Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme. 4 Põll Põll õmmeldi valgest linasest riidest või kirjust poekangast. Võeti enam-vähem ruudukujuline riidetükk, laius koguti värvli alla volti. Valgeid linaseid põlli ilustati piluridadega või laia põlmpiluga. Põll on umbes 12 cm seelikust lühem, laius 65 kuni 70 cm. Põlle allservas on 1,5 cm laiune pilupalistus, pisut kõrgemal 2,5 cm
naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud sümmeetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga. Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid. Tarvastu põll sarnanes Viljandi põllega. Triibulise seelikuga kanti valget linast põlle. Ees kantav linane põll tehti piklikust riidetükist ja ülaosa oli vanematel põlledel sageli nii palistatud, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Sagedamini riie vöökohalt kurrutati ja värveldati. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Pidulik põll oli kaunistatud pilu, võrkpitsi, tikandi ja narmastega. Tihti kasutati sinise-punasega ristpistetikandit
teavet talupoegademigapäevase eluolu, toidu, riietuse, laste tegevuse ja palju muu kohta. Talurahva riietusest Kangast saadi kolmest kiudainest: villast, linast ja nõgestest. Vokki esialgu ei tuntud, lõnga kedrati käes hoitava värtnaga. Lõnga värviti taimevärvidega. Rõivaid tehti kolme liiki: pidurõivaid, käimarõivaid ja igapäevaseid töörõivaid. Soojal ajal kanti peamiselt linaseid, talvel külmaga aga villaseid rõivaid. Naiste rõivastuse moodustasid linasest kangast tehtud pikk varrukatega särk, mille peale tõmmati käisteta villane umbkuub. Puusade ümber mähiti vaipseelik pikem kangatükk , mis oli kinnitatud vööga. Veel kuulusid naiste riietusse sõba, põll ja jalamähised sukkade asemel. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja õlgadele heidetavast riidetükist üleviskest
Tüdrukud ehtisid oma juukseid peapaelaga. Tavaline abielunaiste peakate oli tanu. Tanu valmistati ühest piklikust riidetükist. Karja naiste tanud olid madalad ja nukid ulatusid kuklas kõrgele. Tanud kaunistati geomeetrilise kirjaga ristpistetikandiga. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised tuttmütsi. Tuttmütsid kahanesid 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsideks. Teele minnes seoti nii tanule kui ka ketasmütsile peale ruuduline rätik. Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Jalatsitena on Saaremaal kantud kingi. 19. sajandil olid tavalised kõrvadega kingad, mille otsad seoti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti pättisid. Karja mees Särk Särk õmmeldi kodulinasest kangast. Ka meestesärkidele on iseloomulik lai krae, mida idapoolsel Saaremaal kanti mahapööratult. Särgikrae seoti üles kaelrätiga.
Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu ja Äksi. Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidilindid kuklas. Meestel
Pind on ühtlane, sest tegemist on labase sidusega ja lõime- ning koelõng ei erine oluliselt üksteisest. Kanga pind on matt, sest linastel lõngadel puudub läige. Kangas on värvitud lillemustriliseks. Enne värvimist on kangast pleegitatud. (Pleegitamine on iseloomulik linasele kangale, andmaks valget värvi.). Valge põhja peale jäävad värvid erksamad. Muster on trükitud kattevärvidega. Kasutatud on sinist, musta, beezi ja halli tooni. 6. Kanga viimistlus Kõiki linaseid kangaid kõrvetatakse, pügatakse, vabastatakse metist, keedetakse, pleegitatakse. Antud kangast on ka värvitud, kuigi üldjuhul tehakse seda harva. Kuna kirjeldatud kangast on ka pleegitatud, siis ei ole see enam nii tugev kui pleegitamata kangas, kuid on pehmem ja heledam. 7. Kanga omadused Kortsuvus kangas kortsub kergesti, sest sisaldab lina ja viskoosi ning on labase sidusega (jäik struktuur). Hõõrdetugevus keskmine hõõrdetugevus
