Millise maailma pärandame oma lastele (1)

Millise maailma pärandame oma lastele
Maailm meie ümber muutub iga päevaga aina enam tundmatuse suunas. See on kui piiritu protsess, millele ei paista kunagi lõppu tulevat. Tegureid jagub seinast-seina, mis kogu seda ainulaadset palli edasi veeretab. Kahjuks on peamiseks mänguliidriks kujunenud aga inimene, kes oma mõistusega suudab luua nii palju halba, samas seda kõike ülekülvates kõige heaga. Nagu ütleb ka vanarahvas, et pole halba ilma heata. Me kõik soovime paremat homset , kuid mitte keegi meist ei suuda olla selle looja. Ainult üheskoos töötades oleme võimelised kirjutama ajalugu, mis on meelepärane ka tulevastele põlvkondadele. Kuid kas inimesed on võimelised tegema seesugust koostööd, mis hõlmaks kogu maailma? Ning kas tulevased põlved võivad uhkust tunda meie jõupingutuste üle, mida me nende heaks teha püüame?
Viimastel sajanditel on sõlmitud palju riikidevahelisi liite ja lepinguid, mis peaksid siduma kõiki ühtseks tervikuks. Kõige ilmekam näide on Euroopa Liit, mis süvendab rahvusvahelist tolerantsust ja soodustab kaubavahetust naabermaadega. Just see unioon on kehtestanud palju norme ja piiranguid, mis peaksid tõmbama kriipsu peale lõpututele reostamistele, tagades sellega parem ja puhtam ühiskond meie lastele. Tuhanded poliitikud teevad oma igapäevast tööd, et jõuda ühisele meelele tulevikku puudutavates küsimustes. Menukaimaks aruteluks on viimasel ajal saanud energeetika küsimus, sest see hakkab meie järglasi kõige enam puudutama. Nafta ja muude maavarade puudus on pannud meid olukorda, kus peame hakkama mõtlema alternatiivenergiale, näiteks tuuleenergiale või ka biokütusele. Muutused, mis ootavad meid ees lähima kümne aasta jooksul, saavad olema äärmiselt drastilised. Näiteks Norra kavatseb lähimate aastate jooksul keelustada nafta baasil töötavate autode müügi ning kolida üle mootoritele, mis tarvitavad vaid taastuvat kütust.
Meie vanavanemate jaoks oli kõige jubedamaks kogemuseks vaieldamatult Teine Maailmasõda. See haaras enda alla peaaegu kogu maailma, sealhulgas ka taeva ja kosmose. Seda võib pidada ajalooliseks sündmuseks, kus sõda omandas uue tähenduse. Tolleaegne viha on kandunud põlvest-põlve tänapäevani välja, justkui sõda polekski veel läbi. See viitab vaid sellele, et tänapäeva diplomaadid pole suutnud parandada oma esiisade tekitatud haavu eri rahvuste vahel. Kõigi kurvastuseks pärib selle viha ka meie järglaskond. Kahjuks pidurdab see inimkonna arengut parema elu suunas. Koostööga vanade vaenlastega suudaks me tehnoloogia arengut kiirendada ja nõnda võidelda globaalprobleemidega üheskoos. Nõnda kõrvaldaksime palju muresid , mis painavad mitmeid riike. Näiteks saaks lõpetada näljahädad ja parandada meditsiini kättesaadavust vähearenenud riikides.
Tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on võtnud tehnoloogia areng enneolematu pöörde. Ei möödu päevagi, ilma, et mõni teadlane ei tuleks lagedale uue hullu ja pöörase ideega. See kõik on tingitud sellest, et maailma on täitnud arvutid ja teised tehnika imed, mis soodustavad teaduse arengut. Lisaks kõigele sellele on noored inimesed hakanud rohkem huvituma keeruliste vidinate tootmisest. IT valdkonnast saavutatud, on tugevaks vundamendiks meie laste paremaks ja lihtsamaks eluks. Nende ülesandeks saab vaid kogu selle edasi arendamine, mis on tunduvalt lihtsam, kui kogu kupatuse maast-madalast uuesti üles ehitamine. Kindlalt võib väita, et peale digimaailma, saame me pärandada ka arenenud infrastruktuuri, milleta ei kujutaks elu ettegi. Sõiduteed, elektriliinid , vee- ja kanalisatsiooni torustik on vaid väheseid hüvesi, mida saab tulevane põlvkond nautida.
Ilmselgelt oleme pressinud oma tugeva jalajälje ajalooraamatu paksude kaante vahele tegudega, mida on raske unustada. Kes meist ei mäleta esimest meest kuul või merekaru, kes avastas Ameerika? Need on tunnustamist väärt saavutused, mille üle võivad uhked olla kõik ka sajandeid pärast meie surma. Ajaloolised suurkujud on tõstatanud meie lastele suure lati, mida mööda tuleb käija. Eeskuju on see, mida meie lapsed kõige enam vajavad ja just maailm, mis on täis tähendusrikkaid sündmusi, on kõige paremaks teejuhiks.
Inimeste iseloom on küll väga varieeruv , kuid kompromisse leides, suudame rajada tulevikku kiirtee, mida mööda võivad kihutada meie lapsed täie uhkusega. Uhkusega, mida nad tunnevad oma esivanemate vastu, kuna me oleme neile rajanud soodsad tingimused edasise elu jätkamiseks.