Mille poole püüdleme? (0)

Margus Koppel 11.H
0214578nim.
Mille poole püüdleme?

Igaühel on midagi, mille poole püüelda. Kes töötab nii päeval kui ööl, et kindlustada

oma pere majanduslikku olukorda, kes rabab uue auto nimel. Paljudele on tähtis haridus , leidub inimesi kelle jaoks on olulisim saavutada midagi suurt muusika või kunsti alal. Kuid kas on olemas mingi universaalne asi, väärtus või tunne, mille poole me kõik püüdleme, või on erinevatel inimesetel elu suurimast väärtusest erinevad arusaamad?

Kaasaegses ühiskonnas on rahal väga tähtis roll ning paljud on miljonite eest nõus kõikvõimalikeks tegudeks, isegi mõrvaks. Rikkuse poole on püüeldud juba aastatuhandeid ning suurema koguse raha eest saab nautida mugavat elu ja tänapäeval saab selle toel juba ka tervist ja armastust, kuigi sageli väidetakse vastupidist. Aga kas just mugavus ja luksuseesemetega rikastatud elu on peamised põhjused, miks inimesed on oma finantsolukorrast nii väga huvitatud? Võib-olla on põhjuseks soov olla ühiskonnas aktsepteeritud, tunnustatud ning armastatud . Kellel on raha, sellel on ka võimu ning rikkaid inimesi armastatakse sageli rohkem, sest nad on ilusad, võimekad ja edukad . Tihti teeb just rahakoti paksus või töökoha mõjukus mõne tagasihoidliku välimusega, vahel isegi eemaletõukava vanahärra noore naise silmis vastupandamatuks.
Möödunud aegadel , eriti prantsuse kuninglikus õukonnas 16.-18. sajandil, oli kõige prestiižikam abielluda võimalikult rikka ja positsioonika mehega. Seeläbi muutus ka vastse abikaasa staatus seltskonnas. Mida rikkam mees, seda imetletum oli noorpaar ning rikast noorikut kadestasid kõik daamid. Ka kõige keskpärasema välimuse ning mõistusega naisest võis sedasi saada kõrgseltskonna armastatuim daam .Tänapäevalgi kehtib selline ühiskonnamuster, kuid mitte enam nii domineerivalt. Päris tihti vaadatakse tulevase rahakotti, sest soovitakse olla respekteeritumad. Seetõttu on raha just inetumatele ning alaväärsuskompleksis vaevlevatele inimestele tähtsam: materiaalne kindlustatus võimaldab neil vabaneda heidiku staatusest ning saada inimeseks , keda peetakse tähtsaks, keda armastatakse ja vajatakse. Iseasi on küll, kas selline armastus midagi väärt on, kuid ega kingitud hobuse suhu vaadata.
Raha kõrval püüeldakse ka tuntuse poole, kuid need kaks asja on enamasti seotud. Tavaliselt on nii, et kes on kuulus, sellel pole ka mingeid erilisi majanduslikke raskusi. Leidub ka inimesi, kes on tuntud oma ekstreemse vaesuse tõttu: raskest olukorrast tingituna hakatakse neile kaasa tundma ning nii saab tähelepanu ja kiindumusevajadus rahuldatud. Siit selgubki, et ka kuulsusejanu taga on varjatud soov olla armastatud. Igal kuulsusel, ka kõige maailmavaenulikumal või haletsusväärseimal, on oma fännid, kes temast hoolivad ja teda tingimusteta armastavad. Seetõttu on kuulsaks saamine lihtsaim viis inimesi end armastama panna: vaja pole muud, kui teha midagi silmapaistvat või äärmiselt ebatavalist ning juba oledki vajatud ja imetletud.
Paljude eesmärgiks on tagada heaolu oma lähedastele. Selle nimel rabatakse tööd teha ning proovitakse saavutada majanduslikult head või isegi väga head olukorda. Kes ei tahaks, et ta lapsel, kallimal, armastatul või vanematel oleks kõik olemas, et nad ei tunneks millestki puudust. Vastutasuna saadav tänulikkus ja kiindumus korvavad unetud ööd ja ülepinge. Töötegemisest tingitud lahusolek just suhetele kõige paremini ei mõju, seetõttu püütakse kiindumust suurendada materiaalsete väärtustega. Nii mõnigi isa külvab oma järeltulijaid kõikvõimalike kingitustega üle, et tunda end vajalikuna. On ju ema roll laste kasvatajana aegade jooksul traditsiooniliselt suurem olnud kui isa oma ja üleüldine arvamus on, et lapsed hoolivad tavaliselt emast rohkem, sest too on ju neid ilmale toonud ja kõige rohkem lapsukese esimeste elukuude jooksul tema kõrval viibinud. Seetõttu tunnevad mehed end järeltulijate jaoks vähem tähtsatena ning proovivad oma osatähtsust suurendada kingituste tegemisega või lihtsalt lastele mugavust ja täisväärtuslikku elu võimaldades. Võsukeste tänu ning naeratavad näod panevad meest tundma end vajatuna ning vähendavad ta eemalolekust tingitud süütunnet.
