Milleks meile sõna? (0)

Milleks meile keel?
Inimene kasutab keelt juba sündides, algul on tegemist kehakeele ja häälitsustega, aga ikkagi on vaja emale või isale anda teada, et beebi tahab süüa, juua või on aeg mähkmeid vahetada. Esimese eluaasta jooksul õpib imik ära paar sõna, tavaliselt lihtsamad sõnad nagu: emme, issi ja äitäh, sealt saab aluse aktiivsem keelekasutus.
Kõne on tekkinud inimkonna algusaegades, kuna koos elavad inimesed pidi kuidagi igapäevast infot edastama , arvatavasti esialgu suheldi lihtsalt häälitsuste ja kehakeele abil. Tõenäoliselt ei olnud kindlat keelt isegi ühe leibkonna inimestel, kuna inimeste eluiga oli nii lühike ja elul oli 2 mõtet: kõht täis saada ja elus püsida. Keelekasutus arenes aja jooksul, kuna inimesed hakkasid aru saama, et kindlal perel on vaja ühist suulist suhtlemisvahentit ehk keelt, niimoodi aja jooksul on see arenenud ja areneb igavesti , ning muutub ka sõltuvalt ajastust.
Sõnal keel on ka teine tähendus, nimel on ta maitseelund inimese ja looma suus, meil on keelt vaja, et tunda maitseid, tajuda kuuma ja külma, ning mis kõige tähtsam, oma enda keelega moodustame sõnad ja sõnadest moodustame laused , ning saamegi keele, millega edastame infot. Keel kui maitseelund liigub siis rääkimise ajal nii, et tekivad kindlad häälikud ja häälikutest moodustuvad sõnad.
Ka loomad edastavad infot keele abil, inimeste jaoks on see lihtsalt võõras ja meie ei saagi sellest aru saada, kuna nad on täiesti teine liik ja teevad meist erinevad häält ja nende häälepaelad, hambad ja keel on tihtipeale täiesti erinev meie omast, mis loob ka häälelise erinevuse ja teistsugused võimalused häälikute moodustamiseks.
Suulise keelega käib alati kaasas ka kehakeel ehk žestid kätega ja kogu keha kaasa haaramine aktiivsesse vestlusesse, kehakeel väljendub kõige paremini midagi seletades või õpetades, siis on lihtsam kätega midagi järgi teha või näidata kellegi või millegi asukohta . Tavaliselt pööravad inimesed kehakeelele isegi rohkem tähelepanu, kui näoilmele, kuna kehakeel väljendab tundeid ja tujusid.
Erinevate inimestega suheldes kasutatakse keelt erinevalt. Kui mina suhtlen õpetajaga, olen ametlikum, viisakam ja püüan jätta inteligentse muljet. Sõpradega suheldes on inimesed vabamad ja kasutavad keeles slängi ja esineb palju rohkem prasiitsõnu, alati on hea ostata suhelda igalpool õigesti, et jätta hea suhtleja mulje.
Keel ka väga tähtis kuuluvuse määramisel. Enamus maailma riikidel on oma riigikeel ehk keel mis kuulub kindlas riigis elavale rahvale ja mida sealne elanikkond enamuses räägib. Kuuluvuse määramisel ei saa rääkida ainult riigist, keel riigi siseselt on ka erinev, näiteks on sõnu mida kasutavad Põhja-Eestlased ja Lõuna-Eestis sellest aru ei saada, nii saab määrata ka riigisisest alalist kuuluvust.
Keelekasutus jaguneb ka ametialaselt, näiteks ei pruugi tavainimene mitte midagi aru saada kahe arsti vahelisest kõnes, kuna nende keel on spetsialiseeritud ja kasutatakse kindlaid ametialaseid väljendeid, lühendeid ja sõnu. Niimoodi on peaaegu iga ametiga.
Suulises keeles omab tähtsust ka hea diktsioon ehk hääldusviis, kui inimene hääldab sõnu halvasti, ei saada tihtipeale temast aru ja info jääb edastamata. Sellepärast peavad väiksemad lapsed tihtipeale logopeedi ehk kõneravija juures käima, seal saadakse lahti põrisevast R tähest, õpitakse hääldama S tähte ja parandatakse ka õigekirja.
Maailmas on väga palju erinevaid keeli ja igaüks neist on omamoodi raske. Minuarust oleks hea kui maailmaas oleks igas riigis sama keel, siis ei oleks kunagi vaja õppida mitut keelt.