Heiti Talvik (0)

Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus.
Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.
Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist; kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka õde Hella ja vend Ilmari.
Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides .
Ehkki põhjused pole teada - ilmselt perekondlikud sisepinged -, lahkus Talvik ootamatult koolist ning sõitis Kohtla- Järvele põlevkivikaevandusse. See lahkumine , eemaldumine oli nii iseloomulik Talvikule, kes ei olnud võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises – alles konfliktist kaugenedes saabus selgus. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest
Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit
Tegemist oli 20. sajandi kahekümnendate aastatega, mil terves Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi. Seda püüab ka Talvik.
“Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb kõike läbi iroonia , eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali.
Seda on hiljem põhjusega peetud üheks meie kaunimaks luuleraamatuks…" Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni oli kulunud tervelt kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Ja loomine ise on Talvikul kaootiline – kord valmib mitu luuletust järjest, siis pikka aega ei ühtki.
Luulekogu " Kohtupäev " on eelmise koguga võrreldes suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseheitlustelt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil on raulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki. Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine , samas on see aga nii eht-talvikulikult irooniline.
" Fööniks " on sümboliterohke luuletus , mille iga värsirida avab uue tasandi. Kiht-kihilt koorub lahti midagi uut, mida esialgsel lugemisel ei ole märganud. Valdav on halastus , andeksandmine ja nagu luuletaja ise ütleb – lunastus. Igast värsist õhkub tahtmist edasi minna.
Sõja-aastail arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Heiti Talvik hukkus nõukogude vangistuses .