Suremus: 150*0,08=12 tk suri, 150-12=138 tk alles. Kuked: 138*0,55=76 kukke Kanad: 138-76=62 kana Tapaeelne elusmass: kukk 2,8*76=212,8 kg + kana 2,5*62=155 kg Liidan = 367,8 kg tapaeelne elusmass Kehamassi juurdekasv: 138*40(see on ühe tibu kaal, g)=5520g=5,5kg 367,8-5,5=362,3kg kehamassi juurdekasv Lihakehade kogumass: 367,8/0,73=268,494 kg Sööda kulu: 362,3*1,9=688,37 kg Rümpade kogumass: 367,8*0,65=239,07 kg Rinnafilee: 239,07*0,21=50,2 kg Sööda maksumus: 560/t = 0,56/kg Omahind: 688,37/0,56=385,4872(67%) (sööda kulu kogukuludest) 385,4872---67% X--------100% 385,4872*100/67=575,35(kogukulu) 575,35/239,07=2,4/kg Kanabroileri omahind Söödaproteiin: 688,37/0,21=144,5 Ca: 688,37/0,09=61,95
2. Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud 4. Teised Eestis aretatavad lambatõud 5. Lammaste lihajõudluse hindamine 6. Lamba-ja kitseliha tapajõudlusnäitajad 7. Lamba-ja kitseliha keemiline koostis 8. Lamba-ja kitseliha morfoloogiline koostis 9. Lamba-ja kitseliha rasvhappeline koostis 10. Lammaste lihakehade klassifitseerimise SEUROP süsteemi järgi 11. Lammaste piimajõudlus, piimatõud, erinevate piirkondade lambajuustu sordid 12. Lambapiima ja kitsepiima keemiline koostis 13. Kitsepiima eripärad võrreldes lehmapiimaga 14. Eesti kohaliku kitse piima rasvhappeline koostis 15. Lammaste paaritussesoon ja paaritamine 16. Lammaste poegimine (poegimisajad, töökorraldus laudas) 17. Hüpotermiliste tallede sünnijärgne hooldamine 18. Tallede võõrutamine 19
Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 ?m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodangug
kasvanud. Kvaliteetse talleliha eest on tootjale viimastel aastatel makstud 45-60 krooni liha kilogrammi eest. Eesti Lambakasvatajate Seltsil (ELaS) on välja kujunenud hea koostöö Saaremaa Liha- ja Piimatööstusega. Saaremaa LPT esindajate sõnul on olnud talleliha minev kaup ning selle turustamisega ei ole probleeme olnud. Alates 1999. aastast on lambaliha eest lambakasvatajatele makstud lambaliha kvaliteedi alusel, kusjuures lihakehade klassifitseerimist on tehtud Euroopa Liidus kehtiva SEUROP lihakehade klassifitseerimissüsteemi alusel. Muidugi on siin veel palju ära teha, et kodumaine kvaliteetne talleliha jõuaks meie kauplustesse ja restoranidesse. Teada on, et praegu tarbitakse 2/3 toodetud lambalihastfarmisiseselt ja vaid 1/3 lihast kaubastatakse. Peaks teadma ka seda, et pikemas perspektiivis on võimalik lambaliha (talleliha) eksport. Näiteks Euroopa Liit tervikuna on talleliha osas vaid 85% enesevarustusega
lihavormidega. Viljakus on keskmiselt 1,5 talle poeginud ute kohta. Annavad suuremat villatoodangut, kui valge pealised ja on samuti poolpeenvilla. Jäärade keskmiseks kaaluks on umbes 95 kg ja uttedel 76 kg. Lammaste liha tootlikus on ühe söödaühiku kohta sama palju liha kui nuumveiselgi. Lambad annavad lisaks ka villa, seega tuleb liha tootmine odavam (tumedapealine lambatõug). Tumedapealise lammaste puhul tahetakse parandada just lihakehade kvaliteeti ja lihajõudlust. Tõu parandajateks kasutatakse ristamisi suffolkiga ja oksfordauga (www.eau.ee). Eesti tumeda pealisest pildi leiad, Pilt 1. alt. 2.2. Valgepealised lihalambad Eestis on laialt levinud ka eesti valgepealie kambatõug. Eesti valgepealine lamba tõug on varavalmiv, heade lihavormidega ja on hea lihalambatõug. Vill mida valgepealiselt saadakse on valge ja poolpeen. Vill on kvaliteetsem kui tumedapealistel. Nende kehamass ja
Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. 3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug,kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 m
eriti kvarts kulutab nuga. Lihanuga Suurus ja mudel sõltuvad loomulikult kasutusotstarbest ja töömeetoditest. Kasutusel on pikkimisnoad, puhastamisnoad, tükeldamisnoad ja mitmed teised noad. Liha eraldatakse luudest jäiga lihanoaga ja nn. kõvera lihanoaga, mille tera on 12 18 cm pikk, kaardub üles noaotsa suunas ja on profiililt ahenev. Lindude ja väikeulukite käsitsemiseks sobivad väiksemad noad. Lihakehade eeltöötlemiseks kasutatakse tapamajades mitmesuguseid spetsiaalnuge. Lihanugade lõikeserva nurk on veidi suurem (laiem) kui näiteks fileerimis- või kokanugadel. Tänu sellele on lõikeserv vastupidavam ja tera pidamine parem. Just lihameistri nuga puutub pidevalt kokku luude, kõhrede, kõõluste ja üldse kõvade ja sitkete materjalidega. Lihanugadele ja nende servadele võivad mõjuda ka tugevad deformatsioonisurved, mida näiteks fileerimisnuga vigastumata ei talu.
eriti kvarts kulutab nuga. Lihanuga Suurus ja mudel sõltuvad loomulikult kasutusotstarbest ja töömeetoditest. Kasutusel on pikkimisnoad, puhastamisnoad, tükeldamisnoad ja mitmed teised noad. Liha eraldatakse luudest jäiga lihanoaga ja nn. kõvera lihanoaga, mille tera on 12 18 cm pikk, kaardub üles noaotsa suunas ja on profiililt ahenev. Lindude ja väikeulukite käsitsemiseks sobivad väiksemad noad. Lihakehade eeltöötlemiseks kasutatakse tapamajades mitmesuguseid spetsiaalnuge. Lihanugade lõikeserva nurk on veidi suurem (laiem) kui näiteks fileerimis- või kokanugadel. Tänu sellele on lõikeserv vastupidavam ja tera pidamine parem. Just lihameistri nuga puutub pidevalt kokku luude, kõhrede, kõõluste ja üldse kõvade ja sitkete materjalidega. Lihanugadele ja nende servadele võivad mõjuda ka tugevad deformatsioonisurved, mida näiteks fileerimisnuga vigastumata ei talu.
Kaalukadu soodustab ka temperatuuri kõikumine trümmis. 5 Trümmi õhu niiskus peab olema selline, et aurude rõhk liha kudedes ei ületaks õhus oleva veeauru rõhku. Õhu niiskus trümmis peab olema 90...95% piirides, Kuivamise vähendamiseks peab õhu liikumine trümmis olema minimaalne. Kuivamise aste sõltub ka liha rasvasusest, mida rasvasem on liha, seda väiksem on kuivamine. Et keerulise konfiguratsiooniga lihakehade pindala on suhteliselt suur, siis on ka kaalukadu suurem. Näiteks kaotavad lambakered kaalus tunduvalt rohkem kui veise esipoolsed. Kaalukadu on ka sel juhul väiksem, kui liha on tihedalt riita laotud. Kaalukadu väheneb, kui liha katta riidega-maarliga , kanvaaga, musliiniga. Külmutatud liha võib meritsi veoks vastu võtta mitte varem kui kuu pärast tapmist, sest esimese kuu jooksul on kaalukadu suurim.
