Maadeavastaja Roald Amundsen (0)

Jõhvi Põhikool
Roald Amundsen
Referaat
Maximilian Sokolov
7. klass
Juhendaja : õp. Tiina Gaškov

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Roald Amundseni elu 3
Unistus polaaruurija elust 3
Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele 4
Elu kui seiklus 4
Kokkuvõte 5
Kasutatud kirjandus 6

Sissejuhatus

Antud referaat räägib maadeavastaja Roald Amundseni elust ning selle referaadi mõte on ennast harida. Referaadi isikut valides otsustasin Roald Amundseni kasuks sellepärast, et tema elus oli pidev võistlemine ning enesetõestamine.

Roald Amundseni elu

Unistus polaaruurija elust

Roald Engelbregt Gravning Amundsen oli sündinud 16. juulil aasta 1872 Norras Sarpsborgi lähedal. Ta oli sündinud laevomanike ja kaptenite peres. Ema püüdis teda merest eemale hoida ning saatis ta arsti teadust õppima, aga Roald oli juba poisieast huvi tundnud Franklini Loodeväila ja Fridtjof Nanseni ekspeditsioonist Gröönimaale. Kuna Roald unistas polaaruurija elust karastas ta oma nõrka tervist sellega, et magas lahtise akna all ja käis koos venna Leoniga eluohtliku talveretkel Hardangervidda mägiplatool.
Pärast ema surma lahkus Roald ülikooli arstiteaduskonnast (aastal 1892) ja alustas elu merel, olles paljudel laevadel madrus ja tüürimees. Siis kui Roald töötas hülgepüügilaeval oli tal seal hea võimalus tutvuda Arktika oludega. Esimese tüürimehe ja ekspeditsiooniülema asetäitjana sai Roald Belgica jäätriivil palju kasulikke õpetunde, nagu näiteks, kuidas vältida skorbuuti toitudes mereloomade värske lihaga.
Aastatel 1903–1906 läbis Roald hülgepüügilaeval Gjǿa ajaloo oma esimest õnnestunud Loodeväila-ekspeditsiooni (idast läände) ja määras kindlaks põhjapoolse magnetpooluse tolleaegse asukoha. Ta saavutas sellega laialdase tuntuse . Antud ekspeditsioon oli õnnestunud sellepärast, et Amundsen tegi põhjalikku ettevalmistustööd. Roald uuris eelmiste ebaõnnestunud Loodevälja ekspeditsioonide kirjeldusi ning mõtles läbi oma kava, kus oli kõik peensusteni läbi mõeldud. Selle ekspeditsiooniga saavutas ta laialdase tuntuse. Tähelepanuväärne fakt on see, et Gjǿa süvis oli kõigest 1 meeter.

Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele

Aastatel 1910 -12 läks Roald laeval ’’ Fram ’’ Antarktika uurimisreisile, selle käigus jõudis ta 14.12.1911. aastal esimesena lõunapoolusele, edestades Robert Scotti 1 kuuga . Seal liikus ta koerte rakendiga, mida vedasid 99 Grööni veokoera. Koerad toitusid surnud koertest, kes kukkusid kokku või külmusid ära. Roald ja tema meeskond toitusid seal täisteraleivast, marjahoidistest ja hülgelihast. Hommikuks valmistas tavaliselt nendele kokk Adolf Lindström maitsvaid pannkooke moosiga.
Pühapäevadel ja pühadel puhati, samuti loobuti ilmavaatlustest kell kaks öösel, kuna vaatleja oleks häirinud kaaslaste und. Kõige tähtsam oli piisav uneaeg, et mehed oleksid pooluseretkeks hästi välja puhanud. Sellepärast tehti igasugusi ilmavaatlusi päeval. Elasid nad selle ekspeditsiooni jooksul telkides.
15. septembril aastal 1911 jättis Roald suitsetamise maha. See oli tema jaoks väga raske. Ekspeditsiooni ajal seadis ta iga ühele režiimi: kuus tundi tööd vaheldus küllaldase puhkusega. Hommikuti korraldas Roald õhutemperatuuri ära arvamise võistluse. Võitjaid auhinnati kuu lõpus.
Kui nad saabusid Lõunapooluse keskpunkti (Kuninga Haakon VII plaatole) oli neil 52 koerast ja 4 kelgust alles jäänud vaid 3 kelku ja 17 koera.

Elu kui seiklus

Hiljem pühendus Roald täielikult Arktika uurimisele: läbis 1918-1920 laeval Maud Kirdeväila läänest itta (sel ajal oli see kõige paremini varustatud polaarekspeditsioon), aastatel 1922-1924 Maudiga jäätriivis ( http://entsyklopeedia.ee/artikkel/amundsen_roald1 ).
Aastal 1926 lendas Roald esimesena üle põhjapooluse dirižaablil "Norge" marsruudil Teravmäed–põhjapoolus– Alaska . Sellega oli ta neljas inimene põhjapoolusel kuna esimesi kolme ( Frederick Cook, Robert Peary ja Richard Byrd) süüdistatakse, kas ebapiisavates andmetes või pettuses, sellepärast on Amundsenit peetud ka esimeseks inimeseks põhjapoolusel.
Aastal 1928 jäi Amundsen teadmata kadunuks rahvusvahelisel ekspeditsiooni Umberto Nobile päästmisel. Selle ekspeditsiooni dirižaabel Itaalia oli Põhja-Jäämerre kukkunud. Roald lendas koos Prantsuse õhujõudude pilootidega teda otsima 18. mail vesilennukiga Latham ja jäi teel Spitsbergenisse teadmata kadunuks.
Ta kukkus lennukiga Põhja-Jäämerre ja kogu lennuki meeskond hukkus. Viimased andmed tema asukoha kohta saadi meeskonnalt 18. juulil 1928 kell 18.45, kui ta viimast korda saatis raadiosõnumi Karusaarest 19 meremiili kauguselt .
Roald Amundsen on kirjutanud oma uurimisreisidest raamatuid (näiteks ’’Minu elu polaaruurijana’’, 1927). Tema nime kannavad meri ja laht Antarktikas , laht ja nõgu Arktikas ning USA polaarjaam Antarktikas.

Kokkuvõte

Roald Amundsen sai elukutseliseks polaaruurijaks ning saavutas laialdase tuntuse. Võrreldes paljude Roaldi konkurentidega mõtles ta läbi oma pooluseretke pisiasjadeni. Erilist tähelepanu oli pööratud toiduvarule, mille pidi olema varutud rohkem kui vajati. Väga rangelt oli peetud töötamise- ja puhkuseaegu, mille tõttu jäi ekspeditsiooni meeskonnal piisavalt jõudu. Peamiseks veojõuks oli koerad, kelle kasutati ka roaks teistele koertele ja meeskonnaliikmetele.
Roald Amundsen jõudis esimesena lõunapoolusele ja lendas üle Põhja-Jäämerest seega oli ta esimene inimene, kes oli mõlemal poolusel.

Kasutatud kirjandus

• (Centkiewicz, Mees, keda kutsus meri: jutustus Roald Amundsenist, 1988) Poola keelest tõlkinud Aarend -Mihkel Rõuk.
  
• https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Amundsen
  
• http://entsyklopeedia.ee/artikkel/amundsen_roald1
  
• http://www.eestiloodus.ee/artikkel4302_4262.html