19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane. Õlarätt: See seati murtuna käiste peale, nii et nurk jäi seljale, otsad pisteti ees vöö alla. Tanud: 19. sajandi esiemsel poolel, Kihnu tanudel tikand peaaegu et puudus. Sajandi teisel poolel hakati neid kaunistama. Kujuned omalaadne geometriseeritud lillkiri. Ehted: Need olid Kihnus lihtsad. Rõivaste kinnitusvahendiks oli vitssõlg. Piduliku ülikonna juurde kuulus siin tagasihoidlik prees või luust sõlg. Kaela riputati helmed kas kaelarahaga või ilma. Meeste ülikonna põhiosad oli särk, püksid ja vammus. Püksid: Need tehti valgest linasest riidest ja valgest või hallist villasest riidest. Püksid olid pikad. Vammus: Lõikelt sarnanes see särgiga. Vammus oli õlaõmblusteta, kahekorra murtud
Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate õite, lehtede, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet kasutades. Palju esines pistete kombinatsioone. (Kivilo, lk 8) Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid
Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19
materjalist Meenutasid lõikelt ja kaunistustelt kuue ülemist osa Naiste kampsun Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Torutanu Tehtud valgest puuvillasest või peenest linasest riidest Peale on tikitud valge puuvillase või siidniidiga lillkiri Roosakaspunane siidlint on toodud kuklalt ette pealaele ja seotud lehviks Püstisema kuju andmiseks pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp Torutanu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kabimüts Puudub polster Kuklas on kabimütsil lai siidpael
sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19
täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) · ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga · iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad · Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti · Pikitriibuline seelik kodunes 19
Kontrolltöö 1.Lõunaeestis oli juures palju venejooni, punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades. Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul,
kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka-, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja nelkõielisi, libliküielisi motiive jne.
Õlgadele on valge linase niidiga eesnõelapistes kinnitatud õlalapid, mis on õmmeldud ühekordsest riidest. Kaelaava äär on tihedalt kurrutatud. Krae on täisnurkne, tehtud kahekordsest riidest. Varrukad on pihaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukad on õla kohal volditud, suus kurrutatud. Käistealasel on 8 cm laiune musta villase lõnga ja punakasroosa linase niidiga tikitud madal-, vars-, võrk-, sämp- ja täitepistes lillkiri. Tikandile on valge linase niidiga kinnitatud 1 cm laiuse läbimõõduga vasklitrid. Õlalappidele on musta villase lõngaga õmmeldud madal- ja varspistes lookleva varre motiiv koos lehekestega. Varrukasuu kurrutada tihedalt, iga üksik varrukasuu nõelakurd õmmelda värvli külge. Varrukavärvlid on kahekordsest riidest, äärestatud valgest linasest niidist tagidega, mis on nii kaunistuseks kui ka kaitseks kulumise vastu. Värvli keskele on valge linase niidiga õmmeldud kaks paralleelselt
Rannaalad-soome mõju Peipsipõhjarannikul vene ja vadjapäraseid jooni Tln a ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed europpa moerõivatsega seotud nähtused _meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond naistel pikitriibuline seelik ja indigogoa tumesiniseks värvitud villased kangad. Naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varruktaega pihakatet käiseid Iseärasuseks oli lillkiri.................. 14. Nimetage neitsi Maarjaga seotud rahvakalendri tähtpäevad ja andke lühike ülevaade nende tähtpäevade kombestikust ja tähendusest. Paastumaarjapäev- Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist
volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist kaarusest kaunistused.
särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse?
Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist-halli, punast-musta) ning peeti töö- ja alusseelikutena. Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt olid siinsete naiste pikulikud põlled 19.saj. esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn. klaarriidest
rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal abud). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaesemete tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama vene rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga, maagelõnga
küsimus. A. Bosse oskas rõivaid täpselt ja asjatundlikult edasi anda, kuna ta oli rätsepa poeg. See algne moepropaganda ainult fikseeris olemasolevaid rõivaid kuid ei suunanud moe arengut. Lihtrahvast puudutas rõivamood vähe, kuna moodsad rõivad olid liiga kallid ning nendega oleks olnud väga ebamugav töötada. Peorõivaid aga täiendasid ka lihtsad inimesed jõukamate eeskujul. Barokkrõivastus on mõjutanud ka eesti rahvarõivaid. Meie rahvarõivaste lillkiri ja taimornament on tekkinud barokk-kunsti lopsakate värvikirevate taimornamentide mõjul. Alates 17. Saj. hakkas mood kiiremini vahelduma. Vaimulike algatusel anti välja mitmeid korraldusi ja keelde rõivastuse kohta. Need määrasid seisuste järgi lubatud materjalid ja kaunistused, kuid sageli oli tulemus soovitule vastupidine kõik ruttasid kandma seda, mis neile oli keelatud. Barokkrõivastuse arengut on otstarbekas vaadelda kolme perioodina: 1618-1648 Kolmekümneaastase sõja aeg;
Teatavasti oli vanasti abielunaisele peakate sunduslik. Peakate oli naise" au". Sellest annavad tunnistust rohked vanasõnad, mis on seotud naise peakatte e. tanuga." Võttis keegi naisel tanu peast ära, loeti seda auhaavamiseks ja suureks häbiks " (Manninen 1927: 3435). Tori naise vanemat tüüpi tanu sarnanes oma kõrguselt ja kujult Tõstamaa torutanule (Joon.16). Tanu on tehtud valgest puuvillasest või peenest linasest riidest. Peale on tikitud valge puuvillase või siidniidiga lillkiri. Eesäär on keeratud umbes 18 cm laiuselt tagasi; voodriks tikandi alla. Serva külge on kinnitatud kitsas niplispits või poepits. Tanu on pikuti kokku murtud, tagumine serv kinni õmmeldud ja alumine äär palistatud. Palistuse sisse on aetud kurrulõng ja tanu kukla taga kokku seotud. Roosakaspunane siidlint on toodud kuklalt ette pealaele ja seotud lehviks. Tanud olid enamasti tärgeldatud kuid püstisema kuju andmiseks pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp.
annaabi.ee 
