mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu. Lõõtspillide liigid: Diatoonilised lõõtspillid Unisonoorsed lõõtspillid (nt: Vene lõõtspillkarmoska) Bisonoorsed lõõtspillid (nt: Melodeon, Eesti lõõtspill) Hübriidlõõtspill (nt: Trikitixa, Schrammeli lõõtspill, Briti lõõtspill) Kromaatilised lõõtspillid (nt: NuppakordionBajaan, Klahvakordion) Kontsertiinad (nt Inglise kontsertiina, Anglokontsertiina, Chemnitzer, Bandoonium) Eesti rahvamuusika viljelemine tänapäeval? Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid
) kohta, eristades neid uuematest kromaatilistest lõõtspillidest nuppakordionist ja klahvakordionist, mis kõnekeeles ongi lihtsalt akordion. Ajalugu Vaba keelega pillid, kuhu õhku puhuti sisse, olid Hiinas ja KaguAasias tuntud arvatavasti juba vähemalt 2000 aastat tagasi. 18. sajandi teisel poolel sattusid mõned sellised muusikariistad misjonäride kaudu Euroopasse, kus 19. sajandi algul sündisid erinevad samal tööpõhimõttel pillid suupill ja lõõtspillid. Aastal 1821 valmistas Christian Friedrich Ludwig Buschamm esimese suupilli, mille 15 metallkeelt olid kinnitatud kambrite ja puhumisavadega puutükile. Järgneval aastal lisas ta nahast lõõtsa, kaaned, nupud ja patenteeris leiutise kui handaeolini. Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian, kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimega accordion. Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruksioonielemendid säilinud tänapäevani
Uus rahvalaul: Tekst- pikem, jutustava sisuga, salmidus, lõppriim on salmi lõpus, eeskujuks olid kirikulaulud, levisid suulisel teel Viis- laenviisid, tantsuviisid Esitlus- lauldakse üksi, saatemuusikaga, lauldi ajaviiteks Liigid- meeste laul ja meeste teema, naistelaul, ringmängulaulud Rahvapillid: ¤ Puhkpillid- sarvpillid, kõrrepill, torupill, karjapasun, trompet ¤ Keelpillid- kandeled, hiiukannel ¤ Lõõtspillid- ¤ Löökpillid- lokkupill, parmupill M. Härma looming: ¤ tegeles rahvalaulude töötlusega. ¤ kantaadid, koorilaulud, soololaulud Teemad: 1. isamaalised laulud- "Enne ja nüüd" ; "Meeste laul" 2. lüürilised armastuslaulud- "Kui sa tuled, too mul lilli" 3. rahvaviisi seadmed(liitis mitu rahvaviisi üheks tervikuks)- "Tuljak" ; "Lauliku lapsed" ; "Ei saa mitte vaiki olla"
Karin Aus LI11a inseparable from cultural tradition a sonic toy a signal information Estonian ethnomusicologist Herbert Tampere (19091975) categorised musical instruments: 1) traditional instruments 2) popular instruments wind instruments (puhkpillid) stringed instruments (keelpillid) bellows instruments (lõõtspillid) percussion instruments (löökpillid) Flute type wind instruments Willow bark (pajupill) Pine shoot (vilepill) Clarinet type wind instruments Bagpipe Reed pipe (roopill) Trumpet type wind instruments Herdsman`s horns and trumpets Zither Fiddle Psalmodikon (moldpill) Bumbass (põispill) Guitar and mandolin Estonian bellows August Teppo(18751959) from Võrumaa Teppo's lõõts had great volume
kasepuust. Keeled olid punutud jõhvidest, tänapäeval vask- ja teraskeeled. Keelte arv kasvas järk järgult. Algselt oli näppepill, hiljem hakati kasutama nn katmisstiili. (akordid) Viiul (viulu)- uuem rahvapill, mida on mainitud juba 17 saj kohturaamatutes. Alles 19 saj alguses oli laialdaselt levinud (Ida-Soomes). Eriti populaarne oli pulmapillimeeste seas. Lõõtspill (hanuri)- leiutas berliinlane 1822 aastal. Pill patenteeriti 1829. Esimesed lõõtspillid jõudsid läbi Ingerimaa ja Karjala Venemaalt 19. Saj teise poole alguses kotikaupmeeste ja sõdurite kaudu Soome. Vanimad lõõtspillid olid üherealised, millel sai mängida vaid mažoorseid lugusid. Uuemad pillid olid kaherealised, sai mängida ka minoorseid lugusid. Sai kiiresti populaarseks ning kujunes kergesti mängitavaks tantsu- ja ajaviitepilliks. Akordion (harmoonika)- levis Itaaliast ja Saksamaalt Soome 1910 paiku. Tänapäeval tuntakse
