Luikede järv (2)

“ Luikede järv”
Neljandal veebruaril külastasin Rahvusooper Estoniat, kus esmakordselt nägin oma silmaga balletti. Etendus ise tekitas väga erinevaid emotsioone ning mõtteid, samas oli seda äärmiselt raske mõista ja kommenteerida. Loomulikult esimene asi, mis balletti puhul silma hakkab, on ikkagi mehed retuusides. See kummaline vaatepilt oli kohati vägagi häiriv. Ometigi oli äärmiselt meeldiv vaadata imekauneid eesti ja vene neidusid graatsiliselt tantsimas.
Sisuks on taaskord armastus. Noor prints peab võtma üle trooni , sest tema isa suri ning ema on otsustanud selle talle anda. Mees aga ei taha veel vastutust enese peale võtta, ta tahab maailmas ringi käia, uudistada, näha, mida elul talle pakkuda on. Ta leiab noore luige näol ka enda eluarmastuse, kuid tema ema uus mees üritab teda naisest lahutada. Ühel ballil ilmub printsi ette noor neiu, kes on äravahetamiseni sarnane tema armastatuga, kuid kes tegelikult on von Rothbarti – kuninganna mehe – tütar. Noormees annab talle isegi kihalsesõrmuse, kuid asjast ei tule midagi välja, sest südames armastas ta ikkagi Odette'i ning iha üksteise järele hoidis neid igasti koos. Nende armastus hävitas ka kurjuse. Aga et sisust üleüldse aru saada, oli vaja läbi lugeda kava. Eks enam-vähe saab ka ise peamisest aru, kuid et sügavama mõtteni jõuda, on vaja süveneda juba kirjutatusse. Ei piisa vaid kunstist, mida laval pakutakse.
Ka kirjandis saab balletti väga hõlpsasti kasutada näiteks teemal, mis puudutab armastust, kuidas see aitab üle olla kõikidest raskustest. Kui on leitud see üks ja õige, siis ei ole olemas nii suurt kurjust mitte kellegi ega millegi näol, mis suudaks armastatuid lahutada. Samuti saab kasutada balletti veel teemadel nagu eneseotsing, kohustustest kõrvalehiilimine, kurjus ja ka headuse võit kurjuse üle. Võimalusi on palju, kuid võib juhtuda, et just see kuulus Tšaikovski ballett ei torka kirjandi ajal pähe ning hinges võib valitseda hirm, kas ballett on üldsegi aktsepteeritav näide kirjandisse. Küllap ta siiski on, sest tegemist on siiski vägagi kultuurse ning silmaringi laiendava tükiga, mis on ka omas valdkonnas täielik klassika – selle teose sisust peaks olema igal inimesel mingisugune aimdus ja ülevaade.
Õnneks “Luikede järv” tundubki olvat ballett, millest igaüks on midagi kuulnud ning mille tuntumad noodid on helisenud peaaegu kõikide inimeste kõrvades. Loodan, et ma pole olnud ainus, kelles on süttinud põnevuseleegike teada saamaks, mis on selle kuulsa balletti sisu, idee, probleemid. Tegemist on meisterliku tükiga, mida soovitaks vaadata igaühel, sest ei tohiks küll olla ühtki inimest, kellele meistriteos negatiivselt mõjuda võiks. Loomulik ei tea ma, kuidas “Luikede järv” kusagil mujal lahendatud on, kuid meie armsas rahvusooperis oli küll kõik väga väljapeetud ning elegantne. Inimesed olid ilusad ja vormis, kuigi grimm muutis mõne mehe siiski väga ebameeldivaks.
Ballett on miski, mida ei saa tihti vaadata. Ometigi on see väga ilus ning võluv ja see miski, mida kunagi tahaks uuesti kogeda. Muusika on puhkus kõrvadele, tantsijate pehmed maandumised aga iluks silmadele. See on tõeline kultuur, mida ei osata väga Eestimaal hinnata. Öeldakse, et ei ole tasemel tantsijaid, rahalisi vahendeid arenemiseks ega ka juurdekasvu , aga vabanduseks võib alati tuua ükskõik mida, kui tegelik huvi asja vastu puudub. Reaalsuses on tegemist tõeliste professionaalidega, balletti vaadates oli tunne nagu viibiks välismaal. Oli tunne, justkui polekski tegemist Eestimaise kultuuriga.