Kuriteod Abhaasia sõja vältel 1992- 1993 Š. Aiba tunnistusest (Suhhumi, Džikia tn 32): „Öösel mu grusiinist naaber Džemal Rehviašvili kutsus mind tänavale, öeldes: "Ära karda, ma olen sinu naaber, tule välja". Niipea kui ma väljusin, löödi mind pähe, tiriti majja ja otsiti läbi. Majas pöörati kõik segi ja kõik väärtasjad võeti ära. Siis viidi mind depoosse, kus vagunite vahel mind peksti ja nõuti automaadi ja kolme miljoni raha loovutamist ... Siis viidi mind miilitsasse ja öeldi, et nad leidsid minu juurest granaadi ning näitasid ühte enda oma granaatidest. Siis pandi mind kambrisse. Aegajalt mind piinati kasutades elektrit ja peksti. Kord päevas anti kauss toiduga kuhu sageli sülitas grusiinist toidujagaja. Kui grusiinidel oli tagasilööke rindel siis nad trügisid kambrisse ja peksid kõiki seal olijaid ...“ Kuupäevane Abhaasia sõda 1998 Sõjaline konflikt Abhaasia valitsuse vägede ja Gali piirkonna etniliste grusiinide vahel.
-Olgu, pole tähtis. Kuidas at välja nägi? -Ta oli pikk, tumedate juustega, päevitunud. Tal olid vuntsid, habe ja mustad prillid. Tuli meelde? Ta käis alles hiljuti ja alles praegu sõitis autoga ära. -Kas teile auto jäi meelde? -Jah, tal oli vinge Mercedes. -Jah, mulle jäi ka see auto meelde. Ta seisis külalistemaja kõrval, kui me siia tulime.- ütles vahele Natasa. -Ja ma jätsin meelde, sellise auto peale on võimatu mitte tähelepanu pöörata.- lisas Andres -No mis, helistame miilitsasse?- küsis Andres, kui noored tagasi tuppa tulid. -Mõttetu, nii kui nii ei leia. Võtan uurimise enda peale- ütles Andrei Varast nägid tema, Andres, Natasa, toateenija ja hotelli administraator(portjee) Mõne minuti pärast oli Andreil kogu info olemas. ANDMED: Andrei See oli must Mercedes, esisillal olid mõlgid, rool asus vasakul ja auto numbris olid tähed A, E ja nr. 3 Toateenija Numbril olid tähed O, B ja nr. 4, kaks ust Andres Rehvil polnud ... , kuid autouksi polnud mitte 2, vaid 4
Maurer läks peale pidu koju kuid siis tuli talle vastu miilits. Ta mõistis et oli jätnud dokumendi koju, kuid tal olid taskus pildid ning miilits ei võtnud teda kaasa. Theo restorani tuli näitleja, keda ta tahtis alandada, sest kunagi nooruses olid näitlejad teda alandanud(kutsusid oma korterisse kus jõid ja loopisid kalleid raamatuid aknast välja) Theo jäi naistega Balti jaama, sest Viktor hakkas kaklema ja ta viidi miilitsasse. Theo sõitis naistega nende juurde, taksos jutustas neile oma unenägudest. Naiste juures jõid viina, algul punapea luges ja blond tantsis Theoga. Punapeo sidus Theo kinni kuid talle ei meeldi vägivaldne seks. Järsku ilmus Viktor. Theo läks koju ja trepikojas nägi verd tilkumas. Joodik oli läbi klaasi kukkunud, esimene korter pani ukse kinni, teine kartis verd. Peeter kartis loomi, sest ta ei teadnud millised nad on.