Eesti folkansambel.Algselt esines ansambel Rahvastepalli nime all, 1993. aastal võeti uueks nimeks Untsakad. Untsakad Oma missiooniks on ansmabel nimetanud rahvaluule kogumist. Regilaulud, lorilaulud, modernlööklaul, sõjalaulud ja The Pogues ongi Untsakate muusika kokkuvõttev nimetus. Untsakad Jaanus Jantson akustiline kitarr, laul Ilmar Kald viiul, laul Jaanus Põlder mandoliin, laul Margus Põldsepp lõõtspillid, laul Marek Rätsep basskitarr, laul Tauno Uibo helirezisöör Untsaka albumid Karmi elu sunnil (1994) Nuur ma olli, ull ma olli... (1995) Päälinna laiv Von Krahlis (1996) Nizni Novgorod (1997) Metsa läksid sa (1998) Tütarlaps merimeeste kõrtsist (2000) Untsakad 10 (2002) Metsa läksid sa 2 (2006) Meie küla pidu (2011) Untsakate koduleht http://www.untsakad.ee/ Osad laulud Untsakalt:
(kuulasime) KORDOFONID Nöör kõige primitiivsem. Hiiu kannel e rootsi kannel e kintsuviiul mängitakse põlvedel hoides. Põispill rütmiline keelpill. Moldpill monokord; mängitakse poognaga / sõrmitsedes; selle pilliga õpetati koolides lapsi laulma (nt ,,Jaan läheb jaanitulele") Lõõtspill e jarmul e kortspill kõige populaarsem rahvapill. Sündis 1822 Saksamaal. Alguses levisid ainult mazoorsed lõõtspillid, minoorsed lõõtspillid arenesid Venemaal. On tantsupill. (kuulasime) Kannel 19. sajandini 5-keelne (kuigi üksikuid 6-, 8-keelseid on leitud juba 13. saj), pilli kuju hakkas 19. sajandil muutuma: puust virblite asemele raudvirblid, keelte asetus muutus paralleelseks, muutus ka pilli kuju ja mängimistehnika. August Pulst tähtis rahvamuusika koguja. Viiul (pole rahvapill) pärit 17. sajandist. On Euroopa kultuuriruumi kõige levinum pill. Eestis muutus ta rahvapilliks 19
Neid valmistati enamasti kodus. Selleks kasutati looduslikke materjale: nahka, puukoort, pilliroogu, sarvi, putke, puulehte, kõrsi Tunti nelja liiki pille : Puhkpillid pajupill, vilepill, roopill, kõrrepill, torupill, karjapasun, karjasarv. Keelpillid kannel, väikekannel, viiul, hiiukannel, põispill. Lõõtspillid Löökpillid krapid, karjakellad, helirauad, pingipill, jauram. Parmupill anti teateid edasi, mängiti tantsuks, saadeti tavandi ja maagilisi toiminguid, mängiti ajaviiteks või laste lõbustamiseks. Pillimuusika oli olulisel kohal inimeste elulaadis. Uuemad rahvalaulud olid tavaliselt pikad, jutustava sisuga ja koosnesid salmidest. Nende arv võis ulatuda mitmekümneni. Tekstid olid lõppriimilised. Eeskujuks oli nii kirikulaul kui saksa tõlkekirjandusest pärit luule
Viljandi pärimusmuusika festival (rahvasuus tuntud ka kui Viljandi folk) on suur rahvamuusikaüritus, mis toimub Viljandi linnas 1993. aastast alates juulikuu lõpus. Esimene festival kestis ühe päeva (15. mai). 1994. aasta festival kestis 3 päeva ning toimus juuli lõpus (22.24. juuli). Teisel festivalil oli esinejaid ka väljaspoolt Eestit. Kolmas festival oli neljapäevane ning sama kaua kestab festival tänapäevani.Festivali korraldab Eesti Pärimusmuusika Keskus. Alates 1999. aastast on festival pühendatud millelegi või kellelegi. 1999. aasta festival oli pühendatud Eesti rahvamuusika koguja ja populariseerija August Pulsti 110. sünniaastapäevale. Festivalil käib esinejaid igast Euroopa kandist ja väljastpoolt kontinentigi. 1993 Viljandi Folk Music Festival sai alguse kõik sellest, et 1993. aasta 15. mail toimus Viljandis ...