hing võis iga päev taevasse rännata. Püramiide ehitasid korraga 30000 inimest ja ehitustöö kestis üle 20 aasta, nad tarvitasid selleks 2,3 miljonit, vähemalt 2,5-tonni raskust lubjakiviplokki. Egiptlaste Välimus Rõivamood muutus dünastiate vaheldudes palju, suurema osa riietusest kudusid valmis naised, kliima ei võimaldanud raskest materjalist riiete kandmist, mistõttu kasutati ohtralt peent linast. Antiikaja ülikud kandsid linaseid seelikuid, naised aga kandsid kleite mis ulatasid kaenla alt pahkluudeni. Egiptlased, nii mehed kui naised nägid palju vaeva, et nende juuksed oleksid puhtad, korras ja lõhnastatud. Paljud mehed kandsid lühikest soengut, väga moekad olid parukad, vahel eelistati ka parukat juustele. Egiptlastele meeldis üldiselt ennast ka raseerida, seda nii puhtuse kui ilu pärast. Egiptlased olid pikad, ületades kasvu poolest tunduvalt Euroopa keskmise, üldiselt olid selle
tavaliselt meestetöö. Talupere sõi ühe pika laua taga, ühes otsas istus peremees ja teises otsas seisid lapsed. Toit pandi lauale mitme kausiga, kust iga sööja võttis toitu oma puulusikaga. Leiba ja liha lõikas peremees, kes seda oma käega jagas. Sööginõud olid kõik puust. Töörõivad pidid olema praktilised, vastupidavad ja mugavad. Naised kandsid pikki särke ja seelikut.Abielunaisel pidi peas olema alati rätt või tanu, samuti pidi ka põll ees olema. Mehed kandsid linaseid pükse ja särke. Meestel kui ka naistel ülerõivas oli linane kuub, talvel kanti nahast kasukat. Jalanõuks olid pastlad.Pidulikud riided on sarnased, kuid neil on muster. Naisteriiete hulka kuuluvad: seelik, kirivöö, põll, jakk ja tanu, sõba ja käised. Mehed kandsid pükse, vesti, kuube, vööd, saapaid ja kaapkübarat. Lasterõivad sarnanesid täiskasvanute riietega. Algul kandsid poisid ja tüdrukud valget linast särki millele käis peale vöö. Riietus täienes lapse vanemaks saades
Värvid olid üldiselt tumedad. Riietused olid väga uhked ja jäigad, kaarjad ja rohkesti kaunistatud. Moes olid kõrge vöökoht ning lopsakad varrukad. Rõhutati peenikest pihta. Riiete all kanti alussärki või aluskleiti. Dekolteed tõusid kõrgemale ja ümarad kraed muutusid kandilisemaks. Talveriietuse juures kasutati rohkesti musta pitsi. (4) Meeste riietus oli polsterdatud ning jäik. Kanti kuube, vesti, põlvpükse, linaseid särke ning topelttallaga kingi. (4) 1.3 Meik Sellel ajal kanti väga palju ning väga rasket meiki. Meigi tegemisel kasutati palju pliivalget. Kui esines vistrikke, siis need kaeti siiditükkidega. (4) 2.ROKOKOO Rokokoo sai alguse 18. sajandi alguses Prantsusmaal. Levis enamasti Prantsusmaal ning Saksamaal. (4) Rokokoo ajastul sai moe tekkimise peakeskuseks Pariis. Moesuundi hakkas dikteerima mitte kuningas ja tema õukond, vaid mõni moesolev intiimne aristokraatlik salong. Nendes
Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vöö (vüü), püksid (kaadsa’), sukad (kapuda’) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks rõivasteks aga räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson, kasukas. Lapsed kandsid lihtsamaid linaseid rõivaid. Soovi ja võimaluste korral valmistati neile vahel ka täiskasvanute rõivaste eeskujul riideid, kuid see oli pigem erand. Täna näeme tihti, et kui soovitakse lapsi vanapäraselt riietada, siis püütakse seda teha suurte eeskujul. Vanasti aga ei olnud laps/lapsed perekonnas tähelepanu keskpunktis: lapsed püsisid kodu piires, pere majanduslik olukord ei lubanud laste peale raha kulutada, laste peale ei panustatud nii nagu nüüd seda tehakse. Täna on
Ratasüll saavutas oma korrapärase ümara vormi serva sees oleva puuvitsa tõttu. Ratasülli kandsid tüdrukud suvel ja talvel, naised talvel (suvel oli neil tanu) kirikuriidena. Tüdrukute ja naiste üll oli ühte nägu. Naise märgiks oli pisukene kaluka (pisti) tükikene, arvata pool tolli, mis ülli sisemise ääre külge otsaesise kohta kinni oli õmmeldud. Teele minnes seoti nii tanule, ketasmütsile kui üllile peale ruuduline rätik. Rätid. Linaseid sinisevalge, punasevalgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Osteti ka vabrikurätte. Ehted olid Saaremaal tagasihoidlikud, kuid selle eest kanti neid korraga terve rida. Kuhiksõlgi, mis siin olid väikesed ja lihtsad, pandi 3 kuni 7 ritta, kõige suurem kinnitati keset rinda, väiksemad ridamisi ülespoole. Piduülikonnaga riputasid naised ja neiud kaela