toimus nagu alati suur sebimine. Seal oli vann number nelikümmend üheksa, mis erines teistest tavalistest külastajate vannidest, sest seal võisid pesta ennast ainult vanemad mehed, kellel oli juba juhataja usaldus. Samal ajal oli selles vannis doktor Ildefons Stulbia. Järsku hakkas vann värisema. Doktor hüppas ehmatusest vannist välja ning nägi, et põranda alt tuli välja must käsi. Doktor pukhes karjuma. Kõik külastajad ehmusid ning hakkasid helistama nii miilitsasse kui ka hädaabi numbrile. Hiljem jõudis kohale kapten Jaszcolt. Ta sisenes ruumi seal, kus nähti inimesi maa alt tulemas. Ta nägi nelja inimest, kes pesid ennast duSi all. Algul ei saanud kapten mitte millestki aru, aga siis kostsid tuttavad hääled ning kõik lõppes hästi. Mulle meeldis see raamat sellepärast, et see oli väga põnev, huvitav ja ei olnud ette aimatav. Lisette Marietta Kitt
Jürgenile väga meeldis. Jürgeni ema võttis Steni perekonnanime (Suurhans), kuid nagu hiljem välja tuleb oli ema vastu Steni tahtmisele Jürgen adopteerida, seega jäi Jürgenile oma isa perekonnanimi (Moorast). 9aastasena kohtub Jürgen juhuslikult tänaval oma isaga. Nad vahetavad paar pealiskaudset lauset ning lähevad oma teed. Mõne aja pärast aga kihutab Jürgen rattaga trollipeatuses seisvale inimesele otsa, mispeale ta miilitsasse viiakse. Miilitsale annab ta aga paanikas oma pärisisa andmed, kes kohale kutsutakse. Mõlemad lahkuvad miilitsast. Tänaval pärib Jürgen isa teise naise kohta, saab ka hägused vastused. Lahku minnakse sama ''külmalt'' nagu eelmisel korral. Järgmisel suvel suri Steni vanaonu ning pärandas oma maamaja Stenile. Viimase käe all läbis maja põhjaliku uuenduskuuri, mis lubas hakata vastu võtma arvukaid külalisi. Nüüd
Proovime veel. Öösel käis Ola tuba mööda ringi ning järgmisel hommikul soovitas korterikaaslane Irina tal arsti juurde minna. Soovitas talle tuttavat arsti Leningradist. Septembris mindigi arsti juurde, ööbiti arst Levin sõbra juures korteris Gorohhovajal. Olat häiris pilt seinal ning protseduuridel räägiti vabadusest. 2 ebameeldivat vahejuhtumit: reostatud vann ning peale hommikukohvi kohvikus püüdis neid rahvamalevlane kinni ja viis miilitsasse. Ola tundis, et on kui rippsild, millele ei või kindel olla ja mis kõigub õrnemaski tuulehoos. Uus laps sündis lõikuskuul. Ola oli väga väsinud ning Silver tegi palju kodutöid. Irina käis last ja Olat vaatamas tihti. Kitsukeses Kassisaba toas toimus katsikul käimine. Tuli ka Kaida, kes rääkis, et tema emale ei läinud see ukrainlane üldse peale. Sündinud laps oli poiss, Velvo. Ola tundis, et kirg hakkas jahtuma. Ola oli välissuhete referent. Oli "Carmeni" maiball
pealegi Esko taskust see pornograafilise sisuga filmirull. Esko viidi psühhoneuroloogihaiglasse, kuhu Tehvan läks talle järgi. Seal kohtab ta psühholoogi Virginia Saringuga, kes aitab teda järgmiste otsuste juures ja kellega tal tekib armulugu. Trehvan kahtlustab, et nüüd saadetakse Esko Sindi erikooli. 6. Tehvan läheb oma klassiga teatrisse, kus ta kohtab ka Virginiat. Peale teatrit läheb Tehvan Virginia juurde. Seal nende armuligu algabki. 7. Tehvan kutsutakse miilitsasse. Lapsed tabatud orgiat tegemas. Kambas olid Birgit Rahi, Esko Topper, Annika Linamäe ja Aivar Normak. Nüüd kaalutakste juba tõsisemalt Birgiti ja Esko erikooli saatmist. Pärast räägib Tehvan sellest kõigest Virginiale, kes soovitab tal käia Sindi ja Kaagvere erikoolis, et näha millised on sealsed tingimused. 8. Trehvan kutsub Valve kaasa erikoolidesse. Tehvan räägib Eskoga juhtunust, et saada täpselt teada, kuidas asi oli. Pidu toimus Annika juures
Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse. Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saska. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi poole. Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovits Lihhodojev (Varieteeteatri direktor) kohutava pohmelliga sketsist Hustovi suvilas toimus eelmisel õhtul pidu. Korter on üleüldiselt veider: sealt on teadmatus suunas kadunud näiteks Stjopa ja Berliozi abikaasad
Järgmised kaks aastat elas ta Pariisi vaestekvartaleis ja siirdus siis Inglismaale õpetajaks ("Pariisi ja Londoni heidikud", 1933). Hiljem töötas ta ühes raamatukaupluses ja lähenes töölisliikumisele ("Tee Wigani kaile", 1937). 18. juulil 1936 puhkes Hispaania kodusõda. 15. detsembril 1936 sõitis Orwell umbes 25- liikmelise brittide rühma kooseisus Katalooniasse ning astus 30. detsembril Barcelonas trotskistliku P. O. U. M.-i antifasistlikusse miilitsasse. Jaanuari algul 1937 saadeti Orwell Alcubierresse rindele; kuu lõpul viidi kapralina üle Aragóni rindele Inglismaalt saabunud Sõltumatu Tööerakonna väekontingenti, mis teenis P. O. U. M.-i miilitsavägede koosseisus. Aprillis läks Orwell Barcelonasse ja tahtis Madriidi rindele pääsemiseks astuda internatsionaalsesse brigaadi, aga stalinistide arveteõiendamised anarhistide, anarhosündikalistide, vasakpoolsete kommunistide jt. vasakparteidega 3.7. mail 1937
(kuigi oli ka vanemaid ja nooremaid). Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi okk vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus sedagi, et mõnda punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse viidi. Nagu näiteks Anti Pathique'i, keda Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda peatati. "See, nagu selgub, oligi nii. Tegemist oli "Mosfilmi" linateose "TASS on volitatud teatama" võtetega, kuhu Anti koos teiste punkidega tookord kiirustas. Praeguse "Hella
Ameeriklased olid küll enamiku laskemoona minema viinud, kuid britid hävitasid veel viimse, mis alles oli. Vahepeal mobiliseerusid Ameerika maameeste väed ja hakkasid Consordi poole liikuma, et Briti sõdureile kaotuse eest kätte maksta, kui nood olid asunud pikale teekonnale Bostonisse. Kogu retke jooksul olid inglise sõdurite erepunased kuued heaks märklauaks kiviaedade, küngaste või mõne majanurka taha peitunud laskureile, kes kuulsid "Middlesexi küladest ja farmidest" pärit miilitsasse. Selleks ajaks, kui kurnatud sõdurid Bostorisse vaarusid, oli 250 neist tapetud või haavatud. Ameeriklased olid kaotanud 93 meest. Vaatamatarelvastatud kokkupõrkele oli Inglismaast lõpliku lahkulöömise võimalus nii mõnelegi Kontinentaalkongressist osavõtule vastumeelt. Britannia oli lootnud, et lõunapoolsed kolooniad jäävad lojaalseks, osalt nende sõltuvuse tõttu orjadest. Paljud Lõuna.kolooniate asukad pelgasid, et mäss emamaa vastu
Kui korteriühistu esimees tuleb korterit nr. 50 üle vaatama, leiab ta eest Korovjevi. Peatselt sõlmivad nad suure summa eest üürilepingu ning esimees, kelle nimi on Nikanor Ivanovits, läheb tagasi oma korterisse, peites saadud raha ventilatsioonisahti. Kuna Wolandile on Ivanovitsist halb mulje jäänud, annab ta esimehe ametivõimudele valuuta omamise eest üles. Ivanovits viiaksegi kõigepealt miilitsasse ning sealt edasi hullumajja. Samal hetkel istuvad Varieteeteatris finantsdirektor Rimski ja administraator Varenuhha, kes on Stjopa kadumise pärast äärmiselt mures. Peamiselt just ootamatult nõutud Wolandi maagia etenduste pärast. Järsku hakkavad Jaltast saabuma telegrammid, mille autoriks on Stjopa. Ei Rimski ega Varenuhha ei taha uskuda, et Stjopa nii kiiresti sinna oleks jõudnud, kuid selguse huvides otsustab Varenuhha kirjad kriminaaljälitusse viia
