolek
2. Teate edastaja loodud suhtlemistõkked:
sõnumit asutakse edasi andma ilma psühholoogilise kontaktita
seisundi tõttu või asjatundmatusest väljendutakse keeleliselt segaselt, arusaamatult
ollakse liiga monoloogiline
eelarvamused kuulajate suhtes
eelarvamus esitatava suhtes
  3. Teate vastuvõtjast tingitud suhtlemistõkked.
lähtutakse jäigast ootusmudelist
psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes
keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale
omaenda esinemise ettevalmistamine
Mitteverbaalsete suhtlemisvahenditena kasutan ma kineesikat- käte, keha, jalgade, pea liigutused, pilgu suund (ka pilkkontakt), miimika ehk näoväljendused, poosi ning poosivahetused, ruumisuhtedeid- vahemaa partnerini, pöördenurk, personaalne ruum, nahareaktsioonid- punastamine, higistamine jne. Mitteverbaalsete suhtlemisvahendite kauda võin ma anda endast isegi rohkem informatsiooni kui verbaalse informatsiooniga.
Minu poosidest, kineesikast, miimikast, ruumisuhtest võib välja lugeda mis tuju mul on, kuidas ma suhtun oma vestluspartnerisse. Kui ma olen tujust ära, siis mul on tõsine nägu, käed ristis, vahemaa partnerist on suur. Kogu see kehakeel ütleb mu suhtluskaaslasele, et ma olen täna kinnine ja tõrges suhtleja. Aga kui ma naeratan ja käed on külgedel ja vahemaa partnerini on väike, siis ma kuulan huviga oma suhtluspartnerit ja olen aval suhtleja ning võtan temalt saabuvat informatsiooni vastu.
Tähtis osa suhtlemiseprotsessist on kuulamine . Partneri ärakuulamise tingib kuulaja soov: saada vajalikku infot, nautida seltskonda, mõista kedagi, pakkuda abi ja lohutust.
Kuulajana sooviksin ma enim empaatiliselt oma partnerit kuulata kuid kahjuks kipun ma rohkem vaikne kuulaja olema. Ma peaksin rohkem suhtlemisel kasutama peegeldavat kuulamistehnikat kus ma annan rääkijale teada kuidas temast aru sain. See aitab rääkijal ennast paremini väljendada ja minul rääkijast paremini aru saada.
Vaikse kuulajana on hea vestluspartneri muret kuulata või kui partner ei ole endas kindel. Kuid Vaikne kuulamine on vähetõhus või ebaotstarbekas kui rääkija väljendusoskus on puudulik, partner ei soovi rääkida või räägib vähem kui kuulaja tahaks, kõneleja püüab saavutada kuulaja heakskiitu.
Suhtlemise käigus mõjutna ma ka oma partnerit Partneri juures on vahetul suhtlemisel võimalik mõjutada: tegelikku siin ja praegu toimuvat käitumist, emotsionaalset seisundit ja tundeid, suhtlemisvalmidust ja koopereerumist, hoiakuid, suhtumisi, väärtushinnanguid, tõekspidamisi, teadmisi, käitumiskavatsusi ja eesmärke, enesehinnangut, mina- kontseptsiooni ja rollitunnetust.