meririst (0)

  Meririst ehk millimallikas 



MERIRIST EHK  MILLIMALLIKAS .


Meririst ehk millimallikas (ladina keeles Aurelia  aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike  mere-eluline ainuõõsne. Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja  troopikavöötme meredes Hoovustega jõuab ta  ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad  meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad  ummistavad mõne sadama.


Kasutamine toiduks
Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja 
mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas. Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte 
kottidega . Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes  oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda. Püütud meduusidel lõigatakse suusagarad ära ning kummikut pestakse seni, kuni lima ja 
siseelundid on täielikult eemaldunud. Seega jääb edasiseks töötlemiseks üksnes looma 
vahehüüvend ehk mesoglöa. Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. 
Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, 
nelki ja muskaatpähklit. Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, 
süsivesikuid ja B-vitamiine. Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik 
kõrgvererõhktõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele.


Meriristi on lihtne ära tunda tema roosaka või 
kergelt lillaka värvuse järgi. Tema keha, 
lamenenud kummik, on läätsekujuline, läbipaistev ja 
sültjas. Selle läbimõõt võib soojades meredes 
ulatuda 40 sentimeetrini. Läbi läbipaistva kummiku 
paistavad kere keskel 4 hobuserauakujulist 
moodustist, mis on sugunäärmed. Keha alakülje 
keskel on suuava, mille ümber sugunäärmed 
asuvadki ja moodustavad roosaka õie- või 
ristitaolise kujundi, tavaliselt nelja-, harvem kolme-, 
viie- või kuueharulise. Suu juures ripuvad 
4 suusagarat, mis meenutavad eeslikõrvu. Keha 
servas paiknevad pikad niitjad kombitsad, millega 
meririst tõmbab suuava juurde planktonit, samuti 
primitiivse ehitusega silmad, haistmis- ja 
tasakaaluelundid.


  Kuidas meririst toitu saab? Meririst lähendab oma kombitsad saagile; nende 
liikumine on nii õrn, et saak ei taju ohtu. Saak jääb 
suusagarate karvade külge kinni ja liigutatakse 
suuavasse. Seal asuvad tööle seedeensüümid, mis 
lagundavad toidu. Vähe on teada sellest, 
missuguseid toitaineid millimallikad vajavad, aga 
seedeensüümide põhjal saab oletada, et meririst 
suudab toota süsivesikuid, valke ja lipiide. 
Nähtavasti sööb ta igasugust loomset ainest, mis 
on piisavalt väike, et suusagarate karvade külge 
kinni jääda, sealhulgas kalade ja teiste loomade 
mune.


Kuidas meriristid 
paljunevad? Suve lõpul tuleb meririst 
madalasse rannavette paljunema. 
Emase meriristi sugunäärmetes 
arenevad munad, mis liiguvad 
suusagaratesse, kus nad 
viljastuvad ja millest arenevad 
vastsed. Vastne areneb polüübiks, 
kes talvitub merepõhjas. Järgmisel 
kevadel lõigustub polüübi keha 
ketasteks, millest arenevad uued 
täiskasvanud meriristid.


Keha sein koosneb kolmest kihist: 
epidermis, mesoglea ja 
gastrodermis. Epidermis on kõige 
välimine kiht, gastrodermis on 
kõige sisemine kiht ja mesoglea 
on nende kahe vahel. Kuu 
meduusidel ei ole kopse, lõpuseid 
ega mingit hingetoru süsteemi.


Nende kaitse
• Meriristi relv on kõrverakud
• Inimesele tema mürk ohtlik ei  ole • Seevastu mõned loomaliigid on  kõrverakkude suhtes väga 
tundlikud

Document Outline

• Slide1
• Slide2
• Slide3
• Slide4
• Slide5
• Slide6
• Slide7
• Slide8