Luuleanalüüs „Poeedirahu“ (0)

Luuleanalüüs
„Poeedirahu“
Tegin analüüsi luulekogu „Poeedirahu“ põhjal, mille autoriks on Andrus Kasemaa . Raamatuga tutvusin sõbranna kaudu ning kuna see luuletaja pakkus mulle huvi, otsustasin just selle raamatu valida. Autor on noor, 26-aastane mees Raplamaalt, kes pärast ajateenistust asus õppima Tartu Ülikoolis kirjandust. Ta on avaldanud luulet ajakirjades „Vikerkaar“ ja „Looming“. Käesolev teos, „Poeedirahu“, on autori esikraamat.
Kuigi ma lugesin kõik luuletused läbi, valisin analüüsimiseks luuletused „Koerapulmas“, „ Torm “, „Minu kodu“, „Laul 23“, „ Magada ma tahaksin Sinu silmade mererahus“, „Luuletaja hommik no.1“, „Maal“, „Vedeledes päeva õhtusse. Isegi ei tea kus“, „Väsinud ränduri rahu“ ja „Vedeledes diivanil“, sest need luuletused kirjeldavad minu meelest kõige paremini seda, kuidas Andrus Kasemaa luuletusi kirjutab.
Luuletuste teema on enamasti sama – laisklemine, vedelemine, looduse imetlemine ja jälgimine (peamiselt taeva ja heinamaa ), kuid on ka armastusluuletusi. Luulet see autor väga ilmestada ei armasta, seda näitab kujundite vähesus tema luuletustes . Siiski leidsin mõned metafoorid ja võrdlused, mis on minu arust mainimisväärt. Metafooridest meeldisid mulle näiteks „Sinu silmade mererahus“ ning „lainetealuses tummas vaikuses“ („Magada ma tahaksin Sinu silmade mererahus“), „pilvejänkud“ („Maal“), „igatsuste õrnas öös“ ja „väsinud ränduri rahu“ („Väsinud ränduri rahu“). Võrdlustest olid huvitavad „heinaküün ise kääksub nagu vana laev“ („ Torm “), „pilved nagu aatomiseened“ („Luuletaja hommik no.1), „Elu – nõiutud surm“ („Vedeledes päeva õhtusse. Isegi ei tea kus“). Isikustada meeldib autorile küll – tolmukeerised tõusevad („Koerapulmas“), läänetaevas ajab pilvi üles, vanades telefonitraatides ulub tuul, õuekases mühisevad lehed, küüni uks laperdab tuules, heinaküün kääksub („Torm“), „võililled noogutavad päid“, „ristikhein kastehein hingavad tasa“ („Laul 23“).
Poeemid on kirjutatud hetkeemotsiooni ajel nii kõigest, mis autorit ümbritseb, kui ka luuletaja enda emotsioonidest ja tunnetest. Tundub, et poeet kirjutab oma luuletusi pigem vabavärsis, sest terve raamatu peale ei leidnud ma mitte ühtegi luuletust, kus oleks sees mõni riim.
Ka ei pea luuletaja väga lugu vormitunnustest. Stroofid enamasti puuduvad, on vaid üksteise järele kirjutatud värsid, mis meenutavad pigem „ reast -reani“ kirjutatud juttu , kui luuletust. Tundub, et luuletajale ei meeldi väga kirjavahemärke kasutada. Näide sellest on luuletus „Vedeledes diivanil“, kus pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki seal, kus nad olema peaks.
Seda luulekogu soovitaksin ma kõigile, sest see oli minu esimene kokkupuude mõne (vabavärsilise) luulekoguga ja pean tunnistama, et see oli üsna meeldiv.