peavarju ligi 100 000 inimesele, selge, avar, pole liialdusi - Maurer vihkas minevikuihaldust, eelistas vaadata ettepoole ehk uuendusmeelne - Theo oli tegelenud isikliku magnetismi arendamisega, magnetiline mees pidavat rahulikult mõjuma, tema pidev vajadus end peeglist vaadata kinnituseks, et ta ikka olemas on ja hea välja näeb, uskus tähtedesse, samas oli materialistlik, uskus et kõigel teaduslik seletus - Viktor viidi miilitsasse, Theo jäi kahe naisega üksi, rääkis neile oma veidratest unenägudest, läksid ühe neiu poole, teel sinna tõusis paks udu - Theo sebis alguses valge peaga neiuga, aga kui see oli ta vastu huvi kaotanud, võttis ette punapea, Viktor sai vabaks, jõudis ka valge peaga neiu juurde, Theo lahkus - Väljas tihe udu, raske taksot saada, lõpuks sai, leidis trepikojast sureva joodiku kes oli endal klaasiga veenid läbi kukkunud, kutsus kiirabi
5 lk 92 (Theo) Arendas endast magneetilist meest (naiste jaoks ig). “Ta teadis, et magneetiline mees mõjub alati rahulikult, ei iial närviliselt. Magneetiline mees ei vaata teisele inimesele silma, mitte kummassegi silma, vaid otse ninajuurele, silmade vahele, ja vaatab nii, et tunned alles, kuidas ta pilk sinust läbi tungib.” lk 92 Theole ei meeldinud enam ruumid, kus peegleid ei olnud, sest ta ei saanud ennast vaadata, ega teadnud, milline ta välja näeb. Öösel viidi Viktor miilitsasse (hakkas Balti jaamas lärmama ja ärplema jms). Theo oli naistega eemale hoidnud. Üks naine oli valgete juustega ja teine punapäine (meeldis Theole). Mindi kolmekesi tuppa, Theo jõi viina ja ameles valgega. Punane võttis raamatu kätte ja oli närviline. Punapea sidus peale mõnda aega Theo nõusolekul Theol käed-jalad kinni ja kutsus teda enda vangikeseks jne. Theo hakkas närvitsema ja valge tuli noaga mängides tema juurde, lõigates nöörid läbi
ja näitamiseks (ja oma elu elamiseks) Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi okk vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus sedagi, et mõnda punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse viidi. Nagu näiteks Anti Pathique'i, keda Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda peatati. Lisaks riietusele oli ja on punkari eneseväljendusviisiks ka punkmuusika, mida võib ju pidada ka rockmuusika üheks alaliigiks
Kaheksas peatükk: Professori ja poeedi jõukatsumine Ivan ärkas valges palatis. Ta oli nüüd rahulik ega märatsenud. Ta märkas nuppu ning vajutas seda. Tema ette ilmus silinder, millelt pidi ta valima, mida soovib. Ivan vajutas nupul ,,Velsker". Velsker tuligi ning vannitas Ivani, andis talle uue pidzaama ja saatis kabinetti, kus teda küsitleti ning uuriti. Peale hommikusööki tuli ivani juurde doktor Stravinski, kellele Ivan usaldas oma loo välismaalasest. Poeet soovis miilitsasse minna, et keegi välismaalase kinni püüaks. Doktor veenis ta ümber ning soovitas tal kaebus kirjalikult esitada(Ivani poleks keegi pidzaama või veel hullem eelmise õhtu riietusega tõsiselt võtnud) Tegelikkuses ei uskunud tema lugu ka doktor. Üheksas peatükk: Korovjevi tembud Korteriühistu esimees läks Berliozi korterisse. Kabinetis oli katkiste näpitsprillidega mees. Veidrik meelitas mehe äri tegema. Ta lasi maagi ajutiselt sisse kirjutada ning maksis kohe Bossoile
Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse. Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saska. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi poole. Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovits Lihhodojev (Varieteeteatri direktor) kohutava pohmelliga sketsist Hustovi suvilas toimus eelmisel õhtul pidu
