Hüperrealism ja neoekspressionism (1)

Hüperrealism ja neoekspressionism
Hüperrealismi nimetatakse ka superrealismiks ja fotorealismiks. Popkunstist hüperrealismini jõudis inglane Malcolm Morley . Ta valis nagu mitmed teisedki popkunstnikud oma lähtekohaks kommertstrükised. Neid maha maalides innustus ta fotoga võistlemisest ja hüperrealism oligi sündinud. Fotorealismiks nimetatakse 1970. aastal USA-s tekkinud kunstiliikumist, mis taotles foto "hüperreaalsuse" edastamist; maaliti fotode järgi ja rõhutatult "fotolikult".
Lähtuti mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist- see on hüperrealismi oluliseim tunnus, mis muudab hüperrealismi omapäraseks etapiks maailmakunsti ajaloos. Kujutati täpselt kõiki üksikasju ja kontuure. Nii nagu fotogi annavad maalid ruumilise sügavuse teisiti edasi kui silm näeb. Hüperrealismi ilmumist tervitas suur osa "objektivabast" kunstist vaevatud inimesi, kriitikud jäid aga skeptiliseks. 1970. ja eriti 1980.aastatel kasvas maalikunsti populaarsus. Lisaks minevikustiilile jäljendavale postmodernismile levis ka realistlik kunst . Tunnustama hakati vanu realiste nagu A. Neel , L. Golub jne. Tärkas kaks uut kujutava kunsti suunda- juba 1960, aastate lõpus hüperrealism e. fotorealism, 1980.aastate alguses aga neoekspressionism. Need suunad erinevad teineteises oluliselt nii oma allikate, vormi kui tähenduse poolest. Siiski aitasid nad üheskoos tõsta traditsioonilised kunstiliigid avaliku tähelepanu keskmesse. Kõige järjekindlamalt asus nähtavat maailma jäljendama hüperrealism e. fotorealim. See arenes välja popkunstist ning viimaselt ongi päritud selle ‘jahe,’ objektivistlik suhtumine tegelikkusesse.
Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist on hüperrealismi oluline tunnus, mis muudab hüperrealismi omapäraseks etapiks kunsti ajaloos. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standardsust impersonaalsust ja näiliselt juhuslikku kadreeringut. Seepärast hüperrealistid ei püüdnudki varjata foto kasutamist, nad just rõhutasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi tehnikaid, nagu värvi pritsimine aerograafiga, mis andis eriti sileda viimistluse.
Hüperrealistide motiivid on nagu popkunstnikelgi läbinisti linlikud. Suhtumine motiivi on küll enamasti jahe, kuid võib ka tajuda kunstniku enda vaimustust külluslikust linnatsivilisatsioonist. Selliseid töid on teinud ameeriklased: R. Estes , R. Goings ja R. Cottingham.
Hüperrealism skulptuuris tähendas mulaažide tegemist George Segali jälgedes, kuid nende muutmist täiesti illusionistlikuks. Duane Hanson riietab oma karikatuursuseni ilmekad inimtüübid standardsesse poeriietusse ja lisab neile kõiksuguseid asju, nt. kauplusekäru, fotoaparaadid, kotid , binoklid jne. Hüperrealism skulptuuris esindajad on veel John de Andrea, Chuck Close ja Michelangelo Pistoletto.
Neoekspressionism tärkas Euroopas. Selle tõusu soodustas suurelt modernismi kriis ning vahel vaadeldakse neoekspressionismi postmodernismi ühe variandina. 1980. aastatel oligi iseloomulik Euroopa kunsti esiletõus ja suhteline sõltumatus USA eeskujudest. Seejuures pole Euroopa kunst sugugi ühtne, vaid selles võib uuesti eraldada rahvuslikke koolkondi . Saksa kunsti areng oli 1980. aastatel kõige iseseisvam ja dünaamilisem. Kaua kestnud vaimne surutis hakkas lõpuks järele andma ja rahvusliku identsuse taasleidmine väljendus ka kunstis. A.R.Penckil õnnestus ühendada ekspressionistliku traditsiooniga ürgsed koopamaalid või grafiti naiivsus ja räpakad märgitaolised kujundid . Penck mõjutas ka tugevalt Jörg Immendorf’I, kes enne Penckiga kohtumist omas veidi lihtsameelset maailmapilti, kuid nüüd kujutas ta oma töödel Saksamaa ajaloo traagilisi vastuolusid. Immendorf’I kunstis võidutseb äärmine literatuursus. Piltide aineks on enamasti allegooriad ja paljusõnalised jutustused ning vihjed. Kõige abstraktsemat ekspressionismi viljeles Gerhard Richter , kes kombineeris fotokunsti mahuliste pintslitõmmetega.
Itaalia kunstnikest on neoekspressinistideks nimetatud S. Chia , M.Paladino, E. Cucchi ja F. Clemente. Kõik nad esindavad avalikult elektilisust, otsestest minevikunsti tsitaatidest või jäljendustest kubisevat figuratiivset maalikunsti. Chia armastas kasutada antiikplastikat ja Michelangelo ja Picasso eeskujusid . Chia piltides on esiplaanile nihutatud kohmakad, pisut deformeerunud figuurid , mis mõjuvad pisut gigantidena. Chia arvates on kunst isiklik ja subjektiivne identiteedi otsimine.
1980. aastate New Yorgi koolkonda ilmus ka mitu kohalikku neoekspressionisti, kellest kõige kuulsamad on Schnabel ja Salle. New Yorgis levis ka spontaansemat ekspressionistlikku tüüpi kunsti. Borofsky soovis vabaneda ‘jahedast’ kunstist, tema sooviks oli väljendada ka iseenda tundeid. Tema teoste korduvaks kujundiks on olnud haamriga mees, kes on justkui kunstniku võrdkuju. Kõige spontaansemaks vooluks võib pidada siiski grafitit, mis on levinud üle maailma. Algupäraselt oli grafiti noorte jaoks anonüümseks eneseväljendus võimaluseks, neile, kes otsisid alles oma identiteeti ning trotsisid riigis kehtivat korda. Kuid 1980. aastail avastati selles aga ka kunstiline tähendus. Grafitis nähti jõulist ekspressiivsust ja mõned selle ala meistrid kogusid ka tuntust. Grafitite vormikeelt hakkasid oma maalides kasutama ka mõned professionaalsed kunstnikud , näiteks Keith Haring.
Malcolm Morley Keith Haring
Kasutatud kirjandus:
Kunstikultuuri ajalugu (12.klass)
http://www.scribd.com/doc/13892456/Postmodernism-huperrealis m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/h/hyperrealism/index