*Aastatel 2944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus- metsavendlus. Samal ajal oodati ja loodeti lääneriigi abile taastamaks Eesti iseseisvust . * Metsa vendade põhi konseptsiooni moodustasid Saksa sõjaväes teeninud mehed, Saksa okupatsioonivõimudega koos tööd teinud inimesed, punaarmee mobilisatsioonidest kõrvale hoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed ligi 30 000 inimest, neist aktiivses relvajõus osales kuni 10 000 metsavenda * Kohalikud elanikud toetasid metsavendi toiduga, andsid vahel peavarju ning jagasid informatsiooni. * Aktiivsemad metsavennad old Pärnu-,Viru-ja Võrumaal rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, tapeti nõukogude akktiviste maal, korraldati diversioone raudteele. Samal ajal rööviti kauplusi, meiereisid ja isegi talusid. See omakorda suurendas maal hirmuõhkkonda. * Nõukogude võim kasutas nende vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi
Varjati end metsades ja moodustati metsavendade gruppe. · Loodeti et peagi puhkeb sõda USA ja Nõukogude liidu vahel ja siis saab Eesti vabaks võidelda. · Metsavennad ründasid vallamaju, nõukogude töötajaid, miilitsaid ja korraldasid diversiooni akte. · Nad elasid punkrites või kaugetes metsataludes. · Süüa tõi külarahvas või rööviti poode. · Kõige rohkem metsavendi oli Virumaal, Võrumaal, Pärnumaal. 1944-53 ~30 000 metsavenda. · Metsavendi püüti haarangutega või saadeti gruppi reetur. Küüditamine · 25.Märtsi öösel viidi Siberisse või põhja-khasastani üle 20 000 inimese. · Küüditamise eesmärk oli lõhkuda tugev väljakujunenud taluühiskond, sundida inimesed kolhoosidesse. · Kolhoosi astumist mõjutati ka maksudega Majandus · Kolhoosi võeti maa, töövahendid ja suuremad loomad. · Esialgu olid kolhoosid ühe küla piires ja töötasid üsna edukalt.
Nägin, et mehel, kes oli keldris luku taga, oli aken eest võetud ja viipas mulle käega. Mina näitasin vastu, et tule. Natukese aja pärast tuli naabritüdruk ja ütles, et mis teie juures toimub, üks mees hüppas üle aia ja jooksis metsa poole. Mina ütlesin:,, Siis ta läks!" Ei läinud palju aega, kui Rasina poolt tuli üks mees ja nägi, et põgenik jooksis metsa poole. Ta rääkis sellest valvurile. Nüüd läks valvur vaatama ja avastas, et metsavenda polnudki enam keldris. Mind süüdistati kaasaaitamises. Kuna ma kõike eitasin, arreteeriti mind. Olin kolm ööpäeva Ahja keldris kinni. Ei antud süüagi. Ma ei võtnud süüdistust omaks ja mind vabastati. Kui see metsavend hiljem kätte saadi, viidi mind Võrru ülekuulamisele. Seal olid väga kurjad mehed, kes sõimasid ja karjusid, aga lüüa õnneks ei saanud. Eitasin endiselt kõike. Siis tulid suured kohustused riigimetsa lõikamiseks, kuna olin rahvavaenlase perekonnast
osalesid Eesti kaitselahinguis. Leidus ka neid, kes hoidsid eemale nii Saksa kui ka Nõukogude mobilisatsioonist, pagedes metsa. Metsavendluse eesmärk oli sõdida oma riigi eest ning saada lahti võõrvõimust. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju. Eesti, Läti ja Leedu olid 1940. aastail Punaarmee poolt okupeeritud. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941. Okupatsioonivõimudega tehti ka koostööd. Tihti olid koostöötegijateks inimesed, kelle maailmavaated ühtisid võõrvõimu omadega. Alalhoiu instinkt sundis paljusid abistama võime,
kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatsioon RVL (Relvastatud Võitluse Liit), mis tegutses alates 1945. aastast kuni 1949. aastani. RVL-i tähtsaimad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimaseks jäänud RVL-i liige, Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal kuigi üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Nendes lahingutes langes umbes 2000 metsavenda ning samapalju hukkus neid ka vangilaagrites. Viimased elusalt kätte saadud tegutsenud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Metsavendadeks olid vennad, Hugo ja Aksel Mõttus. Kuidas metsavennad sõdisid? Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid.
Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu. Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda. Suvesõjas hukkus ca 550 800 meest Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski Omakaitse võitluseks rindest maha jäänud punaarmeelaste masside ja diversantidega
kolmest või enamast vangist koosnevate gruppide kaupa üldvanglast nr 1, Pagari tänava sisevanglasse. Vangid võttis vastu sisevangla ülem ja komandant valvemeeskonnaga. Surmaotsuse täideviimise juures olid ENSV RJRK 1. 2. ja 3. osakonna ülemad. Mahalaskmiskomandot juhtisid sisevangla komandant A. Brenner ja RJRK 3. osakonna ülem Sergei Kingissepp. Hävituspataljonid Eestis olid peamised inimeste hukkajad. Vigalas langesid vangi neli metsavenda, kes kohapeal maha lasti, Kärgus põletati bensiinipudelite abil mitu talu, Viluvere raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja Järvakandis kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati neil kõrvad ära
eestlaste oma jõududega punavõimust vabastatud. Tartusse oli koondunud 600-meheline 4 kompaniist koosnev metsavendade pataljon, kes koos sakslastega jätkas võitlust maa vabastamiseks punavõimust. Teine koht, kuhu Lõuna-Eesti metsavendi rohkem koondus, oli Võrtsjärve Jõesuu ümbrus. Suuremad lahingud peeti seal üle Emajõe tagasi valgunud punaväelastega 13.-22. juulini. Jõesuu silla juures oli üle Emajõe tulnud umbes 600-meheline Punaarmeeüksus, kellele astus vastu umbes poolsada metsavenda, kes lõid vaenlase üle jõe tagasi. Saagiks saadi rohkesti relvi ja laskemoona. Selle lahingu järel loodi Emajõe Rannu-poolsele kaldale kaitsejoon ja võeti valve alla Jõesuu sild. Metsavendi rünnati jälle mitmesaja punaväelasega. Kaitsjaid oli nüüd juba rohkem. Viis tundi kestnud lahingu järel löödi vaenlane suurte kaotustega tagasi. Järgnesid veel mitu rünnakut, kus vaenlane püüdsid suurte vägedega metsavendade rindest läbi murda, kuid see oli edutu.
Tegelikult repressivorganid ka teised organisatsioonid kui totalitaarse riikliku süsteemi osad sh töökollektiivid ja koolid ( Laste käitumine võis kohati mõjutada vanemate tööalast elu) VI Vastupanu Metsavendlus I hoobi sai juba 1944 lõpus, Haukka-Tümleri rühma kinnivõtmine. 1945-49 aktiivsem , metsas ca 10000 inimest( kokku varjas end erinevatel aegadel u 30000). Iseloomulikud väikesed salgad. Sõjalise jõuna nõrgad. 15 aasta jooksul tapeti u 1500 metsavenda, need omakorda ca 500 inimest- kohalikke aktiviste, miilitsaid, julgeolekutöötajaid 1949 suurküüditamine võtab metsavendadelt toetuspinna. 50-te keskpaiga amnestiad praktiliselt lõpetavad. 50-te II poolel ja 60-tel mõned koolinoorte salaorganisatsioonid, erilist vastukaja ei leia, likvideeritakse juba algjärgus. Nende olemasolu aga oluline! 60-te lõpust dissidentide liikumine, organisatsioonid Eesti Rahvusrinne ja Eesti Demokraatlik Liikumine.
· Rätsep Õhk (1903); II Draamaloomingu kõrgpunkt 1906-1915: Tuulte pöörises (1906)- Tegelased: 1. Jaak, Mäe-Soosaare peremees 2. Leena, tema tütar (viimases järgus Kaarli naine) 3. Kaarel, Ala-Soosaare peremees 4. Jaan, sulane Mäe-Soosaarel 5. Anu, tema ema 6. Hans ja Mats, Mäe-Soosaare sulased 7 7. Mai ja Kärt, Mäe-Soosaare tüdrukud 8. Paar külaneidu 9. Karjapoiss 10. Paar "Metsavenda" (http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/2teema/kirjandus/kirjanikud_8.htm) Ühteaegu armastus- ja ideaaldraama. Armastuskolmnurk tekib kahe vastandliku temperamendi ja ilmavaatega mehe sulase Jaani ning talumees Kaarli võitlusest Soosaare Leena pärast. Leena on Kaarli mõrsja, ent tundelised lapsepõlvemälestused tõmbavad teda kirgliku, kuid ka vägivaldse Jaani poole. Ühel meeletushetkel annab ta
929 juuti ja 243 mustlast . 8.SÕDA PÄRAST LÕPPU Pärast sakslaste taandumist oli Eesti metsades varjul vähemalt 30.000 sõjameest , kes alustasid ulatuslikku partisanisõda .Veel 1949.a.võitles metsavendade vastu 27.650 N.Liidu relvakandjat . Alles 1949.a. massküüditamine (ära viidi 21.000 inimest ) murdis metsavendluse baasi ja 1956.a.Ungari ülestõusu nurjumine ( veel metsa jäänud 700 mehe ) moraalse vastupanujõu . Nõukogude andmeil "tehti kahjutuks"1953.aastani 20.351 metsavenda. Neist 1510 langes lahingus . Metsavennad tapsid samal ajal 1728 punaväelast , NKVDisti ja miilitsat . Kui arvestada , et 1947.a.novembrini andis ise alla 6600 metsavenda , on arv 30.000 metsavenda isegi tagasihoidlik .
passikontroll. Taavi juab nnelikult Evaldi onu juurde. Alguses hakatakse koerte haukumise peale külas gongi lööma, et märku anda, et vargad/röövlid vivad teel olla, kuid Evaldi onu annab oma kellaga märku, et kik on korras. Varsti läks Taavi Piibu-Eedi kodutallu, mis asus sügaval metsas, snumit viima, et Eedi pääses nnelikult üle lahe, kuid miskipärast Eedi isa hoopis vihastas selle juttu peale ja käskis tal minema minna. Kohe judsid aga kohale 2 metsavenda (Eedi ja Leonard), kes ütlesid, et Taavi on nende ainus veel elus ohvitser ja seega usaldusväärne mees. Sbrad rääkisid talle, et Ilme oli keeldunud üle lahe minemast, sest tahtis oma mehe ära oodata.. Samuti rääkisid nad, et nemad olid ainsad, kes rannas jooksu pääsesid, sest kik kohad olid paksult venelasi täis, ja et nende meelest pidi keegi nad üles andma. Enamus veti vangi, mned lasti kohapeal maha.
aasta märtsiküüditamine. Vahetult pärast küüditamist metsavendade hulk uute põgenike arvel küll kasvas, kuid "teisele lainele" järgnes peagi ka kiire langus. Talumajapidamiste julm likvideerimine, küüditamine ja sundkolhoseerimine röövisid metsavendadelt nende toetajaskonna. 1953. aastaks suutis nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda. Selle eestlaste kangelasliku vabadusvõitluse käigus hukkus ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja veeti Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. aastat muutus metsavendlus aina harvemaks, kuid üksikud mehed pidasid vastu veel aastakümneid. Viimane teadaolev metsavend Oskar Lillenurm leiti Läänemaal surnuna 1980. aasta kevadel. Metsavendlus on jäänud eesti rahvale mällu vabaduse sümbolina, ajajärguna, mil langetati otsus mitte alistuda uuele okupatsioonile võitluseta. Majandus
Alguses hakatakse koerte haukumise peale külas gongi lööma, et märku anda, et vargad/röövlid vivad teel olla, kuid Evaldi onu annab oma kellaga märku, et kik on korras. Varsti läks Taavi Piibu-Eedi kodutallu, mis asus sügaval metsas, snumit viima, et Eedi pääses nnelikult üle lahe, kuid miskipärast Eedi isa hoopis vihastas selle juttu 9 peale ja käskis tal minema minna. Kohe judsid aga kohale 2 metsavenda (Eedi ja Leonard), kes ütlesid, et Taavi on nende ainus veel elus ohvitser ja seega usaldusväärne mees. Sbrad rääkisid talle, et Ilme oli keeldunud üle lahe minemast, sest tahtis oma mehe ära oodata.. Samuti rääkisid nad, et nemad olid ainsad, kes rannas jooksu pääsesid, sest kik kohad olid paksult venelasi täis, ja et nende meelest pidi keegi nad üles andma. Enamus veti vangi, mned lasti kohapeal maha.
