Mälestus II maailmasõjast (1)

Mälestus II maailmasõjast
1. septembril 1939. aastal algas II maailmasõda. Saksamaa korraldas välksõja Poolale. Sellest tingitud kannatusterada said tunda ka meie vanavanemad. Minu vanavanaemagi elas II maailmasõja ajal. Ta jutustas mulle järgneva loo oma elust, mil oli sama vana, kui mina praegu:
,, Minuni jõudis II maailmasõda 1945. aasta sügisel, mil arreteeriti mu isa. Ta tunnistati rahvavaenlaseks. Enne seda oli meie elu väga hea võrreldes sellega, mis nüüd juhtuma hakkas. Ema koos kolme lapsega aeti kodust välja, võeti ära loomad ja maa, ainult 1 lehm ja natuke põllumaad jäeti alles. Kõik anti Lisja küla venelasele Tetsjenilale. Meie kolisime vanaisa juurde elama. Hiljem metsavennad tapsid Tetsjenila ja me saime oma kodu tagasi.
1946. aastal käisin ma Räpinas leeris. Tollel ajal oli leerikursus kolm nädalat pikk. Kui ma ühel laupäeval koju läksin, tulid teise talu uusmaa saajad ja miilits ning käskisid keldrist piimanõud ja muu kraam välja viia. Siis nägin, et nendega koos oli üks võõras mees. Talle löödi püssiga ja pandi keldrisse luku taha. Venelane tahtis ta maha lasta, aga miilits ei lubanud, vaid ütles:,, Kui lased , saad ise ka.” Mina pesin aita, üks venelane jäeti keldriust valvama. Ta istus kaevuäärel nii, et nägi keldri ust. Kui olin pesemise lõpetanud, läksin nurga taha pesuvett viskama . Nägin, et mehel, kes oli keldris luku taga, oli aken eest võetud ja viipas mulle käega. Mina näitasin vastu, et tule. Natukese aja pärast tuli naabritüdruk ja ütles, et mis teie juures toimub, üks mees hüppas üle aia ja jooksis metsa poole. Mina ütlesin:,, Siis ta läks!” Ei läinud palju aega, kui Rasina poolt tuli üks mees ja nägi, et põgenik jooksis metsa poole. Ta rääkis sellest valvurile. Nüüd läks valvur vaatama ja avastas, et metsavenda polnudki enam keldris. Mind süüdistati kaasaaitamises. Kuna ma kõike eitasin, arreteeriti mind. Olin kolm ööpäeva Ahja keldris kinni. Ei antud süüagi. Ma ei võtnud süüdistust omaks ja mind vabastati. Kui see metsavend hiljem kätte saadi, viidi mind Võrru ülekuulamisele. Seal olid väga kurjad mehed, kes sõimasid ja karjusid, aga lüüa õnneks ei saanud. Eitasin endiselt kõike. Siis tulid suured kohustused riigimetsa lõikamiseks, kuna olin rahvavaenlase perekonnast. Normiks pandi 60 tihumeetrit. See sai suure vaevaga ära lõigatud. Seejärel pandi 90 tihumeetrit veel otsa. Enam ei aidanud muu, kui tuli teise maakonna mehega abielluda .
1949. aasta jaanuaris läksin mehele. Lootsin , et mind kirjutatakse nüüd teise valda, aga seda ei tehtud, sest mu normid olid täitmata. 1949. aasta kevadel algasid kolhoosid ja minagi läksin selle liikmeks. Alles 1951. aastal kirjutati mind mu endisest elukohast välja. Mu isa viidi 30 aastaks Venemaale Tomski vangilaagrisse ja ta ei tulnud sealt enam elusana tagasi.”
II maailmasõja lõpp ei toonud meie rahvale rahu. Eestlased jäid veel aastakümneteks võõra võimu alla. Mu vanavanaema on palju raskusi üle elanud, kuid sellest hoolimata on ta hea tervise juures ja tuleb ise oma eluga toime.