"Mida rohkem harjumusi, seda vähem vabadust." (I. Kant) (1)

"Mida rohkem harjumusi, seda vähem vabadust." (I. Kant )
Inimestele on omane nõuda, tahta, soovida pidevalt vabadust. Nõutakse vabadust, andmata endale aru, mis on vabadus või millist vabadust nende hing tegelikult ihkab. Teel vabaduse otsingute poole, tulevad mängu erinevad tõkked ja piirangud. Nii samuti nagu on olemas erinevaid tüüpe vabadusi nagu näiteks mõtte- ja teovabadus, on erinevad ka takistused meie n.ö vabal teel.
Üheks peamiseks piirajaks võib pidada harjumusi. Harjumusi, mida inimesed teadlikult või teadmatult endale ligi tõmbavad. Jääda kinni rutiini on meie inimloomusele niivõrd omane ja niisama lihtsalt neist loobuda on raske. Harjumused nagu pesta hommikul hambaid või süüa hommikusööki ei ole otsesedpiirajad- need on väljakujunenud traditsioonid, kui nii võib öelda, mida iga inimene võtab omaks. Need ei ole meile tülikad. Ometi võttes ka neid igapäeva harjumusi üksipulgi lahti, võib näha, et neid on väga palju ja seega ka võtavad kokku meie päevast palju aega ära. Ehk kui ei peaks kõiki neid tegevusi tegema jääks mul rohkem aega tegeleda sellega, mida mu hing rohkem ihkab.
Siiski on veel ka ju halbu harjumusi. Kas või suitsetamine , mis on üks enamlevinumaid pahesid, vähendab eluiga ja kahjustab tervist. Ehk suitsud võtavad vabaduse elada näiteks 5 aastat vanemaks . Emotsionaalsed harjumused on vist kõige keerukamad ja probleeme tekitavad, kui ka vahel positiivsed. Vaatasin hiljuti teist korda ühte filmi „ Mida kuradit me teame?“ , see film räägib üldiselt 20.sajandi füüsikast ehk võimalikkusest. Sealt tooksin välja: inimene oma emotsiooniga nt halvaga nt et ta vihastus selle peale, et keegi teda bussis nügis. Tal tekkis vihastumise reaktsioon ja aju närvirakud talletasid selle. Nii ja kui ta nüüd järjest vihastub, siis tema närviosakestele on omasem iga kord jälle vihastuda, kui ta aga nüüd pidevalt naeraks ja oleks positiivselt meelestatud, siis närvirakud peaksid jälle ümber ehitama ennast ja tulevad esile jälle rohkem positiivsed emotsioonid . Ehk me oleme üsna piiratud oma emotsioonidest. Kui on harjumuslik vihastuda iga tühise asja peale, siis nii see ka jääb. Ja närvikesed meie ajus juba annavad oma osa, et see nii ka jääks. Seega oleks tähtis teadlikult oma emotsioone kontrollida.
Üldiselt on nii, et me ise loome oma reaalsuse. Tekib küsimus, et kuidas siis ikkagi? Et, ma ei saa ju mõelda, et see laud ,mis mu ees on, polegi tegelikult laud vms. On mingil määral tõestatud, et saab nii. Aga me ei saa luua sellist reaalsust, sest meie mõtted on piiratud. Meie mõttemaailm on tohutult piiratud ja kinnine . Kõigil on kujunenud harjumus mõelda ühtviisi ja mitte kuidagi teistmoodi. Kõik harjumusväline on väär ja seda ei taheta võtta omaks. Me ei ole vabad oma mõtteharjumustest. Mulle meeldib alati rääkida lugu, kuidas kunagi indiaanlased nägid, et merel on midagi muutunud, olid imelikud randatulevad lained, kuid meri oli tühi st silmapiiril ei paistnud midagi. Indiaanlaste pea käis iga päev rannas ja vaatas silmapiiri, lõpuks ta nägi seal Briti laevastikku. Ta ütles, seda teistele ja teised uskusid teda ja hakkasid ka nägema laevastikku. Miks nähti laeva alles siis, kui oldi seal piisavalt kaua rannas seistud. Sellepärast, et meie aju paneb kokku mateeria kui vormi. Neil ei olnud sellist harjumust, näha sellist mateeria vormi nagu laevastik.
Ma arvan nii et, mida haritum on inimene, seda piiratum ta on. Ta välistab ebaloomuliku ja ei võta omaks teisi võimalusi, ta on oma mõtteharjumuse ori. Sest, nii õpetatakse, et nii on asjad ja teistmoodi pole võimalik olla. Harjumusel on tugev jõud. Vabadus tähendab seda, et tahetakse pidevalt midagi uut ja kui ei saa, siis tuntakse et oleks justkui vabadus ära võetud. Mida rohkem harjumusi, seda rohkem vaba ruumi meie tegevustes on kinni ja seega ka vähem tegutsemisvabadust.