Eesti mardikad Peetereeter siia käib nimi lolol Mardikalised Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts Eestis on mardikaid enam vähem 3400 liiki Mardikalised elavad põhiliselt maismaal Mardikalised jagunevad enamasti röövmadikalisteks ja segatoidumardikalisteks Mardikaliste tunnuseks on tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad Harilik käätsusikk Harilik käätsusikk on eestis üks tavalisemaid mardikaid. Ta elab surnud või surevate mändide peal. Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas on suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Kasv -22 millimeetrini. Niitudel, roosõieliste ja ohakate õi...
________________________________________________________________________________ __________________________ Putukad on llijalgsed loomad.Lahksugulised.Arenemist,kus moone jaguneb kolme etappi-muna,vastne ja tiskasvanud-nimetatakse vaegmoondeks.Rohutirtsul on muna-,vastse- ja valmikujrk. Paarituvad sgisel,kevadel kooruvad vastsed.Toiduks on taimed.. ROHUTIRTS PEA RINDMIK TAGAKEHA tundlad (kompimiseks,haistmiseks) kuus jalga muneti suised (smiseks) neli tiiba liitsilmad kitiinkest lihtsilmad NRVISSTEEM MEELEELUNDID SEEDEELUNDKOND Peaaju ja khtmine nrvikett Halb ngemine,hea kuulmine,hea lhna- ja maitsetaju TORUJAS seedeelundkond:Suised,pugu,magu,kesksool,prak ERITUSELUNDID VERERINGEELUNDKOND HINGAMISELUNDKOND eritustoru...
sügisel sööb ka mitmesuguseid marju 2)Uruhiir- taimtoiduline valdavalt, toitub taimede rohelistest osadest ja ka puude seemnetest Loomakooslus 3)Mutt- sööb vihmausse, putukaid ja nende vastseid 4)Nastik- toitub konnadest, väikestest lindudest noored nastikud püüavad ka liikuvaid putukaid Loomakooslus 5)Rohukonn- toituvad mardikatest, kahetiivalistest ja nälkjatest 6)Öösorr- toitub mardikatest ja liblikatest Toiduahel Rabad ● Rabad on taimekooslused, kus puurinne on väga hõre või puudub hoopis ● Puude olemasolu alusel eristatakse puis- ja lagerabasid ● Mõlemaile on iseloomulik paks vähelagunenud turbakiht ● Raba kummub ümbritsevast alast kõrgemale ja seetõttu saab ta vett ainult sademetest Paju Kanarbik Sinikas Karusammal Tupp-villpea Põdrakanep
temperatuuride juures. · Vees toitub vastsetest , vähilaadsetest jne . Maismaal toitub vihmaussidest jne. · Sigimine algab,kui veetemp. on 10 C ringis. · Vastne koorub kuni 20 päeva juures, moondega areng. · Vaenlaseks rästikud , nastikud jne. Harivesilik (Triturus cristatus) · Kuni 18 cm. · Oranz kõht mustade laikudega. · Teraline nahk. · Levinud kogu Euroopas. · Elupaigaks veekogud ja metsad. · Vees toitub mardikatest , maismaal toitub harva. · Sigimine-kuni 10 päeva peale vetteminekut. · Vaenlased- nastikud , toonekured jpt. · Taluvad saastatusi.
Eremiitpõrnikas Merit Kibe 12a Iseloomustus Üks suurimatest Euroopa mardikatest. Mustjaspruun, roheka või pronksja helgiga. Putuka eesseljal sügav pikivagu, emastel lamedam. Isased mardikavalmikud eritavad iseloomulikku lõhna . Euroopas kaks-kolm eremiitpõrnika alamliiki. Toitub kõdunevast puidust. Kus leidub Lõuna-Rootsis, Taanis ja Lätis. Lõuna-Soomes. Lõuna-Norrast leiti viimati aga üle saja aasta tagasi. Eestis Koiva-äärsetel puisniitudel. Kus elab Vana hõre tammik ja tammepuisniit. Õõnsad ja pehastunud tammetüved.
