Leida Laiuse filmi „Mäeküla piimamees“ kokkuvõte. (2)

Tööleht nr 4
Leida Laiuse filmi „Mäeküla piimamees “ kokkuvõte.
1. Mari ja laste suhted
Mari ja laste suhted filmis olid väga head. Vaatamata sellele, et Mari ei pidanud end nende emaks , tegeles ta nendega väga palju. Lapsed olid tema seltskonnas õnnelikud, kuna Mari oli natukene lapsik. Kui nad midagi koos tegid siis oli alati kuulda naeru ja kilkamist. Lapsed soovisid alati, et Mari neile jutte räägiks, nt linnast. Kui aga Mari hakkas linna mõisniku juurde minema, siis lapsed muutusid kurvaks ning hakkasid ka nutma , see näitab nende kiindumust oma kasuemasse.
2. Tõnu surm
Tõnu surm sai alguse sellest, kui ta Maasikaga kõrtsis omi muresid jagasid. Nad võtsid napsu ning lõid tantsu, kuniks tuli aeg koduteele asuda . Kuna väljas oli külm, siis Tõnu juuksed ja habe olid härma läinud, ning tasapisi hakkas Tõnu ise ka külmuma. Enne surma nägi ta nägemust, et Mari palus tal magada , mitte tühja juttu ajada ( see oli justkui vihje, et ilma piimadeta oleks tema elu parem olnud). Hobune, kes tema vankri ette oli rakendatud teadis koduteed ning toimetas vankri koos surnud Tõnuga koduukse taha. Mari nägi nende saabumist ning läks neile vastu, kuid märkas, et Tõnu on surnud. Seepeale sõnas, ta et seda ta küll ei tahtnud.
Kõige enam jäi meelde, see hetk kui Mari nägi surnud Tõnut vankrisse külmununa. Kindlasti jäi meelde ka talvine öö, paks lumi.
3. Prillupi kinnisidee
Filmitegijatel õnnestus tõestada, et mõisniku ettepanek Mari piimade vastu vahetada, muutus Prillupi kinnisideeks.
Peale ettepaneku tegemist läks Tõnu kohe Kuru-Jaani juurde, et näha mis võiks tema valdustesse saada. Koju jõudes hakkas ta Marile sellest ääri-veeri rääkima, kuid Mari ei olnud tema soovidega nõus. Ta rääkis naisele, et Kuru-Jaan saab endale varsti isegi mõisa osta, kuna see töö on väga tulus . Kuna Mari ikkagi ei olnud nõus, siis pidi ta mõisnikult aega juurde küsima, et Marile auk pähe rääkida. Tema kehakeel peegeldas seda, et ta muust ei mõelnudki kui ainult piimadest, ta oli väga närviline,olle purjus veelgi kurjem .
Ta rääkis piimadest nii nagu need oleksid tema omad, unistas oma suurest talust ning tegi ka juba tuleviku plaane . Ta mõtles vaid rahale.
Selleks, et Mari meelt muuta palus ta Jumalat, käis ka posija juures.
Ta nägi mõsnikust halbu unenägusid ning sonis. Lõpuks jäi ta kogu selle suure närveerimise pärast haigeks ning ohkis, pannes Mari mõtlema.
Kui Mari nõustus tema sooviga siis ta oli imestunud ning tormas kohe mõisniku juurde, et uudist teatada . Piimad enda kätte saanud, muutus ta uhkeks.
Kuid kõik see vaev ei tasunud end ära, sest piimaäri ei õitsenud ning ta hakkas oma otsust kahetsema.