Vankrirattaq (0)

Vankrirattaq
Nii kuuma suvvõ es olõ tükk aigu nättü. A vili kasvi illos. Rükkä oll jo tükk aigu pestü, et siimnevillä saiaq. Kats miist tulli müüdä tiid. Kolla ja Volli. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja. Eeläõdagune simman kõrvalküläh andsõ tunda. Pääq olli olgõ pääl ilmadu rassõq ja suuh olli vist kassiq kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda. Volli löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas Kribu talu paistma. Peremiis oll vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere alla tahenõma säädnü. Tii vei Kribu aida takast müüdä ja ku untsandsgu aidaga kohaguti saiva, läts Kolla haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega Kribu peremehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge. Pääle mõtsa tõmsiva pisu hinge ja pidäsivä plaani. Kolla sis arvas , et läämi Juurõ Augusti poolõ. Tuul suur talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas. Volli nõuh ja nii säetigi sammuq Juurõlõ. August kamand aida man, ku näid nägi. Edimedse valuga tahtsõ kõlgusõ ala joosta, a joba nätti tedä.
„Tere August. Kos sul kipõt. Kaeq, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta ärq!“
August vasta, et olõi tälle rattid vajja. Hindäl olõman.
„Kullä miis. Odavalt annami. Meil pääq haigõ. Lövvä üts putel riigiviina ja ratta omma su umaq!“
„No ku pudeli iist, sis võinu jo ärki võtta“ arvas August ja käve tarõ man är. Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä Augustit ja panniva sis tulistvalu edesi. A August löüdse, et ega na ratta õks õigõ ratta olõi, ku nii odavalt möivä ja tsusas rattaq aidah salvõ rüki sisse. Aida kõrval kuivusõn kaie kar´apoiskõnõ Augusti tegemisi ja ku tä õdagu kodo läts, kõnõl midä nägi, ka esäle ja imäle. Nuuq es panõ poiskõsõ juttu edimäste milleski, aga ku järgmine päiv kuuliva, et Kribult vankriratta päise päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten ja vallamajja. Ja kõik, midä Juurõ kar´apoiskõnõ nännü oll, sai konstaablilõ är seletädüs. Valla konstaabli võtsõ õkva jalgratta ja Juurõlõ. Augusti sai ta kuivusõ mant kätte. Juurõ peremiis segäsi villä. Kar´apoiskõnõ kurjam es tulõki hummogu tüüle. „Läämi aita!“ kamand konstaabliherrä.
August läts näost punatsõs ja es saaq sõnnagi suust . Halb aimdus pitsit hõngutoru kokku. Ku August aidaussõ valla tegi, marsse konstaabli rüäsalvõ manu, tsusas käe vilä sisse ja tõmmas vällä vahsõ vankriratta. Segäsi sis viil paar kõrda rüki ja ku midägi es lövvä, kärät Augustilõ:“Kos tõõnõ om?“ August võtsõ tõsõgi ratta vällä.
„Panõ hopõn ette, rattaq vankri pääle ja sõidat mul takan!“
Konstaabli jalgrattaga iin, August hobõsõga takan ja niimuudu terve Kärnä külä igä peremehe ja popsi poolõ. Kõigiga tegi konstaabli juttu, kül maast ja ilmast , ja egas küsümäta jäetü, et mis tuu Juurõ August sul takan sõit?
„A August. No August vii Kribulõ varastõt vahtsit vankrirattid tagasi.“
P.S Kohanimeq ja inemiste nime omma muudõtu, selle et mi külan viil inemise elässe, kelle esä noid rattid ostsõ. Lugu om kirjä pantu Oskar Leoki mäletämise järgi ja joba 15 aastat tagasi. Küläl om kah uus nimi, vanstõ oll Kärstna , nüüd Antsu (Saarõ Evar tiid). Ja lugu om vana, juhtu inne tõist ilmasõta. Kroonmäe Aivar
5061253
[email protected]