Mehis Heinsaar (0)

Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar on eesti kirjanik, kes sündis 1. augustil 1973. aastal. Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse , kuni keskkooli lõpetamiseni, Karksi -Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis, kus ta lõpetas eesti kirjanduse erialal. Diplomitöö tegi ta August Gailitist.
Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
Tema looming on väga omapärane. Mehis Heinsaare poolt väljamõeldud tegelased on kõik erilised ja omanäolised ning nende loomisel pole kirjanik fantaasiaga koonerdanud. Tema jutustustes on sageli (kui mitte alati) mingi sügavam tagamõte, mis teeb tema lood veelgi paeluvamaks.
Ta on avaldanud järgmised teosed: "Vanameeste näppaja", "Härra Pauli kroonikad", "Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa", "Rändaja õnn", "Sügaval elu hämaras", " Ebatavaline ja ähvardav loodus", "Härra Pauli kroonikad", "Ülikond"
Mina lugesin jutukogumikku „Ebatavaline ja ähvardav loodus“. Mulle tundub, et Mehis Heinsaar on inspiratsiooni saanud loodusest, kuna mitmed tema novellid selles jutukogumikus räägivad loodusest. Kirjanik jätab lühijutustuses ruumi ka lugejale endale unistada . Mitmetes novellides jäävad mõned asjad lahtiseks ja nii ei saagi päris täpselt teada, mis siis päriselt juhtus.
Selles jutukogumikus on Mehis Heinsaar kasutanud ka mitmeid tuntud inimeste nimesid nagu näiteks Jaak Aaviksoo ja Onu Bella . Lisaks on ta oma teostes kasutanud ka mitme Tartu Ülikooli professori nime.
Mõnda Mehis Heinsaare novelli lugedes oli mul mõnikord keeruline aru saada, kas tema lood on niivõrd sügavmõttelised, et ma selle loo mõtet ei taibanud või teine võimalus, selles loos puuduski mingi sügavam mõte ja ta on tahtnud lihtsalt, ilma suurema tagamõtteta, ühe huvitava loo kokku kirjutada.
„Ebatavaline ja ähvardav loodus“ jutukogumikust meeldis mulle enim novell „Eesti loodus“. Selles novellis oli peategelaseks Peep , kes sõitis Balti jaama trammis. Sõidu ajal tuli tema juurde üks mees, kes hakkas jutustama, kui huvitav ja võimas Eesti loodus on. See mees jutustas väga pikalt ja kirglikult ning läbi selle mehe jutu sai minu arvates kirjanik välja näidata oma armastust looduse vastu. Just see novell meeldis mulle kõige rohkem, kuna lugu lõppes väga ootamatult. Nimelt, kui loodusest jutustanud vanamees oli trammist maha läinud, märkas Peep, et tal oli taskus ainult paar krooni. Telefon, rahakott ja muud väärtesemed olid kadunud. Selline lõpp pani mind muigama.
Enamik teisi novelle jäid minu jaoks liiga ulmeliseks või siis liiga sügavmõtteliseks.