Maailma Kaubandusorganisatsioon ja intellektuaalomandi õiguskaitse Eero Ringmäe

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatuseks 2
1. Varastest intellektuaalomandi õiguskaitset käsitlevatest lepingutest Maailma Kaubandusorganisatsioonini 4
1.1 Lühiülevaade intellektuaalomandi õiguskaitsega seotud rahvusvaheliste lepingute ajaloost 4
1.2 Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe põhiolemus 5
1.3 GATT-ist Maailma Kaubandusorganisatsioonini. Arengud 6
2. Ülevaade WTO olemusest 8
2.1Mis on Maailma Kaubandusorganisatsioon? 8
2.2Maailma Kaubandusorganisatsiooni struktuur 9
2.3Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevuse peaeesmärgid intellektuaalomandi õiguskaitse vallas 11
3. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping 12
3.1 Intellektuaalomandi õiguste mõiste ning nende kaitsmise eesmärgid 12
3.2 TRIPS lepingu eellugu 13
Intellektuaalomandi õiguste liik 14
Objekt 14
3.3 TRIPS lepingu ülesehitus 16
Eessõna 17
I jagu ÜLDSÄTTED JA PÕHIPRINTSIIBID 17
II jagu INTELLEKTUAALOMANDI ÕIGUSTE KÄTTESAADAVUST, ULATUST JA KASUTAMIST KÄSITLEVAD STANDARDID 17
III jagu INTELLEKTUAALOMANDI ÕIGUSKAITSE TAGAMINE 17
IV jagu INTELLEKTUAALOMANDI ÕIGUSTE OMANDAMINE JA SÄILITAMINE NING SELLEGA SEOTUD INTER PARTES PROTSEDUURID 17
V jagu VAIDLUSTE ENNETAMINE JA LAHENDAMINE 17
VI jagu ÜLEMINEKUKORD 17
VII jagu INSTITUTSIOONILINE KORRALDUS: LÕPPSÄTTED 17
3.4 TRIPS lepingu põhisätted 18
3.4.1 Autoriõigus ja kaasnevad õigused 18
3.4.2 Kaubamärgid 19
3.4.3 Tööstusdisainilahendused 19
3.4.4 Geograafilised tähised 20
3.4.5 Patendid 20
3.4.6 Mikrolülituste topograafia 21
3.4.7 Avalikustamata teabe kaitse 21
3.5 Ülevaade TRIPS lepingu rakendamise sätetest 22
3.5 TRIPS lepingust maailma kaubandusele tulenevad eelised 22
4. Eesti Maailma Kaubandusorganisatsioonis 24
4.1 Eesti astumine WTO-sse 24
4.2 Eesti eelised WTO liikmena 24
4.3 Väärvamusi ning müüte WTO suhtumise kohta aregufaasis oleva majandusega väikeriikidesse 25
Müüt 1 25
Müüt 2 26
Väikeriigid on Maailma Kaubandusorganisatsioonis jõuetud oma arvamust avaldama. 26
Tegelikkuses leiavad WTO promootorid, et väikeriigid oleksid jõuetud oma intellektuaalomandit kaitsma ning kaubandust rahvusvaheliseks muutma , kui nad ei oleks WTO liikmed, kui WTO poleks väikeriikide hääletoruks suurte ja rikaste juures. 26
Kõigile Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmetele kehtib üks ja sama kord. WTO ees on kõik liikmed võrdsed. Ilma vahendava organisatsiooni abita oleks olukord rahvusvahelisel turul kindlasti suurriikide, tööstuslikult arenenud riikide kontrolli ja diktaadi all. 26
Müüt 3 26
Väikeriikidel ei ole valikut, nad peavad WTO-ga liituma . 26
Kokkuvõtteks 27