keemilisel analüüsil. Tarbija eelistab madala rasvasisaldusega liha. 6) Lihassilma pindala (rinnalüli viimase ja landelüli esimese lüli vahelt). Mõõdetakse kas ultraheliaparaatidega elusal loomal või planimeetriga tapajärgselt joonistatud pinnalaotuselt. Eesti kohaliku kitse lihajõudlus on väga tagasihoidlik (nagu ka teistel piimakitsetõugudel), sest ühe aasta pikkusel üleskasvatamisel saadakse vaid 12 kg massiga lihakehasid. Järeldus: Kitse lihakehade nahaaluse rasva rasvhappeline koostis on sarnaneb lammaste rasvale palju enam kui veiste ja sigade rasvale. Lammaste lihaskoe aminohappeline koostis ei erine teiste loomaliikide omast. Suur erinevus on lammaste ja kitsede rasvkoe rasvhappelises koostises võrreldes lihaveise ja sealihaga. (vt. tabel Erinevate loomaliikide rasvkoe rasvhappeline sisaldus) Järeldus: Kitseliha on võrreldes lambalihaga suurema lõiketugevusega (sitkem), madalama rasvasisaldusega ja ligilähedase liha õrnusega
Tavaliselt satub professionaalse koka kätte kõige sagedamini just suur kokanuga. Lihanoa suurus ja mudel sõltuvad loomulikult kasutusotstarbest ja töömeetoditest. Kasutusel on pikkimisnoad, puhastamisnoad, tükeldamisnoad ja mitmed teised noad. Liha eraldatakse luudest jäiga lihanoaga ja nn kõvera lihanoaga, mille tera on 12 18 cm pikk, kaardub üles noaotsa suunas ja on profiililt ahenev. Lindude ja väikeulukite käsitsemiseks sobivad väiksemad noad. Lihakehade eeltöötlemiseks kasutatakse tapamajades mitmesuguseid spetsiaalnuge. Lihanugade lõikeserva nurk on veidi suurem (laiem) kui näiteks fileerimis- või kokanugadel. Tänu sellele on lõikeserv vastupidavam ja tera pidamine parem. Just lihameistri nuga puutub pidevalt kokku luude, kõhrede, kõõluste ja üldse kõvade ja sitkete materjalidega. Lihanugadele ja nende servadele võivad mõjuda ka tugevad deformatsioonisurved, mida näiteks fileerimisnuga vigastumata ei talu.
kasvanud. Kvaliteetse talleliha eest on tootjale viimastel aastatel makstud 3045 krooni liha kilogrammi eest. Eesti Lambakasvatajate Seltsil (ELaS) on välja kujunenud hea koostöö Saaremaa Liha- ja Piimatööstusega. Saaremaa LPT esindajate sõnul on olnud talleliha minev kaup ning selle turustamisega ei ole probleeme olnud. Alates 1999. aastast on lambaliha eest lambakasvatajatele makstud lambaliha kvaliteedi alusel, kusjuures lihakehade klassifitseerimist on tehtud Euroopa Liidus kehtiva SEUROP lihakehade klassifitseerimissüsteemi alusel. Muidugi on siin veel palju ära teha, et kodumaine kvaliteetne talleliha jõuaks meie kauplustesse ja restoranidesse. Teada on, et praegu tarbitakse 2/3 toodetud lambalihast farmisiseselt ja vaid 1/3 lihast kaubastatakse. Peaks teadma ka seda, et pikemas perspektiivis on võimalik lambaliha (talleliha) eksport. Näiteks Euroopa Liit tervikuna on talleliha osas vaid 85% enesevarustusega
