Manerismi referaat (0)

Narva Eesti Gümnaasium
Referaat
Manerism
Katti Tširkova
12.klass
Narva, 2011
Manerism
Mis on manerism ?
Itaalia kunsti tabas langus ning 16. sajandil, mil ei jälgitud enam loodust, vaid püüti jäljendada tuntud meistrite laadi ja nende kombeid tekkis eraldi kunstivool , mis eraldus renessanssist. Tekkis manerism (tuntud kunstnike maneeride jäljendamine). Kuigi on väidetud, et peamiselt imiteerisid hilisrenessansiaja kunstnikud Michelangelot, on manerism siiski mitmekesisem kui ainult autoriteetide matkimine .
Maneristlikud pildid mõjuvad kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid magusad. Moodi läks kõrgrenessansi eri suurmeistrite nõksude matkimine ja kokkusegamine. Väga oluliseks peeti tunneteülevoolavat kujutamist.
Millised kunstnikud iseloomustavad manerismi ?
Manerismiaja kunstnikud loobusid harmooniast, vormide selgusest. Omamoodi koomikat tekitab erootiliste tunnete lihtsameelne kujutamine. Näiteks saksa maalikunstnik , Friedrich Targa õuemaalija  Lucas Cranach Vanem harrastas  viimistletud  stiili ja oli mõjutatud aristokraatlikust  maitsest .
Manerismi suurmeistriks võib aga pidada veneetslast  Jacopo Tintorettot ( 1518 -1594) Veneetsiast, maalis tundeküllaseid usulise sisuga hiigelpilte. Näide : “Püha õhtusöömaaeg”, “ Paradiis ”. Mõningatel juhtudel harrastati tõelist trikitamist - näiteks võiks tuua Giuseppe Arcimboldo (1530- 1593 ) aastaaegade pildid.
Manerismi aega võib pidada ka kunstiajaloo sünni ajaks. Nimelt kogus Giorgio Vasari  (1511- 1574 ) lugusid ja andmeid renessansskunsti suurkujudest ning andis need 1550. aastal välja raamatuna "Väljapaistvate kunstnike elulood ".
Samuti silmapaistvateks maalijateks peetakse :Parmigianinot(1503-1540) ja tema“Pikakaelalist
Madonnat „.
Angolo Bronzinot(1503-1572) kes maalis esinduslikus poosis ja luksuslikus riietuses tardunudilmelisi aristokraate.
El Grecot ( 1541 -1614) kes oli pärit Kreeta saarelt, õppis Veneetsias, töötas Hispaanias. Loomingu lähtekoht Veneetsia manerism, sellele aitas anda sügavama sisu müstikasse kalduv usuelu . N: “Krahv Orgazi haudapanek”
Gorreggiot (1489-1534) , kes kasutas illusionistlikut ruumikujundust, mis ei vastanda pildiruumi vaatajale, vaid sulatab need ühte. N: Parma toomkiriku kupli fresko “Maarja taevaminek”. Virtuaalselt maalinud mitte ainult usulisi, vaid ka meelelisi külgi. N: “Zeusi armulood”
Skulptoritest olid silmapaistvad: Skulptor ja kullassepp , aga ka seikleja Benvenuto Cellini (1500-1571).
Giambologna (1529-1608) prantsuse päritolu. N: “Apolloni kuju” – liialdas kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks; “ Mercurius ”.
Arhitektuuris oli tähtsal kohal:   
Ehitise üksikosade lõtv seostamine
Kaunistustega liialdamine
Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille avamisel saab vaadata
läbi kõigi tubade
Näide : Uffizi palee Firenzes
Maailde iseloomustus ja kirjeldus
Iseloomulik maaildele:
 Ruumikujutise ähmastumine
 Ebatavaliste nn mürgiste värvitoonide eelistamine
 Seletamatut päritolu valguse kujutamine
Inimese anatoomia on moonutatud
Tegelased paigutatud võrdhaarse kolmnurga kujuliselt tipuga alla
1.Pildil " Cupido  Venusele kaebamas" (Lucas Cranach Vanem )on  Venus  moekas, kübara ja väärisehetega iludus, kel ümmargune nägu ja kassilikult pilukil silmad. Veidralt mõjuvad ilujumalanna pikaksvenitatud alasti figuur, ebakindel asend. Jumalanna pigem eksponeerib oma ilu, kui pöörab tähelepanu kaeblevale pojale, kes hoiab käes meekärge ja võitleb mesilastega.
2.Maali "Juudit Olovernese peaga" süþee eeldab justkui võika veretöö käsitlemist, ent Lucas Cranach näitab hoopis punajuukselist kaunitari, kes hoiab küll käes mõõka, aga libistab leebelt sõrmi läbi Olovernese juuste. Võibolla püüdis Cranach jätta muljet Juuditisilmakirjalikkusest ja peegeldas verist tapatööd vaid naise karmiinpunase  riietuse , sealhulgas silmatorkava sametkübara abil. Küll on aga selge, et ta kujutas maalidel oma ajastu saksa naise tüüpi, kuigi näitas neid Juuditi , Venuse või Lucretiana.
3.Maneristid tõstsid esile rahutu atmosfääri ja veidra, viirastusliku maailma.  Tintoretto  maalidel toimub kõik nagu kõrgemate taevalike jõudude tahtel. Tema tegelased sarnanevad salapärastele olenditele, kes ebateadlikult þestikuleerivad ja väljendavad nii oma hingeelamusi. Pildil "Ariadne, Venus ja Bakchos" paiskub Venus ainult korraks kohale, sätib kiiruga Ariadne tähepärga, õnnistabBakchose abielusõrmust ja tormab keerisena taevasfääridesse tagasi.
4.Maneristlikud teosed on magusate värvitoonidega, ilutsevad, keerukad, kirjeldavad .
Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria " ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja Cupido vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust . Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruku käes näitab armastuse magusust. Tuvi, nii Venuse kui Cupido tunnusmärk , märgib ilmalikku iha. Õun vihjab õnnejoovastusele ja seksuaalsusele. Vastukaaluks kirgastele värvitoonidele ja ilutsevatele poosidele, jäävad silma maas lebavad aukus silmadega maskid. Maskide tühi pilk on suunatud otse armunud paarikesele. Kunstlikkus ja pettus, mille võrku Bronzino tegelased püüavad meid mässida, tuleb ilmsiks allegooria kaudu.
Maale:
Tintoretto „Paradiis” (1588)
Giuseppe Arcimboldo aastaaegade maalisarjast Giorgio Vasari „Veenuse
„Suvi”(1573) tualett ”
Skulptuur Benvenuto Cellinilt Greco “Krahv Orgazi haudapanek”
Perseus