Metalli viilimine (0)

Metalli viilimine .
Viilimine on lukksepatööoperatsioon, mille käigus eemaldatakse vii­liks nimetatava lõikeriista abil tooriku pinnalt metallikiht (töötlemisvaru). Viilimisega antakse detailile nõutav kuju, va­jalikud mõõtmed ja ettenähtud pinnakaredus. Viilimine jaguneb jäme- ja peenviilimiseks. Töötlemise täpsus viilimisel on kuni 0,05 mm, üksikutel juhtudel isegi 0,0l mm. Varu viilimiseks ei ole suur - 0,5...0,025 mm.
Raided viili pinnal moodustavad hambad. Viili hambad saadakse raiumise , freesimise ja kammlõikamise teel. Mida vähem on raideid viili pikkuse 10 mm kohta, seda suurem on hammas. Raide kuju järgi eristatakse ühekordse ja kahekordse raidega, samuti raspliraidega viile.
Ühekordse raidega viile kasutatakse värviliste metallide ja puidu viilimiseks. Ühekordne raie moodustab viilitelje rist ­joonega nurga 25...300 . Kahekordse raidega viili­del raiutakse algul alumine sügavam raie, mida ni­metatakse põhiraideks; sellele peale ülemine madalam raie, mida nimetatakse abiraideks. Abiraie lõikab põhiraide suureks arvuks üksikuteks hammasteks. Abiraide suund on paremalt vasakule kui vaadata viili raidele saba poolt. Kahekordse raidega viil pee­nendab laastu , seega on viilimine kergem. Põhiraie on 250 nur­ga all, abiraie 450 nurga all. Hammaste vahe põhiraidel on suu­rem kui abiraidel. Selle tulemusena asetsevad hambad sirgjoonel, mis moodustab viiliteljega nurga 50. Seetõttu ei teki töödeldaval pinnal sügavaid viilijälgi.
Raspliraie kujundatakse spetsiaalse kujuga raiumismeisli abil. Raspliraidel on iga hammas eelmise suh­tes nihutatud poole sammu võrra. Raspleid kasutatakse peh­mete materjalide viilimiseks.
Olenemata raide liigist on viili hambad kiilukujulised .
Viili tüüp, raide number, mõõtmed ja ristlõike kuju valitakse olenevalt detaili materjalist, mõõtmetest ja kujust ning nõu­tavast töötlemistäpsusest ja pinnakaredusest. Terast ja teisi kõvu metalle viilitakse kahekordse raidega viilidega, pehmeid metalle ja mittemetalseid materjale töödeldakse ühe­kordselt raiutud viilidega.
Uus viil on helehall. Tume toon tähendab, et viil on oksüdeerunud või halvasti karastatud.
Viili kasutamisel tuleb kinni pidada järgmistest reeglitest:
1. Tööajal ega hoidmisel ei tohi viilid saada lööke üks­teiselt ega metallesemetelt, sest see vigastab viili hambaid ja võib nad murda. Viile tuleb hoida puitalustel.
2. Tuleb hoida nii, et viil ei määrduks määrdeainete, mustuse ja abrasiivtolmuga, sest need vähendavad viili lõikevõimet. Samal põhjusel ei tohi viile käega pühkida.
3. Ei tohi viilida malmtooriku valukoorikut või tagiga kae­tud sepiseid, sest see kulutab ja murrab ruttu viili hambad.
4. Uue viili tööea pikendamiseks tuleb temaga enne malmi ja terase viilimist viilida pehmeid materjale.
5. Aeg-ajalt tuleb viili puhastada laastudest kas terasharjaga või messingust, alumiiniumist, kõvast puidust terava puhastuslabidaga.
Kui hari ei võta laaste hammaste vahelt välja, tuleb viil asetada 8...10 minutiks 10% väävelhappelahusesse ning pärast loputamist veega korrata harjamist. Pärast seda pesta viil korralikult seebikivilahusega, misjärel kuuma veega ja kuivatada.
Kautšuki-, fiibri- ja puiduviilmetest puhastatakse viili samuti terasharjaga, eelnevalt aga hoitakse viili 15...20 min tulises vees.
Viili ummistumist aitab vältida viili kriiditamine enne töö algust, alumiiniumi viilimisel hõõrutakse viili steariiniga.
Õlist viili pestakse kuuma seebikivilahusega, puhastatakse terasharjaga, loputatakse veega ja kuivatatakse.
Et viiliga oleks mugavam töötada, kinnitatakse ta sabale pui­ dust või plastist käepide.
Viili nürinemisel muutuvad tema hambad väiksemaks ja kaotavad võime lõigata metalli. Hammaste nürinemisest annab märku see, et suureneb jõud, mida lukksepp peab rakendama metallikihi eraldamiseks detaililt. Kulunud viil läigib.
Viili lõikevõime sõltub niihästi töödeldavast materjalist kui ka viili enda ja tema hooldamise kvaliteedist.
Kulunud viile taastatakse järgmiselt:
Liivapritsiga töödeldakse kulunud hambaid suruõhu abrasiivijoas. Juga suunatakse alguses piki raidevagusid, pärast aga risti hamba tagatahuga. Menetlus on jõukohane ainult kogenud töölisele.
Keemilise söövitusega teritusel tuleb eelnevalt viili söövitada väävelhappe 5% vesilahuses. Nii vabaneb viil roostest ja mustusest. Seejärel rasvatustatakse viili seebi 5% lahuses.
Pärast sellist ettevalmistust söövitatakse viili 5...8 min lahuses, mis koosneb 10% lämmastik- ja 10% väävelhappest ning 80% veest. Peale selle loputatakse viili vee ja leelislahusega ning hoitakse 30 min keevas vees.
Elektrokeemiliselt taastades pannakse eelpool kirjeldatud viisil puhastatud viil elektrolüüsivanni ja ühendatakse vooluallika plusspoolusega. Pärast voolu all hoidmist loputatakse vee ja leelisega ja hoitakse mõnda aega kuumas vees.
Kui viile on kaks korda eelkirjeldatud viisil taastatud, raiutakse nad uuesti üle. Vanad hambad lihvitakse maha ja raiutakse uued, teravad asemele.
Käsiviilimise jõudlus oleneb paljus lukksepa tööasendi ja –liigutuste õigsusest ning tooriku kinnitusviisist. Mugavaks asendiks peetakse seda, kui tööline seisab 450 all kruustangide pikitelje suhtes.Vasaku jalaga astutakse ette nii, et ta jääb töölaua servast 150...200 mm kaugusele, parem jääb vasakust 200...300 mm eemale, kusjuures jalalabadevaheline nurk on 60...700.
Kui viiliga eemaldatakse pakse metallikihte ning teda tuleb lükata suure jõuga, tõstetakse parem jalg vasakust 500...600 mm kaugusele, mis annab paremat tuge. Kui viilitakse väikese jõuga, võivad jalad olla peaaegu koos. Töökäigu lõpus kallutab lukksepp keha pisut kruustangide poole ja toetub tugevamini vasakule
jalale. Tööjõudlus on suurem, kui kruustangide ülapind on töölise küünarnuki kõrgusel.
Ka käte asend on väga tähtis. Viil võetakse paremasse kätte nii, et käepide toetuks otsaga pihu keskkohta, sõrmed hoiaksid teda alt ja pöial ülevalt . Vasak pihk pannakse poolviltu viili peale 20...30 mm kaugusele tema otsast, kusjuures sõrmed on poolkõverad, kuid ei ripne viili all. Vasak käsi ei hoia viilist kinni, vaid ainult surub teda ligi; küünarnukki tuleb pisut kergitada. Parema käe küü­narvars ja laba peavad olema viiliga ühel sirgel. Oluline on, et lukksepp kooskõlastaks hästi oma liigutused ja kõik viilile rakendatavad jõud, s.t. oleks töötades kogu aeg tasakaalus.
Viimistlemisel tuleb viilile vajutada hoopis nõrgemini kui jämetöötlemisel, seetõttu surutakse viili otsale mitte pihuga, vaid pöidlaga.
Et viil peab liikuma rangelt rõhtsihis, tuleb viili käepidemele ja otsale rakendatavaid jõude muuta olenevalt sellest, mis punk ­tiga viil detailile toetub. Detaili vastu tuleb viili suruda ainult töökäigu ajal, jaotades seejuures hoolikalt jõudu parema ja vasaku käe vahel.
Töökäigu alguses surutakse peamiselt vasaku käega, parem säi­litab ainult viili rõhtasendit. Töökäigu keskel muu­tuvad mõlema käe jõud võrdseks . Töökäigu lõpus surub viili detaili vastu peamiselt parem käsi, vasak hoiab viili rõhtsa.Viili tagasi liikumisel ei tule teda detaililt lahti tõsta, ta peab libisema mööda viilitud pinda .
Detail kinnitatakse kruustangide vahele nii, et töödeldav pind ulatuks üle pakkide
3…5 mm. Õhukesed materjalid tuleb eelne­valt kinnitada sobivate vahetükkide vahele ja seejärel koos nendega kinnitada kruustangide vahele. Õhukeste materjalide viilimisel pinnalt kinnitatakse nad puitklotsidele .