kloonimine pole kserokoopiate tegemine. Võivad tekkida eugeenilised kiusatused Valikuga saab eugeenikat palju edukamalt "parandada" inimpopulatsioone mingi rakendada kui kloonimisega. Kui neid asju standardi suunas. korraldavad seadused. Kloonindiviide võidakse luua värdjalike Kulukas tüvirakkude tehnoloogia välistab "lihakehadena" transplantaadise varuna. värdjalike "lihakehade" loomise täielikult. Kloonindiviidid võivad mutantsete See võimalus on üsnagi tõenäoline. Senine doonortuumade tõttu olla geneetiliste loomade kloonimine näitab, et enamik puuetega, sh. vähisoodumusega. embrüoid ja vastsündinuid sureb. Kloonindiviididel võib ilmneda enneaegne Ka seda võimalust ei saa välistada, kuigi vananemine ja lühem eluiga isegi siis, kui nad kindlaid tõendeid selle kohta veel ei ole. on üldiselt terved
koostis, liha keemiline koostis. Lambaliha kvaliteet sõltub lihaks tapetud lammaste vanusest. Kvaliteetsemat, väiksema rasvasisaldusega lambaliha saadakse alla 12 kuu vanuste noorlammaste e. tallede tapmisel. Noorlammaste optimaalne kehamass enne tapmist on Eestimaa turutingimustes 45-47 kg, kelle tapmisel saadakse suure lihasusega lihakehad, milledes on mõõdukas rasvaladestus. Enamikes Euroopa riikides on soovitud lihakehad 15-20 kg raskused.. Lammaste lihakehade mass varieerub täiskasvanud uttedel 30-40 kg vahel, noorlammastel keskmiselt 18-25 kg ja lihavõttetalledel 8-12 kg vahel. Täiskasvanud lammastel on liha tapasaagis tavaliselt 45-50%, noorlammastel 43-47%. Tapasaagis, tailiha hulk ja teised lihajõudlusnäitajad suurenevad lihatõugu lammaste kasutamisel. Eestis kasvatatakse suffolki, tekseli, dorseti jt. lihatõugu lambaid, kelle jäärade kasutamine tõstab ristandtallede lihavorme ja liha kvaliteeti.
liha kvaliteet on kõrgem. Kerged talled (3-3,5 kuu vanune) neil on u 8% rasva ja valku 17% - liha on väga kvaliteetne, tapasaagis u 45%. Piimatalled saavad ka rohusööta, see mõjutab liha värvust punakam. Kolmas võimalus elusatel lammastel lihajõudlust hinnata on ultraheliaparaatidega, kui määratakse lihassilma pindala ja peki paksus. Seda kasutatakse Eestis alates 2009. aastast. Nii on võimalik teha valikut lihajõudluse suunas. Lihajõudluse hindamine tapajärgselt 1. Lihakehade SEUROP klassifitseerimine lihakuse ja rasvaladestuse alusel Eestis hakkas kehtima alates 2003. a lihatööstustes, kus tapetakse aasta keskmisena üle 500 lamba. Rümbad jaotatakse järgmistesse kategooriatesse - L alla 12 kuu vanuste lammaste e tallede rühmad (randmeliiges sinakas) - S kõigi teiste lammaste rümbad (randmeliiges punane) Hinnatakse visuaalselt lihakusklasse ja rasvasusklasse.
