Merkuur (0)

C. R. Jakobsoni nim Torma Põhikool
Merkuur
Referaat
Koostaja : Erkki Sarapuu
Juhendaja: Kädi Koppel
Torma 2010
Merkuur on Päikesele lähim planeet, mõõtmetelt üsna vähe suurem Kuust ja suuruselt on ta kaheksas. Oma nime on ta saanud vanarooma mütoogiast jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Ju siis sellepärast, et ta liigub kiiremini kui teised planeedid . Merkuur on Päikesesüsteemi üks väiksemaid planeete. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul. Ta kuulub Maa-tüüpi planeetide hulka.Väga omapärane on Merkuuri pöörlemis- ja tiirlemisperioodide vahekord - ühes Merkuuri ööpäevas on kaks Merkuuri aastat. Merkuuri pöörlemistelg on orbiidi tasandiga risti, seetõttu puudub aastaaegade vaheldumine . Merkuuri keskmine kaugus Päikesest on 57919000 km. Merkuuri suurim kaugus Maast on 217000000 km ja vähim kaugus Maast on 82000000 km. Keskmine orbitaalkiirus on Merkuuril 47,88 km/s ja see on suurim planeetide seas. Merkuuri läbimõõt on 4880 km ja pindala on 75 miljonit km2. Planeedi mass on 3,303 * 1023 kg ja tihedus on 5,3 g/cm3. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s2. Merkuuri raskusjõud on palju suurem kui kuul. Merkuuri ööpäev ühest päikesetõusust teiseni kestab 176 Maa ööpäeva. Pöörlemiskiirus on seega äärmiselt väike. Kauges minevikus võis Merkuuri pöörlemine olla kiirem. Oletatakse, et pöörlemisperiood võis olla 8 tundi. Päikese poolt põhjustatud loodete tõttu on see aeglustunud. Paljudel teistel planeetidel on kaaslased, aga Merkuuril ei ole. Merkuur on kollast või tumehalli värvi. Merkuur on Päikesesüsteemi tumedaim planeet: ta peegeldab päikesevalgusest ainult 5-6%. Merkuur paistab kõige heledamana siis, kui ta on veerand- ja täisfaasi vahel. Sell ajal on ta küll Maast kaugemal kui teistes faasides, kuid suurema kauguse kompenseerib valgustatud ala suurus. Kuigi kauguse ja näiva suuruse poolest on Merkuur võrreldav Marsiga, on ta läheduse tõttu Päikesele Maalt palju raskemini vaadeldav, sest suurema osa ajast pole ta Päikese säras eristatav . Merkuuri on võimalik vaadelda aastas kahel või kolmel perioodil lühikest aega heledas koidu- või ehataevas madalal silmapiiri kohal. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku, mil hämarik on lühike. Ta on nähtav tavalise pikksilmaga ning ka palja silmaga. Merkuuri pinnavormide üle saab otsustada ainult optiliste, soojuskiirgus - ja raadiokiirgusvaatluste põhjal. Et samu meetodeid on rakendatud ka Kuu ja Maa puhul ning kombineeritud kivimi- ja pinnasenäidistega, on võimalik teha järeldusi Merkuuri kivimite ja pinnase kohta. Merkuuri maastik on troostitu kivikõrb täis metoriidikaatreid, olles äravahetamiseni sarnane Kuu maastikuga . Pinda katab tolm. Merkuuri pind on tervikuna väga vana. On suuri suuri, üle 200 km läbimõõduga kraatreid. Kraatrid on erineva vanusega. Mõnel nooremal on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu Kuul. Teised on meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal liiguvad taevakehad kiiremini. Kõige silmatorkavam teadaolev pinnavorm on suurim kraater Palavuse nõgu põhjapoolkeral, hiiglaslik kraater, mille läbimõõt on umbes 1550 km. Nõgu on nime saanud sellest, et ta on Merkuuri afeeli ajal Päikesele kõige lähema Merkuuri punkti läheduses. See punkt on alati samas kohas. Oletatakse, et kraater sarnaneb Kuu suurtele "meredele". Palavuse nõol on selgesti eristatavad kolme kilomeetri kõrgused kontsentrilised rõngad ja radiaallineamendid. Nõo põhjas on vagude ja kurdudega siledad tasandikud. Kraater tekkis tõenäoliselt kokkupõrkel üle 100 km läbimõõduga taevakehaga. Väljapaiskunud aines jõudis 600 kuni 800 kilomeetri kaugusele. Kraater kattus osaliselt laavaga. Kokkupõrkest tingitud seismilised lained koondusid planeedi vastasküljel antipoodpunktis, moodustades lõhutud, kaootilise maastikuga nn veidra piirkonna, kus Merkuuri koor paiskus segi ning murdus tükkideks. Ainulaadseteks pinnavormideks on kuni 2 km kõrged ja sadu kilomeetreid pikad astangud , mis nähtavasti moodustusid miljardite aastate eest, kui Merkuuri tuum jahtus ning tõmbus kokku, tekkitades koorele kurrud . Suuremat osa Merkuuri pinnast katavad eri aegadest pärit tasandikud. Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Atmosfääri hõreduse tõttu kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 179 kraadi. Päikese valgus on Merkuuri pinnal keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Merkuuri taevas on alati must, sest puudub tihe atmosfäär, mis valgust hajutaks. Koorekarva Veenus ja sinine Maa paistavad eredate tähtedena. Merkuuril on Maa magnetväljast 100 korda nõrgem dipolaarne magnetväli. Merkuur koosneb umbes 60–70% ulatuses metallidest ja 30% ulatuses silikaatidest. Pinnastruktuuri sarnasuse tõttu arvatakse, et Merkuuri koore tihedus on umbes sama mis Kuu omal. Merkuur kuulub üheksa plaanedi hulka ja ta on üks väiksemaid nende seas.
Kasutatud materjalid
9.klassi füüsika õpik soojusõpetus, aatom ja universum. Enn Pärtel ja Jaak Lõhmus.
http://et.wikipedia.org/wiki/Merkuur