„Mina – Eiffeli torn“, mis oma provokatiivsete ning võimuvastaste värsside tõttu levis vaid põrandaaluselt, käest kätte.39 Villu Tamme mainib, meenutades 1980. aastate esimest poolt, mil punkarite riietus tänavapildis juba sagedasti teisenevaks nähtuseks oli saanud, et punkaritele meeldis endid lehmakette ja haaknõelu täis riputada, miilits korjas aga neid atribuute noorte riietelt kilode viisi maha.40 Ka Tõnu Trubetsky41 ja Freddy Grenzmann42 meenutavad, et tihti jäi miilitsasse viimise ainsaks tulemuseks see, et punkarit mõnitati, kuulati üle ning korjati talt tema haaknõelad, lehmaketid, rinnamärgid ja muu atribuutika maha. Sellised näiliselt tühised kinnivõtmised olid äärmiselt sagedased – Anti Pathique sõnab naljatledes, et kui nädalas korra polnud miilitsasse sattunud, hakkas juba imelik tunne.43 Mõnel üksikul juhul tähendas miilitsale ettejäämine ka seda, et punkaril aeti pea kiilaks. Samas ei uskunud näiteks Villu
algas suurem sagimine. Isa mäletab üht või kaht lasku ja tänab õnne, et lasud kedagi ei tabanud. Suur verine kähmlus, mida ilmselt loodeti, jäi ära. Sellegipoolest süüdistasid võimud Ain Saart mässu organiseerimises. Isa sõnul polnud Ain Saarel asjaga mingit pistmist, sest Ainile rääkis kuulujutust, et keegi eestlane peksa on saanud, just isa. Ain oli küll kohal, kuid tema korraldatud kaklus polnud. Nädal või rohkem hiljem läks isa oma algatusel viie-kuue kaaslasega miilitsasse tunnistama. Ta üritas miilitsale seletada, et Ainil polnud kaklusega pistmist, kuid tema tunnistusi ei võetud kuulda. 48 Tol ajal ajakirjandus kaklust ei kajastanud. A. Saar lahkus pealesunnitult-vabatahtlikult riigist 49. Ain Saar asus elama Rootsi, kus ta elab siiani. Hiljem on sündmusest kirjutanud Eesti Ekspress 2008. aastal. Välja on toodud kokkupõrke skeem KGB uurimistoimikust (vaata lisa 9). Artiklis räägitakse siiani õhus rippuvast küsimusest: kas tegu oli provokatsiooniga
erireziimiga osakonda, mis oli nagu vangla, tänu trellidele. See asus Pääskülas prügimäe kõrval. Sinna trellide taha pandi need kes olid reziimi rikkunud, kuigi neist paarisajast seal olijast olid vaid kolm inimest reziimi rikkunud, teised olid lihtsalt tänavatelt kokku korjatud. Samuti pandi sinna retsidiviste ja kriminaale, kelle vastu ei olnud piisavalt tõendeid, et kohtus süüdi mõista. (Rinne 2008:75-79) Tihti võis juhtuda, et ühte punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse tassiti. Anti Pathique`i peatati kord Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda. (Blackplait & Boomfield 2009:122) Enamus aja pidid aga punkarid miilitsa eest ära jooksma. Perestroika ajal aga olid miilitsad vähem ,,tööhoos", tänu Gorbatsovi dialoogidest ,,mitteformaalsete noortega". Sellele vastas Villu Tamme looga ,,Tere perestroika", mis oli ja on hitt. 1989.aastaks olid perestroika hiilgeajad möödanik. Tollaste meeleolude mõistmiseks tuleb kuulata J.M.K.E albumit
Fagott. Woland väidab, et nad sõlmisid Varieteeteatriga lepingu seal esinemiseks. Stjopa ei mäleta seda, aga saab helistades kinnitust. Stjopa ärkab Jaltas. 6. Bezdomnõi ärkab vaimuhaiglas. Kohtumine dr Stravinskiga, kes on põhimõtteliselt nõus ta välja kirjutama, kuid veenab meest, et ta oleks nagunii varsti haiglas tagasi. Bezdomnõi jääb haiglasse. 7. Fagott sõlmib Berliozi korteri omanik Nikanoriga üürilepingu ja saab Fagotilt lisaks 400 rubla. Fagott helistab miilitsasse, süüdistades Nikanorit valuuta omamises. Nikanor arreteeritakse. 8. Varieteeteatris ootavad Stopjat Rimski ja Varenuhha. Stjopa saadab Jaltast 2 telegrammi. Rimski laseb Stjopa Varenuhhal telegramme uurida. Varenuhha saab ähvardava kõne, kuid sellest hoolimata viib telegrammid uurimisse. Kass ja Azazello noomivad teda ja viivad ta oma korterisse, kus Varenuhha kohtub Hellaga, misjärel kaotab teadvuse 9
