50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-11-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SiimEST
Õppematerjali autor
- Jah, huvitav lugu... Lihtsalt nagu raamatus... Otse nagu ,,kapten Granti lapsed". No kuidas, hakkame otsima varandust või mitte? küsis Andrei. - Aga kuidas, kas meil on valikut? Muidugi hakkame nõustus Natasa. - Ma ei oodanud teilt teist vastust. tunnistas rahulolev Andres. - Aga mis, kas palju eestlasi elas Venemaal? - Ja kuidas veel! kisas Kristjan. - Noh, räägi meile, kultuuri ja ajalooliste sidemete spetsialist, mida sa sellest tead? - Eesti ja vene on naabrid. Neil on olnud alati omavahelised sidemed. Eriti avaldas mõju eesti ja venemaa sidemetele Põhjasõda. Pärast seda eesti ja venemaa said üheks maaks. - See oli sõda Sveitsi ja venemaa vahel. Algas ta 1700-ndal aastal. Ja kestis 21 aastat. Vedas seda sõda Vene tsaar Peeter 1 rääkis Andrei ma tean sõdadest kõike! Alguses Venemaa kaotas Narva all, aga pärast võitis Poltaava all.
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" Mees istus vanaaasta õhtul üksi kodus ja meenutas kuidas ta lapsepõlves jõule veetis, et jalad küll külmetasid ja õuest tuppa toodud heinad olid külmad, kuid jõululaupäeva soojus oli nii suur, et ei tundnudki seda külma. Meest oli kutsutud küll teiste tuttavate juurde uut aastat vastu võtma, aga ta oli ennast välja vabandanud, et mitte minna. Siis otsustas mees välja minna, ta jalutas mööda tänavat, ta kuulis tänavatel inimeste naeru ja ülemeelikust. See mees oli tegelikult siin maal pagulane ja talle oli suur väljakutse minna välja kodust. Kui ta tänaval kõndis siis ta lootis et keegi inimestest naerataks talle otsa, et ta saaks ka ennast tunda osana sellest ülemeelikust seltskonnast kes tänaval liikus. Tal aga hakkas nüüd hirm, kuid koju joosta ta seekord polnud suuteline. Ta tundis, et hirm ümbritseb teda igalt poolt. Ta pööras tänavalt kõrvale, esimesse vaiksesse risttänavasse. Talle tundus nagu oleks ta mõnel keel
mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallaltalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli. Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga vene saapad juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast. «Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid. Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend
gümnaasium). Veel gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse- ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904. aastal kuldmedaliga. Peale seda astus ta Tartu ülikooli. 1905 jätkas õpinguid Helsingi ülikoolis, mille lõpetas 1910 aastal. Aastal 1911 abiellus ta ülikoolikaaslase, soomlanna Aino Thauvóniga. Aastatel 1911 1913 töötas Helsingis, ülikooli raamatukogus ning seejärel töötas kuni 1917. aastani Helsingi Vene gümnaasiumi soome keele õpetajana. Aastatel 19171919 oli tegev poliitikas olles Eesti Sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei liige. Teda peeti üheks Eesti iseseisvuse idee autoriks. 19211944 töötas Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935 Uppsala ülikooli audoktori kraad.
Mati Unt - “Sügisball” märkmed "Raamatu mõte on kirjeldada inimeste üksindustunnet suurlinnas, kus neid kõikjal teised inimesed ümbritsevad. [---]Tuli välja, kui ebaperfektne on meid ümbritsev maailm ning et keset teisi inimesi tunneme me end tihtipeale kõige üksikumana." -Annely Kasela Tegelased: Eero- luuletaja. Kartis inimestelt küsida, kas need on tema luulet lugenud, sest kartis eitavat vastust. Elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas. “Eero ise oli luuletaja. Ta luuletas, kuid ei teadnud, kellele. Ka arvustustes oli öeldud, et tema luulel puudub aadress.” “Eero eelistas püsida oma soojas ja mugavas korteris. Seal tegi ta oma tööd, millest polnud rahvale reaalset tulu.” August Kask- meestejuuksur. Elas samas majas kus Eero, kuid 9ndal korrusel. Ta oli vanapoiss. Kõige vanem kõigist tegelastest. “Ta armastas täpsust ja oli teinud ka statistikat, ilma et keegi seda temalt oleks nõudnud
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Seda nad ka tegidki ning tüdrukud hakkasid uuesti saepuru vedama. Nad jäid aga õhul emale vahele ja rääkisid kõik ära nagu on. Mari ütles et ta ei ole pahane kui ta kõigest kuuleb ja mingit salatsemist ei ole. Nii saidki tüdrukud edasi neile viia kuid mitte palju sest neil oli endal ka seda tarvis ning isa oleks võibolla tähele pannud et väga palju on kuskile kadunud. Poisid ehitasid neist igasugu ehitisi, mille mõttest tüdrukud aru ei saanud. Karla ja Joosep mängisid Türgi ja Vene sõda omavahel ja Liisi ning Maret vaatasid pealt läbi aia. Paljud tööd jäid tegemata sest aega ei jätkunud, talv tuli ka kiirelt peale nii et mõnedki asjad jäid poolikuks. Andres vaevas enda pead kividega mis ikka ja jälle põllule ilmusid, olgugi et ta oli eelmisel aastal kõik puhtaks teinud aga nüüd olid jälle suured kivid põllul. Teine asi oli kraavidega. Neid tehti palju, vahepeal vajusid aga eelmised ummistusid ja vesi ei pääsenud läbi.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid