Mehis Heinsaar (3)

Mehis Heinsaar
Heinsaare novelle seostatakse sürrealismiga, muinasjuttudega ja maagilise realismiga . Ometi näib, et need mõisted ei suuda täpselt iseloomustada tema tekstide kummalist , aga samas väga inim-ja looduslähedast maailma.
Arvustajad on Mehis Heinsaarega tõesti pisut hädas. Ta jutud sümpatiseerivad kõigile, aga nende liigitamine paneb ebalema. Võibolla on tekkinud isegi vajadus autorit sildikleepimise eest kaitsta. See oleks ka arusaadav. XX sajandi voolu- ja stiililoolised mõisted kannavad endas kirjandusliku mälu ja assotsiatsioonide taaka. Nad on tänaseks natuke väsinud ja rasked. Heinsaare palad aga on kirjutatud värske ja hapra käega. Need on tihti õhulised ja kergejalgsed visioonid , isegi siis, kui tekstide taga on aimata sügavat dramatismi. Nii et tekib imelik tunne. Ûhelt poolt on Heinsaare novellide kujundusvõtetes palju tuttavlikku: meenuvad näiteks Mari Saadi freudistlikud lapsepõlvenägemused, Valtoni unenäo- ja Vindi kujutlusmängud või ka Kivirähki teatraalne loomariigi personifitseerimine. Samal ajal on need oma siiruses just nagu "esimesed novellid ", sellised, mida pole varem kirjutatud.
Lugeja vajab siiski viiteid ja selles mõttes loovad mõisted nagu absurdism või sürrealism vähemalt mingi asjakohase häälestuse. Olulisem viide oleks siiski maagiline realism . Sest üldiselt ei aktualiseeru Heinsaare novellides mitte niivõrd iseäralikud tegelased ja veidrad süzheejoonised, vaid kogu kummaline reaalsusekujutus. Me viibime esimesest leheküljest kuni viimaseni selgesti "maagilises" reaalsuses . See on tõelus, kus kõik on elav, kõik piirid ületatavad ja kõik seosed võimalikud. Seejuures ei paku Heinsaar oma maailma välja kavala nihestusena, vaid loomuliku ja konkreetse reaalsusena. Pea igas palas leidub viiteid, et kummalised asjad sünnivad Eestis. Näiteks Tartu Supilinnas või Taageperas, mille argireaalsus on tuntav läbi fantaasiamängude. Ja novellis "Esimese eestlase jutustus" jõutakse koguni uue maailma alguse kujutluseni. Nii et kui Heinsaare novelle juba nimetada, siis võiks neid nimetada eestipäraseks maagiliseks realismiks.
Aga mis siis Heinsaare lugudes sünnib? Lihtsuse mõttes võiks lood jagada kolme kimpu. Esimese kimbu palades avab pahur vanahärra ukse, mille taga arvab olevat räpase korteri, satub aga suvisesse parki ja muutub tõenäoliselt linnuks. Kummaline linnumetamorfoos toimub ka õunu korjava poisiga. Mees nimega Anselm laguneb tuhandeks liblikaks ja haihtub. ûhes Tartu tudengitoas istub laua taga nukker Ohhoota meri, kes tegelikult tahaks olla midagi ahvileivapuu ja savanni vahepealset.
Teise kimbu novellides armub 6-aastase poisikesena tegutsev surm kaunisse neidu , kellele ta on järele tulnud. Härra Pauli keha valitseb tema teadvusest sõltumatu "eluvaim", mis viib ta noore armastuse juurde. Mees nimega Eestlane aga armub pilvevalge näoga ja sajuste huultega naisesse, kelle nimi meenutab kõiksust. Kolmanda kimbu novellides tegutsevad kirjanikud : ühele neist dikteerib inimkeeli rääkiv kass andekaid tekste , teise sees asub tuba, kus toimuvat draamat jälgib tema sisesilm.
Kokkuvõtlikult võiks öelda: Heinsaare palad kõnelevad loodusest, armastusest ja kirjanikuks olemisest. Aga et tegu on kõiki piire ületava realismiga, siis tuleks lisada pisut tammsaarelikult: need palad kõnelevad inimese ühinemisest loodusega, inimese ühinemisest inimesega ja kirjaniku ühinemisest vaimuga. Ja muidugi tõketest, mis seisavad niisuguste ühinemiste ees. Vahel inimene nagu aimab, et midagi on, aga ei mõista täielikult. Nendele klassikalistele teemadele on antud isikupärane, parajalt absurditsev, romantiline ja muidugimõista maagiline väljenduskuju.
Heinsaar ei asu eesti noorema proosa keskmes. Seal valitseb hoopis julmem, tavarealistlikum ja sotsiaalkriitilisem n.-ö. jumalata maailma kujutamine. Isegi romantiline mängur Andrus Kivirähk on oma viimase romaaniga " Rehepapp " seda suunda edendanud. Heinsaare tekste aga ei õnnestu selle jumalata aegruumi ängidesse vangistada: ta avab lihtsalt ukse (mille olemasolu teised ehk ei märka) ja lendab minema. Muide, uuema proosa taotluste elluviimisel on olulisel kohal intiimelu animaalse külje rõhutamine. "Vanameeste näppajas" leidub aga vist eesti kirjanduse kõige poeetilisem seksuaalvahekorra kirjeldus, mis on küünilisest mainstreamist sama kaugel nagu päike maast. Väike asi, aga kinnitab seegi, et Mehis Heinsaare novellid rikastavad noorema proosa üldpilti.