Sissejuhatuseks

Maailm on jõudmas infoajastusse. Mõned arenenud, nn Esimese Maailma riigid võivad olla juba uue majandusliku korra lävel, vähimarenenud majandusega maadel on käia veel pikk tee, ent kõigile on vaja uusi standardeid, sätestamaks, kuidas kaubelda üha globaliseeruvamas majanduses. Kuidas koos toimida nii, et sellest sünniks võimalikult paju kasu kõigile osapooltele. Liiatigi tähendab kauplemine infoajastul suurel määral just kauplemist immateriaalse vara, nn intellektuaalse omandiga, mille suhteliselt laiapiiriline olemus tingib vajaduse täpse reeglistiku järele, kaitsmaks kunsti, teaduse ning tehnika arendajaid, loojaid.
Oma eksamitöös vaatlen ma intellektuaalomandi õiguskaitse alase rahvusvahelise kokkulepete süsteemi arengut, eriti praeguste arengute tipnemist Maailma Kaubandusorganistasiooni (edaspidi ka WTO) loomise ning Intellektuaalomandi Õiguste Kaubandusaspektide Lepingu (edaspidi ka TRIPS leping) sõlmimisega enam kui 130 maailma territootiumi ning riigi poolt möödunud aastakümne keskel. Annan intellektuaalomandi definitsiooni alles TRIPS lepingu sisu kirjeldamisel, kuna leian, et intellektuaalset omandit võib defineerida väga mitmeti, ning iga konventsioon (mis käsitleb kindlat, suhteliselt kitsast valdkonda) mõtestab immateriaalse omandi lahti pisut erineva nurga alt. TRIPS leping, mis on kõige ulatuslikum seni sõlmitud intellektuaalomandi õiguskaitse alane multilateraalne (mitmepoolne) leping, määratleb seega oma objekti definitsiooni minu arvates ka kõige adekvaatsemalt.
Rahvusvahelise kauplemise ja kaubanduse all mõistan ma siinses kontekstis seega nii materiaalse kui immateriaalse vara liikumist riikide vahel.
Kõnelen pisut ka WTO kahest ülejääänud tegevusvaldkonnast ning suurematest kokkulepetest, mis neid valdkondi reguleerivad: Üldisest Tolli- ja Kaubanduskokkuleppest (edaspidi ka GATT) ning Üldisest Teenustealase Kaubanduse Lepingust (edaspidi ka GATS).
Lisaks Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevusele intellektuaalomandi õiguskaitse vallas üritan lühidalt selgitada intellektuaalomandi alaste kokkulepete arenguid alates esimestest ulatuslikumatest konventsioonidest, Pariisi ning Berni konvetsioonist, mis pärinevad juba (alles?) üle-eelmise sajandi viimaesest veerandist.