ning Araabia poolsaarel. Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Linavästrik on rohkem inimeste seltsis. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke, sageli veekogude läheduses. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Maapinnal jookseb väga osavalt ja kiiresti. Linavästrik on ka lendaja, tema lend on madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Eestis elab linavästrike kuni 100 000 paari. Linavästrikud toituvad mardikatest, tõukudest, ämblikest ja paljudest teistest putukatest. Kahjurputukate hävitajana on linavästrik kasulik lind. Linavästrik on rändlind, aga üksikud isendid võivad ka Eestis talvituda. Enamasti talvitub linavästrik Aafrikas. Eestisse saabub linavästrik kas aprilli alguses või märtsi teisel poolel. Sügisel lahkub tavaliselt oktoobri alguses, hilinejad ka detsembri alguses. Linavästrik pesitseb mitmesugustes poollahtistes õõnsustes ja
nahahingamine. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus. Suve veedab rohukonn maismaal , kuid talveune veedavad nad suurtesse rühmadesse kogunenuna mutta , siseveekogude põhja . Rohukonna maksimaalseks elueaks on mõõdetud 18 aastat , kuid looduses võivad nad elada 4-6 aastat. Rohukonnad toituvad põhiliselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Viimaste sajandite jooksul on rohukonna leviala nihkunud kagust loode suunas . Seda on põhjustanud kliima soojenemine ja inimtegevus ning eriti metsade maharaiumine. Neil aladel, kust rohukonn on kadunud, on tema asemele tulnud rabakonn. Rohukonnad on Eestis looduskaitse all ! Kasutatud kirjandus: http://et
Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Eestis on leitud vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette.
juunis.Emasloom muneb 6-16 muna ja kaevab need 10-14 päeva pärast ärkamist on sügavasse urgu.Munad nad leidnud endale juba arenevad temperatuuril 22-30 kaaslase ning on valmis kraadi. paaritumiseks.pojad sünnivad 90 päeva pärast.Arusisalik Toitumisharjumused Toitub mardikatest, sünnitab elusaid järglasi. Rohutirtsudest, röövikustest, ussikestest ja teistest Toitub putukatest, ämblikest, väiksematest selgrootutest. limustest ja ussidest. Vaenlasteks rästik ja nastik. Vaenlased Rästik ja nastik. ............................... .........................
Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C,
Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa. ("Tualettide kontsert 2") Eripärane on luuletaja lause- ja tekstikäsitlus. Side lausete vahel on habras. Kirgede lahustamiseks on soovitav pruukida savitasse. Linde on tarku ja tobedaid. Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihalda. Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu. ("Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes", luulekogust "Päikesepillaja") Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge. Selle muutuse põhjuseks
Elupaik ja -viis § Valdavalt maismaalise eluviisiga, läheb vette vaid kudemisperioodil § Talub ka riim- ja soolast vett § On avamaastiku liik, asustades aiamaid, põlde ja muid suhteliselt kuivi elupaiku § Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse kaevunult, kus talvitub 3...4 isendit § On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga Toitumine § Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, lutikatest, sipelgatest ja tigudest § Hangib toitu maast § Püüab lendavaid putukaid harva § Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest Sigimine § Pärast ärkamist (aprillis) lähevad vee-kogudesse kudema § Iga emasloom koeb kuni 12 800 muna § Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas § Kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult Areng § 5...6 päeva pärast kooruvad 6..
Emane asetab munad kuhugi toiduallika lähedusse tavaliselt mulda või taimede peale. Vastne erineb valmikust täielikult ning sööb tihtipeale ka täiesti erinevat toitu, seega ei ole ta oma vanematele toidukonkurent. Enamik mardikaid ei hoolitse oma järeltulijate eest, kui mõni sitikaliik ehitab järglaste tarbeks erilisi haudekambritega urgusid. Kasu ja kahju Paljud mardikad on kahjurid nad söövad põllu- ja aedvilju, ründavad aitasid ja toiduladusid ning järavad riiet. Kuid mardikatest on inimesele ka kasu: ühed on tähtsad kultuurtaimede tolmeldajad, teised toituvad sõnnikust ning taime- ja loomajäänustest ning viivad toitained pinnasesse tagasi. Aednikud soosivad lepatriinusid, sest nad hävitavad lehe- ja kilptäid. Nad on tähtsad ka biotõrje seisukohalt. Looduslikus puhastuses on olulised raipeid söövad raisamardikalased. Meditsiinis tarvitatakse villimardikaliste kantaridiini sisaldavat hemolümfi. Kahjurid