valged hobused sots. Teemad ( sõjad, usuvahetus, pärisorjusest vabastamine) tütarlaste unistused nalja ja pilkelaulud tornid kõrtsi ja joomalaulud PILLID RAHVAMUUSIKAS Puhkpillid – vilepill, torupill, karjapasun Keelpillid – kannel, hiiu kannel, viiul Lõõtspillid – lõõtspill Löökpillid lokulaud REGILAUL UUEM RAHVALAUL algriim lõppriim värsid värsid koondusid salmidesse eeslaulja + koor mehed ja naised nii üksi kui ka hulgi (naislauljad) FOLKLOORSED TANTSUD: labajalg polka kupparimuori ingliska
Vaimulikud rahvalaulud seoses vennastekoguduste liikumisega, kirikumuusikat lauldi kodudes ja omal käel, ilustati ning muudeti, ning tekkisid uued lood, kirikutes ei kasutatud, tekkis omaette traditsioon (Cyrillus Kreek) Kuidas nimetatakse peamisi häälerühmi setu laulus? EESLAULJA, TORRÕ, KILLÕ RAHVAPILLID Kuidas liigitatakse Eesti rahvapille? (4 rühma) Nimeta igast rühmast vähemalt kolme pilli. Keelpillid kannel, viiul, põispill Puhkpillid pasunad, sarved, torupill Lõõtspillid akordion, lõõtspill, libliklõõts Löök-/rütmipillid trumm, parmupill, jauram Kirjuta kandle ajaloost (millal jõudis Eestisse), liikidest. Vanem kannel ehk väikekannel Uuem kannel ehk viisikannel Duurkannel Rahvakannel RAHVATANTS Kuidas jaguneb Eesti rahvatants? (2) Vanem rahvatants Uuem rahvatants Millised olid vanema rahvatantsu peamised liigid? (2) Sõõr ja rida ehk voor (juhttantsija) Imiteerivad ja akrobaatilised tantsud (väikeses grupis)
Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mazoorsed akordid. Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, ka lihtsalt teppo pilliks. Lõõtsaharrastus on Eestis väga laialt levinud, mängivad nii noored kui vanad. Lisaks sellele õpetatakse lõõtsamängu pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis. Üsna laialt levinud olid Eestis ka Venemaa vabrikutes valmistatud lõõtspillid. Eriti hinnati Peterburi pille ("petrokradskajad"), mida kohalikud meistrid jäljendama hakkasid. Seda tüüpi pillid võimaldasid mängida ka minooris ja rahvas nimetas neid pilli nurkades asetsevate liblika või lüüra kujuliste kaunistuste tõttu liblikapillideks. Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Esimesed akordionistid omandasid pilli käsitsemise iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid
saanud seda kuulata.Selle nimi oli ´´Poiss põrsaga.`` Läksime edasi torni poole, istusime maha ja kuulasime giidi juttu: Assauwe torn on ehitatud 1411 aastal, see on unikaalne maja. Tornis toimus eelmine aasta ka Beethoveni näitus. Eesti rahvapill on kannel, mis on 6 keeleline. Klaver nimega ´´riga`` on toodetud Eestis. Parmupill on väike ja unikaalne samuti ka Eesti rahvuspill. Sotimaal on parmupill väga populaarne. Siin toas olid veel ka: lõõtspillid,põispillid,parmupillid,sohusarved,vilepillid,karjapasunad,roopillid,torupillid,kandled, viiulid ja muud. Giid mängis meile Läti lugu, põriseb ja nagu tõmbaks keeli. Giidi nimi on Alo Põldmäe ja ta on helilooja ja muuseumis toimuvate asjade korraldaja Meil oli suur au, et just tema tegi /korraldas meile selle ringkäigu, sest varem kunagi ei ole andnud tema ringkäiku meie koolist käinud õpilastele ja õpetajale. Minu arvamus:
Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20. saj alguses levinud pillid. Said populaarseks 1920. 30. aastatel Lõõtspillid Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. oli suupilli edasiaerndus. Pill meenutas lahtikäivat raamatut ning sellega sai ainult viisi mängida. Viini orelimeister Kirill Demian avastas selle pilli mõned aastad hiljem. Ta arendas seda edasi ning tänapäevani mängitakse sarnastel pillidel. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad
..24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoskasid. Lõõtspillid Eestis Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal "Kalevipoja" seltsi koolimaja ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia (nn kolme duuri lood) kodunemine rahvamuusikas. Eestis olid esialgu kasutusel eeskätt Venemaa vabrikute pillid