1. Varastest intellektuaalomandi õiguskaitset käsitlevatest lepingutest Maailma Kaubandusorganisatsioonini

1.1 Lühiülevaade intellektuaalomandi õiguskaitsega seotud rahvusvaheliste lepingute ajaloost

Intellektuaalomandi kui mittevaralise kapitali rahvusvaheline õiguskaitse tuli päevakorda seoses Esimese Maailma riikide ( Suurbritannia , Prantsusmaa jt) tööstusliku arengutasemega 19. sajandi lõpul. Peatähelepanu oli tööstuslikele leiutistele rahvusvahelise patendikaitse andmine, aga ka kirjandus-, teadus- ja kunstiteoste autorikaitse.
Varaseimad suure rahvusvahelise osalejaskonnaga intellektuaalomandi õiguskaitset käsitlevad lepingud olid Tööstusomandi õiguskaitse Pariisi konventsioon (1884), mis reguleeris patentimist, ning Berni konventsioon ( 1886 ) kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste õiguskaitse alal. Kaasajastatud kujul on need kokkulepped jäänud kehtima tänaseni, haarates nüüdseks üle 100 osapoole . Nii Pariisi kui Berliini leping põhinevad vastastikuse eeliskohtlemise põhimõttel: kaitset kohaldatakse vaid nende riikide vahel, kes lepingus osalevad ning garanteerivad sellega intellektuaalomandi mõlemapoolse kaitse oma territooriumitel.
1967. aastal kirjutati alla Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsi-ooni (World Intellectual Property Organisation, WIPO) asutamise leping. WIPO eesmärgiks on rahvusvahelise IO-alase koostöö koordineerimine. Edaspidised uatuslikud rahvusvahelised IO lepingud on suurel määral WIPO hallata. Piirdun siinkohal näitliku loeteluga WIPO liikmete poolt sõlmitud lepingutest: Satelliidi kaudu ülekantavate programme kandvate signaalide levitamise konventsioon (Brüssel, 1974), Intellektuaalomandi leping integraalskeemide valdkonnas (Washington, 1989), WIPO autoriõiguse leping (Genf, 1996) jne. WIPO asutamisel defineeriti ka mõiste ' intellektuaalomand ' rahvusvaheline tähendus. Eriti kiire areng WIPO poolt hallatavate lepingute loomises ning osalejate arvus on toimunud pärast külma sõja lõppu 1990ndatel.
Juba palju varem, 1947. aastal, sõlmiti Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT), mille eesmärgiks II Maailmasõja järgse maailma kaubanduse liberaliseerimine. GATT oli ulatuslik rahvusvahelist kaubandust reguleeriv leping. Intellekstuaalomandi õiguskaitsega tegeles GATT vähesel määral.
Suurim probleem kõigi seniste kaubandus- ning intellektuaalomandi õiguskaitse alaste lepingute juures oli vahendite puudumine sundimaks kokkuleppe osapooli leppes ettenähtut ka tegelikult ellu viima. Selle valupunkti lahendamiseks nähti GATTi raames ette ülemaailmse kaubandust reguleeriva organisatsiooni loomine. Antud organisatsioonil pidid lisaks mitmepoolsete lepingute sõlmimise õigusele olema ka seaduslikud vahendid garanteerimaks liikmetepoolset lepingute täitmist.
Nii loodigi GATT-i tegevuse lõpetanud Uruguay läbirääkimistevoorus (1986-1994) Maailma Kaubandusorganiastsioon (World Trade Organisation, WTO) ning sõlmiti tänini ulatuslikem intellektuaalomandi õiguskaitset reguleeriv leping: Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (Agreement on Trade- Related Aspects of Intellectual Property Rights , TRIPS), millest pikemalt peatükis 3.
Tegelikkuses ei lõpetanud GATT tegevust Uruguay vooru sulgemisega 1994. aastal. Leping elas läbi metamorfoosi. Täna koondab üks terviklik organisatsioon , Maailma Kaubandusorganisatsioon kolme lepingu GATT-i, TRIPS-i ning Üldise Teenustealase Kaubanduse Lepingu (General Agreement on Trade in Services, GATS) liikesriike.

1.2 Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe põhiolemus

GATT oli riikidevaheline vabatahtlik kokkulepe omavahelise kaubanduse reguleerimiseks. Eesmärgiks seati järk-järgult kaotada piirangud territooriumidevahelises kaubanduses, tollitariifid ning impordi koguselised kitsendused. GATT põhines vabaturul, ausal konkurentsil, spetsialiseerumisel vastavate osapoolte majanduslikele eelistele.
Reaalselt viidi GATT'i sätteid ellu regulaarsetel läbirääkimistel, nn voorudel, mida jõuti 46 tegutsemisaasta jooksul lõpetada 8. Esimeses viies voorus arutati vaid kaubandusalaseid probleeme, ent alates Kennedy voorust 1964. aastal on käsitletud ka intellektuaalomandi õiguskaitse alaseid küsimusi. Kõige suurem läbimurre toimus aastatel 1986-1993 peetud Uruguay voorus. Selle lõppedes sõlmitud Marrakechi lepingu üheks osaks oli eelmpoolmainitud TRIPS kokkulepe, lisaks nähti voorus ette WTO loomine ja kokku enam kui 2200 lehekülje ulatuses seadusandlust.
GATT-i tegevuse alusteks oli 4 põhimõtet (A. Kukrus 'Eurointegratsioon ja tööstusomandi õiguskaitse', lk 127):

• eranditeta enamsoodustusrezhiimi (Most Favoured Nation ehk MFN põhimõtte) kehtestamine kõigi osapoolte vahel, soodustused ühele osapoolele pidid automaatselt laienema kõigile teistele;
  
• kohalikku tootmist ei olnud lubatud kaitsta sisseveotollide-