Võimalikult suure erudeerituse taseme saavutamine on olnud aktuaalne kogu tsivilisatsiooni ajaloo vältel. Hariduse ja teadmiste tähtust on rõhutanud juba antiikfilosoofidki, kes otsisid ülimat tarkust, teadmist algainest. Tänapäevalgi on oluline olla haritud, sest vastasel juhul pole erilist võimalust elus läbi lüüa. Kõikjal nõutakse kõrgharidust ning konkurents on suur. Kuid millised on selle soovi algsed põhjused? Läbilöömise vajadus? Eneseteostuse vajadus? Kahtlemata on antud vastused olulised, kuid neile eelneb kõige üldisem algpõhjus: soovitakse olla respekteeritud, vajatud, armastatud. Korraliku hariduse tulemusel saavutatud kõrge ning hästimakstud töökoht tagab kaaskodanike austuse, eneseteostamine suurendab eneseusku, selle läbi ka enda armastamist, endast lugupidamist. Huvitav on ka see, et intelligentsed inimesed on seltskonnas populaarsemad ning vastassoo seas suuremas soosingus. Tõepoolest, inimene, kellega on huvitav rääkida ning kellel on lai silmaring ja põnevad vaatenurgad , on sageli sümpaatsem, kui mõni väljapaistva välimuse, kuid tagasihoidliku mõistusega isik.
Filosoofide meelest püüdlevad kõik inimesed ühe teatud hüve poole. Selleks on ideaalne elu, üldiselt võttes õnn. Väidetavalt on igal tegevusel ja valikul suundumus mingi hüve poole ning hüveks nimetab Aristoteles midagi lõplikku; midagi, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina millegi muu jaoks. Seega ei saa raha, kuulsus või miski muu argipäevane asi olla hüve, sest materiaalsete väärtustega proovitakse alati midagi muud saavutada. Inimesed püüdlevad algse õnnetunde tekitaja poole, raha aga ei ole otsene põhjus. Finatsvahendeid on alati vaja millegi muu jaoks, niisama laua peal hunnikuna seistes on raha suhteliselt kasutu. Normaalsed inimesed ei tunne rõõmu lihtsalt rahahunniku pärast, nende õnnetunne tuleneb sellest, mis kõik selle rahaga on võimalik peale hakata ja mida saavutada.
Kas armastatakse selleks, et midagi saavutada või armastatakse selle ilusa tunde enese pärast? Tavaliselt on armastus omakasupüüdmatu. Muul juhul on see kas mingisugune tavaline kiindumus või lihtsalt hetkeline meeldimine. Tõeliseks armastuseks ei saa nimetada teismelise koolitüdruku pisikest armumist õpetajasse. Põhimõtteliselt on armastus õnne alus ning kõikide muude väärtustega, nagu näiteks raha, proovitakse seda saavutada. Nii mõnigi mees on oma unelmate naise soosingut saavutada püüdes teda ehete ja lilledega üle külvanud. Seda poleks ilma rahata teha saanud. Poliitikud teevad võimsaid valimiskampaaniaid riputades oma plakateid igale poole üles ning pakkudes inimsetele väikeseid kingitusi: raha võimaldab neil inimeste poolehoidu ja tunnustust pälvida. Tavaliselt ju tagasihoidliku valimiskampaaniaga läbi ei löö.Kuid armastatakse ilma mingi tagamõtteta, keegi ei mõtle, mida tulemuslikku ta kõik selle tundega saab teha ning millist kasu see talle tuua võib.
Alati ei pea kiindumusobjektiks olema mingi konkreetne inimene. Õnn on see, kui sa armastad iseennast, hetke, milles sa viibid, oma elu ja ennast ümbritsevat ning, mis kõige tähtsam, oled ise armastatud. Inimeste tunnustus, austus ning ennast vajalikuna tundmine paneb igaüht end hästi tundma ning mõtlema, et keegi temast hoolib. Kui inimene on täiesti rahul sellega, millises seisukorras ta on, siis saab seda ju õnneks nimetada. Õnn ise on nii lihtne, kuid selle saavutamine keeruline, vahel isegi võimatu. Sellepärast pürgitaksegi õnne ja armastuse poole nii paljude erinevate vahenditega.
Püüeldakse väga paljude erinevate asjade poole, kuid kõigil neil on üks ühine algpõhjus: soov selle tegevuse või asja läbi saada tundma armastust, mis on õnne peamine ja vast isegi ainus komponent . Viise kuidas ja mida armastada on erinevaid, nii et igaühel on võimalus saada õnnelikuks. Kõige peamine on selgitada välja, milliste vahenditega on kõige optimaalsem saavutada õnne ehk armastust oma elu ning selle komponentide vastu.