Ludwig von Mises "Liberalism" (0)

Liberalism
Ludwig von Mises
Teose „Liberalism“ autor on juudi rahvusest Austria majandusteadlane ja sotsiaalfilosoof Ludwig von Mises. Raamat „Liberalism“ ilmus esmatrükina 1927. aastal saksa keeles.
Kõrghariduse omandanud Ludwigit hakkas poliitika huvitama juba nooruspõlves. Suurem huvi parempoolsema poliitika vastu tekkis autoril peale Esimest maailmasõda, mil tal kujunes välja arvamus, et riikidevahelise sõja põhjustasid just levima hakanud vasakpoolsed valitsemisviisid, esireas bolševistide ja natsionalistidega. Raamatus „Liberalism“ võrdleb autor pea igas peatükis liberalismi sotsialismiga, tuues nii välja sotsialismi nõrkused ja liberalismi tugevused. Ludwig rõhutab oma raamatus tihti, et vaesuse, ebavõrdsuse, sõdade ja muude halbade tunnuste põhjustajaks on just sotsialistlik valitsemisviis, kus kõike kontrollib riik.
Liberalism, kui sotsialismi vastand, pooldab inimeste vabaduse suurendamist, eraomandi eksisteerimist ja ülemaailmset vabaturumajandust. Liberaalide silmis peab igal inimesel olema valikuvõimalus, mida ta õppida tahab ja kelleks ta saada tahab. Mitte aga nii, et riik otsustab inimese eest, kellena ta tulevikus töötama hakkab. Vabatahtlik töökoha valik ja eraomandi eksisteerimine tõstab liberaalide arvates majanduses oluliselt tootlikkust. Inimesed töötavad ametis, mis neile meeldib ning nad saavad palka vastavalt oma teadmiste ja võimete kohaselt. Kui aga töökoha ja palga suurused määrab riik, ei pruugi alati inimeste vahel valitseda võrdsus. Näiteks üks inimene teeb rohkem tööd kui teine, kuid mõlemad saavad sama palju palka.
Eraomandi puhul toimub ettevõtete töö liberaalide arust ka efektiivsemalt, sest omanik on oma kapitali ettevõttesse investeerinud ega ei soovi ebaõnnestumist. Sotsialismi puhul on vastupidi, riik investeerib ettevõtetesse kapitali ja määrab ametitele inimesed. Liberaalide arust ongi sotsialismi majanduse vähetootlikkuse nõrkuseks just see, et ettevõttejuhid ei võta töö planeerimist ja uuendamist väga tõsiselt, sest nemad pole ettevõttesse oma kapitali investeerinud.
Liberalism ei poolda ka sõdu ega vägivalda. Liberaalid usuvad, et igale probleemile on võimalik leida ka rahulikul teel lahendus. Igal rahval peab olema võimalus luua oma riik või võimalus valida, millise riigi võimu all nad elada tahavad. Füüsilise jõu kasutamine on liberaalide silmis viimane lahendus, millest tuleks siiski hoiduda. Liberaalid ei pea tarvilikuks ka relvatööstuse arendamist, sest see tooks riigi majandusele ainult kahju. 19-20. sajandi massiline relvatööstuse areng ja tootmine tõi majandusele ainult seetõttu kasu, et nõudlus oli suur. Kui aga maailma valitseks liberalism, poleks relvadele enam nõudlust, sest vägivald pole kunagi lahendus.
Liberalismi kodumaaks loetakse Inglismaad, mille riigikord ja majandussüsteem sarnanesid 18-19. sajand kõige rohkem liberaalsetele tunnustele. Edasi levis liberalism Ameerika Ühendriikidesse ning seejärel muudesse Euroopa riikidesse. Liberalismi hiilgeaeg jääb siiski 18-19. sajandi lõppu. 19. sajandi teisel poolel levima hakanud sotsialistlikud, natsionalistlikud, totalitaarsed ehk kokkuvõttes vasakpoolsemad valitsemisrežiimid, tõrjusid liberalismi lihtsalt nurka.
Politoloogia tundides on palju juttu tulnud demokraatiast ja üldse parempoolsetest riikide valitsemisrežiimidest. Liberalismi võib väga hästi lugeda tänapäevase demokraatia eelkäijaks, sest maailmast pole kusagile veel kadunud kapitalism . Tänapäeva kapitalistlikud riigid ei oskaks enam selle peale mõeldagi, mis saaks siis, kui kaotada ära eraomand ja muuta vabaturumajandus käsuturumajanduseks. Arvatavasti satuks maailm siis samasse situatsiooni, mis toimus 20. sajandi esimesel poolel. Tuumasõdagi poleks siis enam välistatud.
Politoloogia tundides sai aasta vältel põhjalikult nii grupitööde, külaliste kui ka teooria kaudu läbi töötatud palju erinevaid valitsemismudeleid. Liberalismist ei tulnud koolitundides siiski palju juttu ning ise teadsin sellest mudelist ka vähe, seega otsustasin läbi lugeda Ludwig von Misesi teose „Liberalism“.
Raamat oli väga infomahukas. Autor on kõik liberalismi tunnused detailselt peatükkide kaupa lahti seletanud. Mulle meeldis ka see, et autor toob igas peatükis liberalismile vastandiks sotsialismi, kuigi veidi meelehärmi tegi see, et autor on raamatus sotsialismi vastu väga kriitiline. Raamatus välja toodud näited ja sisu kirjeldab küll 19-20. sajandi esimese poole poliitikat ja majandust, kuid võrreldes Ludwigi teadmisi tänapäeva majandussüsteemi ja valitsemiskorraga, pole midagi väga muutunud. Soovitan raamatut lugeda neil, kellel on suurem huvi liberalismi vastu, sest tekst on kohati küllaltki keeruline ning lugemise käigus tuleb pingsalt kaasa mõelda.