Üle 2000 Ees- ti juudi põgenes samuti sakslaste eest NSVLi. Tuhandeid inimesi evakueeriti NSVLi sunni- viisiliselt, neid ähvardati vangistusega või hukkamisega. 6. Eesti kodanike ja elanike tapmine 1941. aasta suvel ja sügisel NKVD ja NKGB töötajate, NKVD hävituspataljonide ning taganeva Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste poolt 1941. aasta juunist kuni oktoobrini tapeti Eestis üle 2000 tsiviilelaniku. Nende hulka kuu- lub ka kuni sada “metsavenda”, kes osutasid relvastatud vastupanu NKVD, NKGB või Puna- armee taganevatele üksustele ja keda sel põhjusel võib pidada lahingus langenuks. Mõned näited. Viljandi vanglas hoitud 11 vangi hukati vangla hoovis 8. juulil 1941. Ööl vastu 9. juulit 1941 hukati Tartus 198 vangi, keda ei jõutud saata NSVLi Saksa vägede pea- letungi tõttu. 9. juulil 1941 hukati kuus inimest Lihulas ja 11 inimest Haapsalus. Üle 100 inimese hukati Saaremaal 1941
sept 1921 ühineb Läti ÜROga · 22.veebr 1922 LV põhiseadus · 7-8.okt 1922 esimesed Saeima valimised · 23.aug 1939 MRP · 17.juuni 1940 NL okup · 21.juuli 1940 rahva poolt ,,valitud" Saeima · 14.juuni 1941 juuniküüditamine · 1941 1945 Saksa okup · 1940 (1944) 1991 NL liige · 1944 1956 15 20 000 Läti metsavenda · 25.märt 1949 märtsiküüditamine · 14.juuni 1987 inimõiguste rühm Helsinki-87 · 23.aug 1989 Balti kett · 4.mai 1990 põhiseaduse taastamine · 21.aug 1991 Läti iseseisvumise kuulutamine PRESIDENDID · Janis Cakste 1922 1927 · Gustavs Zemgals 1927 1930 LÄTI MAATUNDMINE · Alberts Kviesis 1930 1936
arreteerimisest ainult linnas alanud õhuhäire, mis võimaldas meestel põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Miilitsamajast võeti kaasa kaks püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Järgmisel ööl liitus nendega veel kaks postkontori välivalves olnud miilitsat. Peatselt saadeti hävituspataljoni meestest ja miilitsatest koosnev üksus põgenikke püüdma. Tekkinud tulevahetuses sai kaks metsavenda surma. Kaks miilitsat arreteeriti ja mõisteti surma (1941. aasta suvesõda; vt. ka Riis 1960, 223). Saaremaa Omakaitse osales 17. septembrist 1941 1. jaanuarini 1942 98 haarangul, läbiotsimisi korraldati 24. Nende operatsioonide käigus tabati 453 punaväelast ja 294 kohalikku kommunisti või metsas asuvate jõukude abistajat. Operatsioonide käigus sai surma kaks Omakaitse liiget. Vahi- ja valveteenistust peeti kogu Saaremaa ulatuses. Objektideks olid
Taavi juab nnelikult Evaldi onu juurde. Alguses hakatakse koerte haukumise peale külas gongi lööma, et märku anda, et vargad/röövlid vivad teel olla, kuid Evaldi onu annab oma kellaga märku, et kik on korras. Varsti läks Taavi PiibuEedi kodutallu, mis asus sügaval metsas, snumit viima, et Eedi pääses nnelikult üle lahe, kuid miskipärast Eedi isa hoopis vihastas selle juttu peale ja käskis tal minema minna. Kohe judsid aga kohale 2 metsavenda (Eedi ja Leonard), kes ütlesid, et Taavi on nende ainus veel elus ohvitser ja seega usaldusväärne mees. Sbrad rääkisid talle, et Ilme oli keeldunud üle lahe minemast, sest tahtis oma mehe ära oodata.. Samuti rääkisid nad, et nemad olid ainsad, kes rannas jooksu pääsesid, sest kik kohad olid paksult venelasi täis, ja et nende meelest pidi keegi nad üles andma. Enamus veti vangi, mned lasti kohapeal maha.
osales Tartu lahingutes. Üks osa pataljonist, Kapten Talpaku Kompanii (pildil) osales koos sakslastega sõjategevuses kuni Tallinna hõivamiseni. Põhja-Eestis koondas metsavendi 10. juulil 1941 Salmistu rannas dessandiga Soomest maale tulnud eesti vabatahtlike "Erna" grupp kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel. Läbi vaenlase tagala liiguti Harju-, Viru- ja Järvamaa piiril asuvale soosaarele Kautla lähedal. Sinna koonati erinevatel andmetel 500-2000 metsavenda, kes pidasid juuli-augusti vahetusel ägedaid lahinguid punavägedega. Laager killustati ja vastupanu sellisel kujul neil hääbus. Hirvelaane pataljon tegi saksa vägede koosseisus Eesti vabastamislahinguid kaasa (Hans Hirvelaan). 1941. aasta 2./3. augustil asutas Hans Hirvelaan relvaüksuse Eesti vabatahtlike kompanii. 12. augustil otsustati seda suurendada veel ühe kompanii võrra ning üksust teatakse hiljem Hirvelaane pataljonina (Eesti Vabatahtlike Esimene pataljon). Kompanii
annaabi.ee 
