igapäevaeseid teemasid. - Töötasid algsetest fotodest väga palju suuremaid, et saavutada võõrendusefekti. KUIDAS NAD SEDA TEEVAD? - Hüperrealislike skulptorid kasutavad värvitud fiiberklaasi või teisi plastikuid, tõeliseid juukseid või riideid. - Stseenid luuakse päriselust ( nt: turistid, ostjad ostukeskuses jne) - Neil on „jahe“ ja objektivistlik suhtumine. - Mõnikord on aimata ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist. - Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismitraditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimineaerograafiga. JAQUES MONORY „Meurtre n°2“ MALCOLM MORLEY „Ühendriikide mereväelane Valley Forge’is“ RICHARD ESTES „Grossingeri pagariäri“ CHUCK CLOSE „Keith“ JOHN DE ANDREA „Istuv naine“ DUANE HANSON „Paar poekottidega“
kujundite segu. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Hüperrealism e. fotorealism 1960 H. Oluline tunnus: Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest ,vaid just fotost või slaidist. Fotolikkus tähendas tehislikkust,standardsust ,impersonaalsust ja näiliselt juhuslikku kadreeringut. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone,kuid lisasid uusi võtteid,nt pritsisid värvi aerograafiga,mis võimaldas saada eriti siledat viimistlust. Hüperrealism skulptuuris tähendas mulaazide tegemist, kuid nende muutmist täiesti illusionistlikeks. Ralph Goings Sündis 1928 Tema kunst näitab ilu igapäevastes asjades Põhiliselt kujutas Galifornia villasid,aedu ja autosid. Click to edit Master text styles Second level Third level
kaubanduskeskuses jne. Need skulptuurid on jubedad oma tõpsuse ja täiesti tavalise illusioonis. Kriitikud ei pidanud sellest lugu, sest nende arvates näis see minevat ajast tagasi modernismieelsesse aega. „Jahe“ ja objektivislik suhtumine. Mõnikord on aimata ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist. Hüperrealistid ei soovinud varjata foto kasutamist, vaid seda rõhutada. Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismitraditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimineaerograafiga. Prantslane Jaques Monory koondas ühele pildile üks või kaks kujutist, mis meenutavad filmikaadreid. Ta väldib ameeriklaste teoste säravat ja läikivat pinda. „Meurtre n°2“ http://www.jacquesmonory.com/images/meurtres/Meurtre2.jpg Inglane Malcolm Morley töötas fotode põhjal, kuid see, mis fotodel oli ei olnud
See arenes välja popkunstist ning viimaselt ongi päritud selle `jahe,' objektivistlik suhtumine tegelikkusesse. Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist on hüperrealismi oluline tunnus, mis muudab hüperrealismi omapäraseks etapiks kunsti ajaloos. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standardsust impersonaalsust ja näiliselt juhuslikku kadreeringut. Seepärast hüperrealistid ei püüdnudki varjata foto kasutamist, nad just rõhutasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi tehnikaid, nagu värvi pritsimine aerograafiga, mis andis eriti sileda viimistluse. Hüperrealistide motiivid on nagu popkunstnikelgi läbinisti linlikud. Suhtumine motiivi on küll enamasti jahe, kuid võib ka tajuda kunstniku enda vaimustust külluslikust linnatsivilisatsioonist. Selliseid töid on teinud ameeriklased: R.Estes, R. Goings ja R. Cottingham.
Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks. Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes 1. Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus. 2. Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide sü~ee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisil kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab,
Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks. Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes. 1. Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus. 2. Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide süzee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisiga kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab, on tavaliselt kusagil nurgas või esmapilgul märkamatu
leebe suhtumine lapselapse vallatustesse, hilisema Johannese naeratuses on midagi patust; Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi "Mona Lisat" nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks. Maalitehniliselt on "Gioconda" teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. "Mona Lisa" näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on 7 eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬ moonilisemad kui
äärealadele. Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks. Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes 1. Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus 2. Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide süzee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisiga kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab, on tavaliselt kusagil nurgas või esmapilgul märkamatu. Navitrolla
tõenäolisemaks peeti Firenze aadliku Giocondo naise Mona Lisa kujutamist maalil. Seetõttu kutsutakse seda maali ka suuremas osas riikides "Giocondaks" Nüüdseks on Firenze kunstiajaloo õpetaja Giuseppe Pallanti selle oma hiljuti publitseeritud monograafias ka dokumentaalselt tõestanud. Selle põhjal tellis (ilmselt) portree Leonardo da Vinci isa, rikas notar, kes tahtis selle kinkida Giocondadele, kellega teda sidusid ärisuhted. Maalitehniliselt on "Gioconda " teostatud ülima meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikka lõpetamata tööks. Gioconda näo õrna modelleeringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka ümbritseva atmosfääri väreluse. Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõrjuvalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus teeb naise
vallatustesse, hilisema Johannese naeratuses on midagi patust; Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi "Mona Lisat" nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks. Maalitehniliselt on "Gioconda" teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. "Mona Lisa" näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬ moonilisemad kui üheski teises portrees enne Leonardot.
naeratuses on midagi patust; Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi “Mona Lisat” nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks. Maalitehniliselt on “Gioconda” teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. “Mona Lisa” näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬
8 tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi "Mona Lisat" nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks. Maalitehniliselt on "Gioconda" teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. "Mona Lisa" näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬ moonilisemad kui
"Ma tunnen rohkem kui ei kunagi varem vastumeelsust kõige vastu mis tuleb kergelt, esimesel katsel." Tegeles muljete ja aistingute jäädvustamisega, "hetkelisuse" jäädvustamisega Et paremini mõista Monet' loomingut siis võib tema töid võrrelda Charles Gleyre tööga "Minerva ja graatsiad" erinevalt Monet' töödest puudub sellest elulisus, see on tuim ja kunstlik. Teoses rõhutatakse ideaalseid naisekeha vorme, jumala poolt määratud iluvormid. Samuti on see töö ka maalitehniliselt täiuslik ja seal pidi valitsema selgus, et tähelepanu ei juhitaks kõrvale. Monet' maal on selle teose täielik vastand. Sellel kujutatakse tavalisi moodsaid inimesi mitte ideaaltüüpe, ta kasutas modellina sageli sõpru ja pereliikmeid. Neid kujutab ta igapäevases ja kaasaegses olekus, mitte mütoloogilises või kauges minevikus. Ei varajata tehnilisi võtteid vaid näidatakse neid julgelt. Kõige huvitavam on see, et Monet' on teinud kõik võimaliku et kõrvaldada maalist
traditsioonilised kunstiliigid avaliku tähelepanu keskmesse. Kõige järjekindlamalt asus nähtavat maailma jäljendama hüperrealism. See arenes välja popkunstist. Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist on hüperrealismi oluline tunnus, mis muudab selle omapäraseks etapiks kunsti ajaloos. Foto eristab üksikasju kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses ning ühtlasemalt ja suurema täpsusega. Foto annab ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiaga, mis võimaldas saada eriti siledat viimistlust. Mõnikord on hüperrealismis aimata ka ühiskonnakriitikat või irooniat. Skulptuuris-ilmekad inimtüübid pandi poeriietusse ja lisati kätte näiteks kauplusekäru või riputati kaela päris fotoaparaate. Neoekspressionism tärkas Euroopas. Selle tõusu soodustas modernismi kriis ning tihti
Foto eristab kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust. Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli enamasti ,,jahe", kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja külluslikust linnatsivilisatsioonist. KUNSTNIKUD RICHARD ESTES (s. 1936)
Foto eristab kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust. Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli enamasti ,,jahe", kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja külluslikust linnatsivilisatsioonist. KUNSTNIKUD RICHARD ESTES (s. 1936) Estes kujutab New Yorgi arhitektuuri ja linnakeskkonda
Foto eristab kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust. Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli enamasti ,,jahe", kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja külluslikust linnatsivilisatsioonist. KUNSTNIKUD RICHARD ESTES (s. 1936)
Foto eristab kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust. Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli enamasti ,,jahe", kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja külluslikust linnatsivilisatsioonist. KUNSTNIKUD RICHARD ESTES (s. 1936)
annaabi.ee 