Roiskumist põhjustavad proteolüütilised mikroorganismid, kes lagundavad oma elutegevuse käigus valke ja valkude hüdrolüüsi produkte (ehk aminohappeid). Tapasoe liha on soodne keskkond roisubakterite arenguks: valgurikas, niiske, optimaalne temperatuur, sisaldab alati mingil määral mikroorganisme. Käärimine ja hapnemine- Tekib tavaliselt liha soolamisel piimhappebakterite mõjul, kui lisatud suhkru kogus on liiga suur või kui piimhappebaktereid on liiga palju. Lihakehade ja värske liha puhul seda riknemisviisi harilikult ei esine, sest liha sisaldab liiga vähe süsivesikuid, mis on piimhappebakterite peamiseks toitaineks. Hallitus- Lihal arenevad hallitusseened õhu suure niiskusesisalduse ja õhu halva ringluse korral. Hallitusseente arenguks on sobiv liha normaalne happeline keskkond (5,2-7,0). Hallitus on võimeline arenema ka miinustemperatuuridel (-10 °C), seega võib liha hallitada ka külmkambrites säilitamisel. 27
tapaeelsel ajal. Nälg alandab ka südame löögisagedust, tühja mao korral on hingamine kergem ja kehas kogunenud veri jaotub ühtlasemalt veresoontesse. Veiste ja lammaste puhul soovitatakse näljadieedi pikkuseks kõige rohkem 24 tundi. Osa tapaeelsest näljadieedist tuleb pidada farmides. Näljadieedi kestus on kindlaks määratud selliselt, et ei kaasneks liha ja rasva kadu. Looma kehamass väheneb ainult seedekulgla sisaldise arvel. Tühja seedekulgla korral on tagatud hügieeniline lihakehade töötlemine tapaliinil (kõhu noaga avamisel väheneb oht sisselõigete tegemiseks kõhuõõne elunditesse). Uutes hügieenieeskirjades on mitmes kohas nõutud, et tapale saadetavad loomad peavad olema puhtad. Nõude kehtestamise eesmärk on vältida liha saastumist tapmise ajal ja tagada liha õigusaktides sätestatud mikrobioloogiline kvaliteet. Seetõttu on soovitatav määrdunud loomad enne tapale viimist mõneks päevaks puhtasse keskkonda viia või hoolitseda korraliku ja puhta 10
kaaluvad märgatavalt rohkem. Kanamunaga võrreldes sisaldab kalkunimuna rebu vähem toorproteiini ja rohkem rasva, kuid kulinaarselt väärtuselt on nad võrdsed. Intensiivses hanekasvatuses realiseeritakse noorhaned hanebroileritena lihaks 56...70 päeva vanuselt. Selleks ajaks langeb nende kasvuintensiivsus, halveneb söödaväärindus ja algab uute verisulekontsude moodustumine uueks sulgimiseks, mis raskendab lihakehade töötlemist ja vähendab nende kvaliteeti. Hanedel on võime ladestada organismi suurel hulgal rasva. Seejuures on hanerasv märgatavalt paremate dieetiliste omadustega ja inimorganism omastab seda paremini kui teiste loomade rasva. Hanerasva tuntakse rahvameditsiinis kui tõhusat vahendit külmetushaiguste raviks. Täiskasvanud nuumatud hane lihakeha võib sisaldada 40% ja rohkem rasva. Sulgi ja udusulgi saadakse täiskasvanud hanelt umbes 300 g
Konsistents on kõva ja koputamisel annab selge heli. Jahutatud liha hoitakse temperatuuril 2...6°, säilitusaeg kuni 72 tundi (rümbad) ja 48 tundi (tükid). Külmutatud liha hoitakse temperatuuril mitte üle 18°, säilitusaeg külmutatud searümpadel 6 kuud, veiserümpadel 12 kuud ja lambarümpadel 10 kuud. 2.4. Rups Rupsid ehk vanema nimetusega subproduktid on liha kõrvalsaadused, loomade söödavad osad (siseorganid, lihalõiked, pea, saba, jalad), mis eraldatakse lihakehade töötlemisel tapamajades. Olenevalt looma liigist jagunevad need veise, sea, lamba jt. loomade rupsideks. Veise rupsid moodustavad kuni 24%, sea kuni17% ja lamba kuni 20% looma massist. Rupsid sisaldavad keskmiselt 70...80% vett, 9...18% valku. 2...14% rasva, 0,5...5% ekstraktiivaineid ja 1% mineraalaineid. Suhteliselt kõrgema toiteväärtusega, st. rikkamad täisväärtuslike valkude, vitamiinide ja mineraalainete poolest on keel, maks, 8
annaabi.ee 