Fagott. Woland väidab, et nad sõlmisid Varieteeteatriga lepingu seal esinemiseks. Stjopa ei mäleta seda, aga saab helistades kinnitust. Stjopa ärkab Jaltas. 6. Bezdomnõi ärkab vaimuhaiglas. Kohtumine dr Stravinskiga, kes on põhimõtteliselt nõus ta välja kirjutama, kuid veenab meest, et ta oleks nagunii varsti haiglas tagasi. Bezdomnõi jääb haiglasse. 7. Fagott sõlmib Berliozi korteri omanik Nikanoriga üürilepingu ja saab Fagotilt lisaks 400 rubla. Fagott helistab miilitsasse, süüdistades Nikanorit valuuta omamises. Nikanor arreteeritakse. 8. Varieteeteatris ootavad Stopjat Rimski ja Varenuhha. Stjopa saadab Jaltast 2 telegrammi. Rimski laseb Stjopa Varenuhhal telegramme uurida. Varenuhha saab ähvardava kõne, kuid sellest hoolimata viib telegrammid uurimisse. Kass ja Azazello noomivad teda ja viivad ta oma korterisse, kus Varenuhha kohtub Hellaga, misjärel kaotab teadvuse 9
Kuidas mesikäpp meistriks sai Illustreerinud I. Linnat Karul hakkas metsas igav ja ta otsustas linna elama minna. Läks siis metsavahiga jumalaga jätma...Linnas soovis proovida müürsepa ametit, aga see ei sobinud.Siis otsustas proovida puusepa tööd, aga ka see ei 45 sobinud. Järgmisena proovib karu korstnapühkija tööd...Ka see ebaõnnestub ja karu satub miilitsasse. Tsirkusedirektor luges karust ajalehest ja pakkus talle tsirkusesse tööd. Alguses karu pelgas ratast, aga „töö ja hool on teinud imet, sadulasse nüüd vaid mine, haara rool, pedaale talla, usinasti üles-alla!“ 46 Ernst Enno Üks rohutirts läks kõndima Illustratsioonid Regina Lukk, „Eesti Raamat“ 1984
Perekond: naine Johanna Juurefeldt 24 Surmapõhjus: loomulik surm 4.66. Johanna Juurefeldt Sünnikoht: Harala Olemus: süüdimatu; arvas, et tema pole tappes ja varastades midagi halba teinud; enesekindel; julm; Lugu: Kakskümmend aastat pärast vargust läks Johanna Tartu turule Parve rahva kraami müüma. Parve inimeste kasupoeg Laanemägi tundis peremehe kasuka ära ja andis Johanna miilitsasse üles. Johannat ja Justinit ei õnnestunudki karistada. Perekond: mees Justin Juurefeldt Surmapõhjus: loomulik surm 4.67. Viljar Laanemägi Sünnikoht: Harala Amet: ajalooõpetaja Olemus: nõrga iseloomuga, sest uputas oma muresid pudelisse, selle asemel, et neile vastu astuda; joodik; tal oli oma nn. kinnishirm, mis teda igal pool jälitas; Filosoofia: Elu on vaid eeljoobumus. Lugu: Ta pidi õpetama oma kasuvanemate mõrtsukate pojapoegi, kes talle süütult otsa vahtisid
punaarmeesse. 1918 mai lõpuks oli sel moel suudetud Punaarmee arvukust tõsta 350 000 meheni. Ilmselt vabatahlikena rohkem polnudki võimalik saada, mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonidele. 5.loeng- 26.veebruar Politsei elas üle järgmise muudatuse, enamlased saatsid rahvamiilitsa laiali. Esiagu täitis miilitsa funktsioone punakaart, õige pea hakati looma uut miilitsat- tööliste ja talupoegade miilitsat. Miilitsasse värvati vabatahtlikke liikmeid klassiprintsiibi alusel vaid tööliste ja talupoegade hulgast. Neil polnud mingit aimu politseitööst, väljaõpet jms. Esimestel kuudel avaliku korra hoidmisega toime ei tulnud. Kriminogeenne olukord, eriti suurlinnades, halvenes kiirelt. Enamlasi ei huvitanud väga ühiskondliku korra või julgeoleku hoidmine, neil oli tarvis politseilisi asutusi ennekõike teisitimõtlejate jälitamiseks, pol politseid
annaabi.ee 