Need jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikapill. Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum, see on kolmevõi neljarealine kahe või kolmekooriline diatooniline lõõtspill. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult kahes mazoorses helistikus. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga, mis sobib hästi vabas õhus mängimiseks. Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu eeskujul valminud lõõtspillid, mille väliskujule on iseloomulik nüride nurkade korpus, luust nupud ning lüüra või liblikakujulised metallkaunistused. Liblikapillid on Teppo lõõtsast mahedama ja vaiksema heliga, kuid nende täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis. 8
Hans Renqvist kodus, Vormsi. Foto: O. Andersson 1903, Svenska Literatursällskapet I Finland Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid) Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl: sellised olid lehe-, heina- ja tohupillid. Sageli jäljendati nendega linnulaulu, nt pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka
ümber kasetahk; mängiti tantsupidudel · Lõõtspill (lõõts, kortspill, härmoonik) valmis Berliinis; kuulsaim lõõtsameister oli August Teppo; Eestis olnud kasutusel vaid sadakond aastat (ca 1900 aastast); viiuli kõrval üks popimaid rahvapille maailmas; esimene lõõtspill sündis Saksamaal 1822 kui laste mänguasi; palju erinevaid lõõtspillitüüpe; algul vaid mazoorsed lõõtspillid; Venemaal arendati nad ka minoorseteks; nn. labakindalood, mida sai mängida labakindaid kandes; tantsupill (polkad, valsid jm tantsud); Eesti lõõtspill pole siia saabumisest eriti muutunud · Kordofonid · Keeled kitse ja kassi soolikatest · Heli saadi vastavalt soolte keerdudele mida rohkem keerde, seda kõrgem heli · Põispill tekitas ,,kratikrabinaid"
Tema kirjutas Tokaatasid, Ricercare, Canzonasid, mida sai esitada iseseisva paladena orelil. Temalt tuntud on kolm kogumikku: "Fiori Musicali"(1635) missad orelile. Kaks kogumiku "Toccatas"(1613) ja "Partitas"(1636). Muuseumis on mänguatomaadid, mis töötavad kellamehhanismi abil ja need on üleskeeratavad . Hakati kasutama 19. sajandi lõpul . Kolmas saal muuseumis oli rahvapillide saal . See saal oli Assauwe tornis . Seal olid: kandled, torupillid, roopillid, hiiuakandled, lõõtspillid, karjapasunad , põispill ja parmupill . Kannel on ke elpillide hulka kuuluv muu sikainstrum e nt . Kannel on e e stla st e muistn e pill ning se d a tunnev ad ka paljud lähe m a d ja kaug e m a d rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vane m kannel, uue m kann el ehk viisikann el, duurkann el. Kandle põhios a d e k s on kõlaka st ja sellel e tõm m atud ke el e d . Vane m at el kanneld el oli ainult 5 või 6 ke elt
Võrdlus: Vanemal rahvalaulul olid eestvedajaks/lauljaks naised , uuemal aga mehed. Uuem rahvalaul erines vanast ka vormiliselt: värsid koonduvad salmideks. 2.Enamik pille valmistati kodus, kuid mõningaid keerulisema ehitusega pille (viiul, lõõtspill, tsitter) võis osta ka poest või meistrilt. Laias laastus võib eesti rahvapillid jagada nelja rühma: ·puhkpillid (flööt, klarnet, trompet) ·keelpillid (kannel, põispill, viiul, mollpill, kitarr, Hiiu kannel) ·lõõtspillid (lõõts, Eesti lõõts, akordion, libliklõõts) ·löökpillid (Lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill, jauram , parmupill ) ·Roopillid, Sarvepillid, torupill Eesti rahvatantsud jagatakse liikideks vanem ja uuem. Vanem : Tantsud sõõris ja reas (Kihnu ratas, Viru löss, jpm ); Imiteerivad tantsud (Härjatants, kasatsokk, mustlasetants jpm.); Akrobaatilised tantsud (tokitants, varvatants, kandali...)
· Metalli · Kummi · Tekstiili · elektroonilisi seadmeid · mitmesuguseid mootoreid · paberit Sortiment on väga laialdane: · lauamängud (piljard, lauatennis) · õuemängud (golf, keegel) · kabe, male · keerulised tehnilised mängud · tööriistade komplektid · muusikariistad-suupillid, tamburiinid, trummid, orelid, süntesaatorid, flöödid, vilepillid, klaverid, lõõtspillid Loetletud mänguasjad arendavad lapse muusikalist kuulmist ja õpetavad lapsi mängima muusikainstrumentidel. Lapse füüsilist arengut soodustavate mänguasjade hulka kuuluvad: · hüppenöörid · pallid · labidad, rehad, kühvlid · jalgrattad, tõukerattad · rulad · surfilauad 5.10 Ajaviitemängud Eraldi suure ja kiiresti areneva tootegrupi moodustavad ajaviitemängud. Arvuti ei ole küll
annaabi.ee 
