Planeet Merkuur (0)

Merkuur

Merkuur on Päikesele kõige lähem ning kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul.
Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt, kellele Vana-Kreekas vastas Hermes . Oma nime võlgneb Merkuur nähtavasti kiirele liikumisele taevavõlvil ( Mercurius on kergejalgne jumalate käskjalg).
Avastamine
Merkuur on tuntud hiljemalt sumerite ajast 3000a. eKr. Sumerid nimetasid Merkuuri "Ubu-idim-gud-ud".
Varaseimad kirjapandud üksikasjalikud vaatlused kuuluvad babüloonlastele. Nendel oli Merkuuri nimetus gu-ad või gu-utu.
Suurus, mõõtmed, kuju
Merkuur on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem).
Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust).
Lapikus puudub.
Mass on 3,303× 1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist)
Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril).
Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal).
Pinnavormid
Kuigi teleskoobis ei paista Merkuuril mingeid pinnavorme (eristatavad on ainult heledad ja tumedad laigud), on kosmosest tehtud fotodelt selgunud, et Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga: seal leidub teravate piirjoontega kraatreid ja mäeahelikke. Pinda katab tolm. Merkuuri pind on tervikuna väga vana.
Kraatrid on erineva vanusega. Mõnel nooremal on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu Kuul. Teised on meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal liiguvad taevakehad kiiremini.
Kõige silmatorkavam teadaolev pinnavorm on suurim kraater Palavuse nõgu põhjapoolkeral, hiiglaslik kraater, mille läbimõõt on umbes 1550 km. Nõgu on nime saanud sellest, et ta on Merkuuri afeeli ajal Päikesele kõige lähema Merkuuri punkti läheduses. See punkt on alati samas kohas. Oletatakse, et kraater sarnaneb Kuu suurtele "meredele".
Merkuuril on tohutuid käänulisi, kaarekujulisi 20–500 km pikkusi ja kuni 3 km kõrgusi astanguid, mis nähtavasti moodustusid miljardite aastate eest, kui Merkuuri tuum jahtus ning tõmbus kokku, tekitades koorele kurrud . Need pinnavormid on tekkinud kokkusurumise tulemusena.
Atmosfäär
Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Jälgi on ka krüptoonist ja ksenoonist. Gaasimolekulid põrkuvad Merkuuri pinnaga sagedamini kui üksteisega. Võib öelda, et Merkuuril atmosfäär praktiliselt puudub.
Atmosfääri molekulid eralduvad pidevalt kosmosesse. Näiteks kaaliumi - või naatriumi aatomite keskmine "eluiga" on Merkuuri päeva ajal umbes 3 tundi (ja periheelis pool sellest).
Kliima
Atmosfääri hõreduse tõttu kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 179°C; minimaalne -173°C ja maksimaalne 427°C
Kaaslased
Merkuuril ei ole kaaslasi.
Uurimine
Merkuur on Päikesesüsteemi planeetidest kõige vähem uuritute seas. Selle läheduses on viibinud ainult kaks kosmoseaparaati, millest esimene, Mariner 10, startis 3. novembril 1973. Ta lendas Merkuurist aastatel 1974 ja 1975 kolm korda mööda. Tulemusena kaardistati 45% planeedi pinnast.
Teine, MESSENGER, mis praegugi on kosmoses, startis 3. augustil 2004. Ta hakkas 14. jaanuaril 2008 pildistama Merkuuri seni varjatud poolt, möödalennud olid veel oktoobris 2008 ja septembris 2009.
Märtsis 2011 peaks sond jõudma Merkuuri-lähedasele elliptilisele orbiidile, kuhu ta jääb terveks aastaks, et planeedi pinda oma arvukate instrumentidega põhjalikult uurida ja esimest korda täielikult kaardistada.