Kroonlühtrid ületavad kroonilise nohu koomilise ohu. Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa. ("Tualettide kontsert 2") Eripärane on Alliksaare lause- ja tekstikäsitlus:. Kirgede lahustamiseks on soovitav pruukida savitasse. Linde on tarku ja tobedaid. Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihalda. Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge. Selle muutuse põhjuseks on tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
läheduses (kaldataimestikus), eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) ja vähilaadsetest, ka selgroogsetest - kalamaimudest, konnakullestest ja -poegadest, karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui
kitarri mängimas. Teet Malrooselt oli tabatud suvel toimunud laulupeo pilt, mis oli väga võimas. Pilt oli sooritatud Oru väravate nõlvalt nii, et rahvahulk, mis pildile jäi oli tohutu. Pildil paistsid ka kenad Kihnu mustriga rahvariided. Järgmisena hakkasid sagedamini esinema pildid loodusest. Mari Teede, parlamendiinfo keskusest oli näitusele näitamiseks pannud kolm enda poolt tehtud pilti. Kaks neist piltidest olid loodusest ja üks pilt taimestikul paiknevatest mardikatest. Viimane oli äärmiselt värvikirev. Üks kõige naljakamaid ja ehk imekspandavamaid pilte oli riputanud näitusele üles Karl Kallavuse poolt. Karl Kallavus töötab näituse osakonnas. Temalt oli näitusele pandud tervelt kuus pilti oma lemmikloomast, koerast nimega Rocco. Tegemist oli suure pikakarvalise valge koeraga. Arvan, et pildistaja on kindlasti suur loomasõber. Pilt jääajast, oli minumeelest üks kiftimaid, sest pilti saab mõista mitmeti. Kohati tundus mulle, et
tikutaja väga elav (jookseb, haarab putukaid). Pesa ja munad. Pesa asukoht Pesapaiga valikul on tikutaja vähenõudlik. Talle sobivad mitut tüüpi sood ja niisked niidud, sageli metsaharvudki. Pesa asub enamasti mõnel mättal, see on kuivade rohukõrtega vooderdatud lame süvend. Täiskurnas on neli muna, mõnikord kolm või viis. Munad on pirnikujulised, oliivrohelised või helepruunid hallikaspruunide laikudega. Toitumine Tikutaja toitub ussidest, nälkjatest, kahetiivalistest, mardikatest ja nende vastsetest, mõnikord nokib ka taimeseemneid. Veel olulist Monogaamne, kevadel moodustuvad paarid, ent isalind ei võta ei pesa rajamisest ega munade haudumisest osa. Nende toimetustega tegeleb emalind. Vaenlased Tikutaja vaenlasteks on kõik kullilised, samuti kärp. Tikutaja on jahilind, keda kütitakse tunduvalt vähem, kui varasematel aastatel. Jaht on lubatud 21. augustist oktoobri lõpuni. Kasutatud allikad: Kuresoo, R., Relve, R
Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Nad on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad
eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. 3.toitumine Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Toitu haaravad sisalikud tervete hammastega, kuid enamasti neelavad saagi tervena või suuremate tükkidena. Suus nad toitu ei peenesta. Hambad asuvad neil nii lõualuudes kui ka suulaes
On pigem avamaastiku liik, asustades tihti ka põlde või aiamaid ja muid suhteliselt kuivi elupaiku, mis teistele kahepaiksetele on kättesaamatud. Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse (10...12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3...4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Toitumine Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, sihktiivalistest ja sipelgatest, ka tigudest. Hangib toitu maast, lendavaid putukaid püüab harva. Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest. · Sigimine Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0...1,5 mm läbimõõduga muna. 3...4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. · Areng
Materjali koostas Sigrid Mallene, Krootuse Põhikooli õpetaja Tööleht Uuri rohukonna arengut. Kasuta sõnu: konnakudu, kulles, sabaga konn, täiskasvanud konn. Ühenda lause algus ja lõpp! Rohukonn on levinud niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikel. Eestis pole teda leitud peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Rohukonn elutseb aprilli teisel poolel. Rohukonn talvitub kogu Euroopas. Rohekonn toitub konnakotkad, kakud, mägrad, rebased ja siilid. Rohukonn on tubli Saaremaalt. Rohekonn hakkab kudema mittekülmuvate veekogude põhjamudas. Looduses elab rohukonn putukate hävitaja. Rohukonna vaenlasteks on kaitstavate liikide III kategooriasse.
kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6..