Flores on teistest saarestiku saartest küllaltki eraldatud ja seetõttu ei kujunenud välja kaubavahetust teiste riikidega. Saarel peatuti läbi sajandite väga vähe ning enamasti vaid selleks, et võtta vett. Veidi hiljem hakkas toimima kaubavahetus Faiali ja Terceiraga. Floreselt osteti vaalaõli, mett ja seedripuu puitu. Olulisteks kaupadeks olid ka või, sidrunid, apelsinid, suitsutatud liha. Kaubavahetuse käigus saadi vastu villa ning linaseid riideid. Saarel on olemas sadam, lennujaam ning isegi Prantsusmaa satelliitseireseadmete jaam. Corvo Corvo on Assooride väikseim saar, pindalaga 15,5 ruutkilomeetrit. Elanikke on saarel umbes 400. 8 Assooride traditsioonid Üritused Assooride saartel tähistatakse individuaalseid tähtpäevi, kuid on ka erilisi sündmusi, mida peetakse kõikidel saartel. Saartel on oluliseks ,,Püha Vaimu"
· Tempel sümboliseeris maailma. Lagi taevas, põrand maa. · Uue templi loomine oli võrreldav maailma loomisega · Tähtsaimateks tegevusteks olid ohvriandide toomine ja palvetamine · Ohvreid võis tuua ainult kuningas. Kuningas delegeeris ohverdamise preestritele. Preestrid oli kinnine seisus. Preestri amet anti edasi isalt-pojale. · Preestrid pidid end raseerima üle 3 päeva üle terve keha. Tohtis kanda ainult linaseid riideid ja papüürusest jalanõusid. Pidid pesema iga päev ja öö 2 korda külma veega. · Kõige mõjukam preester oli peajumala ülempreester. · Kultus toimus templis iga päev · Kardeti ööd pimeduse ja deemonite tõttu · Kord aastas oli suur püha, mis oli igal templil erinev, pühendatud templi kaitsejumalale. · Kuningate kultus · Alates 4. dünastia valitsusajast : kuningas on Ra poeg · Kuninga kaks loomust : jumala poeg ja inimene
saj lõpul olid jälle kasutusel pikad püksid. Põlvpüksid ulatusid õige pisut allapoole põlve ja olid eest nööbitava lakaga. Püksisääred olid suhteliselt kitsad ja sääre alumine ots oli külje pealt avatava kolme nööbiga. Väga pidulikul puhul kanti seemisparki kitsenahast pükse. Kui neiu jõukust nähti tema ehete rohkuses, siis noormehe varanduslikust seisust andsid tunnistust nahkpüksid. püksid ERMi kogudes on säilinud kaks paari Tori kihelkonnast pärit linaseid suvepükse ja ühed seemisnahksed põlvpüksid. Pärnu Muuseumis Torist pärit meestepükse säilinud ei ole. Pikk kuub Tori kihelkonna mehe pikk kuub oli täisvillane,toimse koega ja lambapruuni värvi. Eelkõige kanti pikk kuube külma ajal ja isegi kasuka peal. Lõike poolest on Tori kihelkonnas kantud nii "laia seljaga" kuubesid kui ka "händega" kuubesid. "Laia seljaga" kuub on oma nimetuse saanud sellest, et kuue seljaosa on ühes tükis. "Händega" kuub aga
koopiate kujul. Asjatundjate arvates on kõige täpsem nende seas Jaapanis 1993. aastal ehitatud 55 meetri pikkune Date Maru (Hispaania galeooni San Juan Bautista koopia), mis praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või
väikemõisates juba renessanssarhitektuurist pärinev sümmeetriataotlus ning rõhutatud kesktelg (Maiste 1996). Mõisaõuel või selle lähemas ümbruses oli muudki, mis külas oli tundmatu. Sinna kuulus kõigepealt aed nii köögiviljade kui ka viljapuude ja põõsaste jaoks. Köögiviljaaed, mida tollal kutsuti "vürtsiaiaks" (saksa Kräutergarten) oli jagatud hiliskeskajal ruutudeks. Eraldi seisid veel kapsaaed, tapuaed ja eriotstarbeline "pleekaed", kus kevaditi pleegitati linaseid kangaid. Rohuaedades, mis asendasid pärastisi parke, kasvatati juba 17. saj lõpul ja hiljem tuntud viljapuid, marjapõõsaid ja ka roose. Aias leidus tihti kalatiik ja enamasti ka paviljonitaoline ehitis, mida kasutati ka praktilistel põhjustel - juustu kuivatamiseks. 17. sajandi II poolel rajatud iluaeda võib ette kujutada tolleagse aedniku kirjelduse põhjal. Nt Padisel, Kolga mõisas: aias kasvasid õuna-, kirsi- ja pirnipuud
Tema silmad olid kinni, aga huuled sosistasid järkjärgult: «Ta sidus mu kinni . . . ja peksis . . . piitsaga . . . nagu koera . . . Oo! Ma ei teinud . . . muud . . . kui ütlesin . . . oo! . . . oo! . . . » Haledus pani Jaanuse südame lõhkema. «Kas külma vett on toas?» küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läkjs ise õue, kaevust vett tooma. Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu kallal nurgas. Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama. «Noh, kas leidsid?» küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas j a» selle sisemust soris.
annaabi.ee 
