Maailma riigid kahe maailmasõja vahe (1)

Nõukogude Venemaa kahe maailmasõja vahel
Pärast I maailmasõda ei olnud Nõukogude Venemaal esialgu üldse kerge. Võitjate leeri kuulunud suurriigid tungisid Venemaale. Tõsi taga oli anult Jaapanil. Inglismaa ja Prantsusmaa valtsus e saanud alustada suurt sõda Venemaa vastu. Nad küll abistasid Nõukogude vastaseid jõude Venemaal, kuid tegid seda ebajärjekindlalt.
1921. aastal kehtestati Riia rahuga Nõukogude-Poola piir, mis sõltus nende sõjalisest vahekorrast.
Venemaal suutis nõukogude võim kanda kinnitada. Kodusõda (punased, rohelised ja valged), talurahvaülestõusud (rohelised). Nõukogude võim hävitas vastast halastamatult (Punane terror 1918-1920), kusjuures ei hävitatud tegelikke vaid ka oletuslikke vastaseid.
1921 kuulutati välja uus majanduspoliitika ehk NEP. 1924-1928 oli Nõukogude ajaoos ainus viisaastak , kus ei olnud järjekordi.
Maad tabanud näljahäda ajal 1021-1922 võeti vastu „kodanlikku“ abi USA-st. Nii päästeti näljasurmast miljoneid .
Majanduskonverents Genovas, kuhu oli kutsutud ka Nõukogude Venemaa. Algas Saksamaa ja Nõukogude Venemaa sõprus. Kirjutati alla Rapallo lepingule, millega taastusid N-Venemaa ja Saksamaa kaubanduslkud ja diplomaatilsed suhted.
Kultuur arenes 1920-ndatel üsna tormiliselt. Vene teadus oli endiselt maailmateaduse osa, vene kirjanikke tõlgiti paljudesse maailma keeltesse.
NSV Liit oli üks äheseid riike, keda ülemaailmne majanduskriis otseselt ei mõjutanud. 1928. aastal võeti vastu viisaastaku plaan, mida nimetati suures murranguks. See murrang tähendas naasmist sõjakommunismi juurde. Talupojad ühendat kolhoosidesse. Kõik talupojad, kes oli kollektivseerimise vastu arvati kulakuteks ( neilt võeti ära kogu vara ning nad ise saadeti vangilaagrisse või asumisele). Pärast seda süsteemi, seati sisse kaardi- ja talongisüsteem.
Miks inimesed vastu ei hakanud? Propaganda lubas, et mõne aasta pärast saabub õnnelik elu!
Viisaastak lõppes 1932-1933 suure näljahädaga. Kaardisüsteem tühistati.
Teine viisaastakuplaan (1934-938) nägi ette masinaehitusettevõtete (sõjamasinate) rajamst. Kehtisid ühele ostjale müüdavad kaubakoguse piirnormid . Kõikjal valitses defitsiit ja järjekorrad.
Lubadused, et pärast visaastaku plaani saabub edu, osutusid pettuseks. Selleks, et ennetada rahulolematuse puhanguid, tugevdas võimu terrorirežim. Algas maalt välja saatmine või mahalaskmine. Stalin hävtas kõik, kes oleksid võinud ta võimult kõrvaldada. Massiteabevahendid (ajalehed, raadio, ilmikunst, teatrikunst ) kuulusid riiklikule aparaadile. Haridus - ja kasvatussüsteem oli täielikult võimude kontolli all. Kultuuriloominguga said tegeleda vaid need, kes kuulusid vastavatesse ametlikesse organisatsioonidesse.
Seda kõike oli vaja tulevase sõja jaoks.
Inglismaa ja Prantsusmaa kahe maailmasõja vahel
Inglismaa ja Prantsusmaa kuulusid sõja võitnud suurriikide hulka ja astusid kohe pärast majanduslike raskuste ületamist kahekümnendate ajajärku. Majandus arenes kiiresti ja ka uued tööstusharud. Söe- ja tekstiilivabrikus oli raskusi, sest ned ei läinud enam nii palju vaja. Söe asendas nafta ja riided e vajanud enam ni palju materjali.
Kõrgendati makse, mis andis võimaluse arendada sotsiaalprogramme.
Tööliste ja kõikide teiste alamklassidesse kuulunud inimeste hoiakud muutusid. Senine elulaad , perekodlik ja ühiskondlik eetika muutus. Inimesed muutusid käitumselt vabamaks, sültudes üha vähem traditsioonidest ja tavadest.
Inglismaal ja Prantsusmaal, kus majandus oli kõrgelt arenenud, ilmnes 1932-1933. a. kriis samamoodi nagu USA-s. Samas oli nendes riikides 1920-ndatel välja kujuenud sotsiaal- kindlustuse süsteem ja majanduse riikliku reguleerimise mehhaismid, mida USA-s polnud.
Siiski koormas kriis sotsiaalsete tagatiste süsteemi. Tööstuslik tootmine vähenes, ettevõtjad tahtsid töötasu vähendada, kuid töötajad olid rangeltn selle vastu ning et mitte pankrotistuda, ei jänud muud üle, kui üleliigsed töötajad vallandada. See tõi kokku palju töölisi, kes pidid sotsiaalkindlustuse hoole alla minema. See süvendas aga rahapuudust, mille tagajärjel valitsus suurendas makse ja vähendas töötute abirahasid. Samuti ei makstud toetust neile, kes seda valitsuse meelet ei vajanud.
Nendes tingimustes suurenes kommunistide mõju, kuid mõlemas riigis pidas eraomandile rajatud ühiskondlik kord ja liberaal -demokraatlik režiim vastu, vaatamata sellele, et valtsus pidi muutma majanduspoliitikat. Mõlemas riigis loobuti rahaühiku kullastandardist ning raha devalveeriti. Suurendati makse, kasvas ka riigivõlg.
Inglismaal võeti vastu seadus, millega kõik ta nn valged kolooniad said iseseisvuse. Seejuures toimus Inglsmaal mõningane nihe paremale. Võimule tuli konservatvide valitsus.
Prantsusmaal toimus nihe vasakule. Valitsuse eesotsas oli radkaalist sotsialist. Prantsusmaa oli 1934-1936 tunduvalt teravamas poliitilises kriisis, kui Inglismaa.
Prantsusmaal jätkus 1934. aastal majanduskriis. Streigid sundisid ettevõtjaid tõstma palku nng valitsus pidi vastu võtma seaduse, mis sätsestas 40-tunnise töönädala ning iga-aastase kahenädalase tasulise puhkuse. Taoline riigikasv põhjustas inflatsooni. Senine valitsus sunniti nurka. Mitme valitsuskriisi järele tuli võimule valtsus, mis otsustas asutusele võtta mõned ebapolulaarsed meetmed: tõsteti makse, postitariife ja aktsiise, koondati riigiteenistujaid. Sellele anti toetus.
Itaalia kahe maailmasõja vahel
Itaalias oli majanduskriisi tulemuseks fašistliku riigi lõplik väljakuulutamine. Fašistid eesotsas Mussolingiga olid võimul olnud juba 1922. aastast. 1926. aatal keelustati kõik poliitilised erakonnad. Streigid keelustati.
Endise poliitilise korra julges Mussolini hävitada alles kriisiaastail. Ta andis fašistlikule parteiel võimu. Kriisi alguseks oli Itaalias diktatuur juba nii tugev, et ettevõtete juhid said streike kartmata poole võrra alandada töötasu ning vähendada nõnda tööpuudust.