kui taimedest on hävitatud 2-5%. Munad ja nukud keemilisele tõrjele ei allu ning mardikaid on raske sel viisil kontrollida. Vastsete tõrjumine aitab kahjustada ka tervet populatsiooni, mistõttu resistentsed mardikad peavad paarituma mitteresistentsetega ning kogu populatsiooni resistentsuse tase niimoodi langeb.[4] Erinevad kogemused on näidanud, et kui keemilist tõrjet teha õigeaegselt, on võimalik kõikidest mardikatest lahti saada. [7] Eestis on saadaval palju erinevaid pestitsiide, näiteks: ,,EI putukakahjuritele", ,,Cyperkill 250 EC", ,,Kestac 50" ja ,,Karate Zeon".[6] Kui nagu kõigil pestitsiididel, on neil oma mõju lisaks mardikatele ka loodusele ning inimestele, mistõttu tuleks nende kasutamisel hoolega järele mõelda. 3.3 Riik ja tõrje 20. sajandi lõpul oli kartulimardikas karantiinne mardikas ning igast leiust tuli teatada taimekaitseinspektoritele. See riiklik säte tunnistati aga 2002
leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik
Kes ohustavad roomajaid? Arusisalik - III katekooria Eluspoegija, munad kooruvad haudumise hetkel. Kivisisalik - II katekooria Kevade lõpus muneb emane 6-10 muna. Vaskuss - III katekooria Elussünnitaja, pojad sünnivad läbipaistvates kestades, mis kohe puruks rebitakse. Nastik - III katekooria - Muneb munad Juulis või Augustis, kuni 30 muna. Rästik - III katekooria Eluspoegija, munad hauduvad ema keha sees Kivisisaliku toitumine Toitub mardikatest, rohutirtsudest, röövikutest, ussidest, ämblikest ja teistest väikestest selgrootutest. Suuremat kasvu isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Vaskussi toitumine Toiduks on aeglaselt liikuvad loomad vihmaussid, maismaateod, putukavastsed,hulkjalgsed jne. Roomajate arvukus on otseselt sõltuvuses inimtegevusest. Varjatud eluviisiga roomajad leiavad üha vähem inintegevusest puutumata maastikke
Trummeldab valjult. Toiduotsinguil lõhub kände ja sipelgapesi, koorib kuivanud puid. Ränne On paigalind. Pesitsusjärgselt esinevad laialdased hulguliikumised, mille käigus võivad põhiareaalist tunduvalt lõuna poole liikuda. Toitumine Otsib tüve mööda üles liikudes putukaid ja nende vastseid, leides hea toidulaua võib tervelt puult koore maha raiuda. Kui on hea toit sügavamal puidu sees, siis võib raiuda sügava augu tüvesse (siklase tõuk, hobusipelgate pesa). Peamiselt toitub mardikatest, hävitades väga suurel hulgal üraskeid, vähem sööb sipelgaid. Pesitsemine Pesakoopa raiub tavaliselt haava- või männitüvesse 8...10 m kõrgusele. Märtsis hakkab pesaõõnsust raiuma, see kestab 10...17 päeva ja tema mõõtmed on: sügavus 40...60 cm ja lennuava läbimõõt 17 X 10 cm. Oma 3...5 muna muneb paljale põhjale. Teeb tihti igal aastal uue pesaõõnsuse ja nii saavad tema õõnsusi kasutada mitmed teised 9Põldlõoke Alauda arvensis
Jalad on samuti heledad – hallid. (Vaata pilt 35,36) Musträhni leidub parkides ja metsaäärsetes kohtades. Tavaliselt iga ilmaga otsib tüve mööda üles liikudes putukaid endale söögiks. Hangib endale toitu nagu ka teised rähnlased, puu sisse auku toksides. Kuuleb teda iga ilmaga. Paigalind, kuid septembris ja oktoobris võivad esineda ulatuslikud hulguränded põhilevilast lõuna poole. Leides hea toidulaua võib tervelt puult koore maha raiuda. Peamiselt toitub mardikatest, hävitades väga suurel hulgal üraskeid, vähem sööb sipelgaid. Pesitseb Eestis peamiselt vanemates valgusküllastes männikutes ning leht- ja segametsades, sageli raielankidel või nende läheduses ja muudel servaaladel nagu rabaservad, jõeäärsed jm. (Linnumääraja, 2015) Pilt 36. Musträhn (Dryocopus martius), (Autor: Jaak Põder), 2007 Pilt 35. Musträhn (Dryocopus martius),
annaabi.ee 
