Miks arendab liikumisõpetus sotsiaalseid oskuseid? (0)

Jaak Timberg
Tartu Ülikool
KELA 1. kursus
Miks arendab liikumisõpetus sotsiaalseid oskuseid ?
Võib öelda, et liikumisõpetus on vaid osa kasvatus- ja õppetegevusest. Lihtsustatult või kergelt idealiseerides (vaatenurga küsimus) on liikumisõpetuse eesmärgiks võtta inimene ja teha ta paremaks. Lähenedes terminile liikumisõpetus detailsemalt, on siin konkreetsemad eesmärgid nagu vormisoleku, kehalise kompetentsuse tõstmine, ühtlasi ka saab liikumisõpetuse abil edasi anda teisi väärtuseid ja oskuseid, näiteks kuidas nautida liikumist, tunda liikumisest rohkem rõõmu ning teiste väärtuste hulgas saab liikumisõpetus laiendada isiku silmaringi, vastutustunnet ja ühtlasi ka sotsiaalseid oskuseid.
Kuna liikumisõpetuse edukas õpetamine parandab õppuri füüsilist vormi, on ilmselge, et sellega koos paranevad ka sellega tegeleja füüsilised võimed - nende all pean silmas näiteks vastupidavuse ja kasvõi jooksukiiruse tõusu või võimet visata palli kaugemale. See omakorda tõstab näiteks võetud õppuri lihasmassi mingil määral ja on selge, et läbi aegade on ühiskonnas pööratud kõrgendatud tähelepanu isikutele, kelle välimus vastab "ideaalile". Seega saab öelda, et liikumisõpetus viib õppuri konkreetselt lähemale teiste silmis kasvõi tema välimuse poolest kujutelmale ideaalsest või ideaali lähedasest isikust, kelle selg on sirgem ja kasvõi kõhulihased treenitumad. Taas võib see olla vaatenurga küsimus, kuid ma julgeksin öelda, et jällegi - jätavad enamusele parema esmamulje isikud, kes näevad tervemad välja. Siinkohal ei leia ma kahjuks konkreetseid näiteid teaduslikest uuringutest, et esmamulje kujunemisel mängib välimus suurt rolli ning inimestel on alateadlikult parem esmamulje isikutest, kelle välimusest loetakse välja hea füüsiline tervis (rüht, kehalise aktiivsuse korral parem verevarustus , ühtlasem jume jne).
See on selge, et hea füüsilise vormiga kaasneb ka enesekindlus, mis omakorda loob juba teatud eeldused eduks ning muuhulgas ka sotsiaalsete oskuste rakendamise rohkemateks võimalusteks, sest enesekindel inimene jõuab, saab ja julgeb tahta rohkem teha ning suhelda (võrreldes näiteks füüsiliselt väga halvas vormis oleva inimesega, kes on kartlik teiste isikute suhtes või lihtsalt füüsiliselt ei ole võimeline liikuma).
Kaudsed ja otsesed eeldused mängivad kõiges oma rolli, nii on ka sotsiaalsete oskustega. Liikumisõpetuse puhul on lisaks eelduste loojale tegemist ka tööriistaga, mis konkreetselt arendab sotsiaalseid oskuseid. Sellest väga lihtne näide on tund, kus liikumisõpetuse abil pannakse õpilased teineteisega suhtlema . Liikumisõpetus toob sellises olukorras nad sotsiaalselt kokku näiteks meeskonnana ning juba see kokkukuuluvus on suur väärtus ja saavutus omaette . Veel enam võib ühte meeskonda kuulumine ning ühise eesmärgi nimel töötamine ühendada õpilasi, sportlasi, inimesi. Sportlikus, meeskondlikus olukorras paneb liikumisõpetus inimesi töötama ühtse eesmärgi nimel. See annab neile põhjuse ja keskkonna, miks ja kus püüelda võidu poole.
Samas ei piirdu meeskonda kuuludes spordiga tegelemine ainult ühtse eesmärgi poole püüdlemisega, see paneb ka teistega arvestama (olgu siin näiteks see, et õpilane saab aru, kuidas on parem käituda). Õpilane võib saada juhendeid õpetajalt, ühtlasi võib ta ka liikumisõpetuse käigus õppida tohutult palju eeskujupõhiselt. Tänu liikumisõpetusele avanevad tal uued võimalused, milles ta saab näha, kuidas midagi tehakse temast paremini, avaneb võimalus end täiendada. Ta võib õppida uudseid käske, mida saab omakorda kasutada, et informatsiooni edasi anda. Võimalusi on tohutult.
Üks on kindel. Liikumisõpetus on üks lugematutest teguritest ja tööriistadest, mida saab kasutada selleks, et arendada sotsiaalseid oskuseid ning liikumisõpetus sobib selleks väga hästi.