suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul Talvise laudaspidamise puhul võivad lambad pääseda laudast vabalt jalutusalale, kus toimub ka lammaste söötmine Talvine pidamine vaba väljapääsuga jalutusalale (väikefarm) Lambaid võib ka meie kliimas pidada aastaringselt välitingimustes, kuid eelduseks on lammaste korralik söötmine ja lammaste tuule ja vihma eest varjumise võimalus (varjualused, kergehitised, mets,
ühest laudast korraga välja ja korraga sisse,laudas tuleb hoida puhtust, loomade sissetoomisel tesiest ettevõtest tuleb loomaarstilt eelnevalt kontrollida tervist. Õhk peab olema puhas ja laudas peab toimima ventilatsioon. Lehmade puhastamine ja sõrgade hooldamine. Lehmi tuleb puhastada ja harjat ning karvkate korras hoida. Kapju tuleb iga 3-4 kuu tagand sõratangidega lõigata. Lõaspidamine iga lehm on laudas kindlal kohal. Liikumis vabadus laudaperioodil piiratud. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine- metalltorudega kolmest küljest piiratud,tagumisest küljest lehm fiks nööriga,lehmad ei asu kindlatel asemetel. Vabapidamine ehk lõastamata pidamine-võimaldab loomadel rohkem liikuda. Lehmade karjatamine ja suvine pidamine- kultuur või looduslikulkarjamaal.Kui üks koppel paljaks süüdud, aetakse lehmad teise kopplisse, koppel ei tohi laudast väga kaugel asuda(max 2km)
Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks. Töö tegid abiteo korras ära taluperemehed - alates vilja ning linnaste veost ja lõpetades vaadi viina põletamisega
Seedegaaside energia-8% Metaboliseeruv energia-53%: soojusejuurdekasv-12% Netoenergia-41%: Elatuse energia-22% Toodangu energia-19%: Piim-15% Kehaladestus 4% VEISTE SÖÖDAD Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima-, lihatoodang) ja piimaning veiseliha tootmise tasuvus. Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50...55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad. Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225...230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15...20. maini. Sel perioodil on
et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks. Töö tegid abiteo korras
Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel. Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4...6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10...15, isegi 25 lammast. Laudaperioodil söötmine Laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel, detsembrist-märtsini. Vastavalt uttede füsioloogilisele seisundile tuleb talve jooksul muuta nende söödaratsioone. Laudaperioodi algul on
vastsündinud talledele. Hea oleks kevadine poegimine, et talled sünniksid kevadel 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse. Lammaste söötmine toimub jalutusalal. Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises. Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul. Lambaid peetakse ka meie kliimas aastaringselt välistingmustes, kuid eelduseks on lammaste korralik söötmine ja lammaste tuule ja vihma eest varjumise võimalus (varjualused, kergehitised, mets, kadastikud) Mahelambakasvatuses peavad lambad laudast pääsema jalutusaladele aastaringselt, kui ilmastikutingimused seda lubavad. Heina, silo söötmiseks kasutatakse ümarsõimi, mis
et lehm ise, vastavalt vajadusele, liigub lüpsplatsile ja laseb end lüpsta. Lüpsikordade arv on 3- 4. Arvutiprogrammiga on võimalik seda piirata. Igal lehmal on kaelas andur, mille abil arvuti tunneb looma ära. Kui mõni loom tahab lüpsmist rohkem kordi, siis enne teatud aja möödumist teda lüpsiaparaadi juurde ei lubata. 9) Veiste pidamine. 1) fikseeritud pidamine: Lõaspidamine – iga lehm asub laudas kindlas kohas. Lehmad on lõastatud, mistõttu nende liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Lehmade pidamisel on oluliseks asemete suurus. Aseme laius on keskmiselt 120-140 cm. Pikkuse järgi jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks ja poolpikkadeks. Jootmine toimub üldjuhul automaatjootjate abil (1 jootja kahe lehma kohta). Tiined kinnislehmad vajavad päevas ca 45l ja üle 25 kg päevatoodanguga lehmad kuni 80l vett. Lüpsmine toimub torusse- või kannulüpsiaparaatidega. Söötmine toimub käsitsi või mehhaniseeritult
veel vähelevinud robot-lüpsiplatse. Robot-lüpsiplatsid on täielikult automatiseeritud. 19. Veiste pidamine Lehmade pidamisel on enamlevinud kaks põhilist pidamisviisi: 1) fikseeritud pidamine · lõaspidamine; · kombiboksides pidamine 2) lõastamata pidamine ehk vabapidamine: · sügavallapanuga pidamine, · puhkelatrites pidamine. Lõaspidamine on kõige enam levinud. Selle pidamisviisi korral asub iga lehm laudas kindlas kohas. Lehmad on lõastatud, mistõttu nende liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Lõastamiseks kasutatakse erinevat tüüpi lõõgasid. Väiketaludes kasutatakse lõastamiseks ka päitseid, kuid enamasti talveperioodiks need vahetatakse teiste lõõgade vastu. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine. Kombiboksides pidamise korral asuvad lehmad metaalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel (boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Lõastamist ei kasutata
Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg. Saba on otstarbekas läbi kammida ja seejärel harjaga pärikarva puhastada. Loomadele tehakse ka karvapügamist. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata. 50. Lõaspidamine. Iga lehm laudas kindlas kohas, on lõastatud, liikumisvabadus on piiratud
Harjaga puhastatakse algul pea, kael, turi ja seljaosa kuni sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg. Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada. Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata. 50
risti, külgkülje kõrval peaga väljapoole. Lüpsaparaat paigaldatakse lehmale mitte küljelt, vaid tagajalgade vahelt. Veel on: Robot-lüpsiplatsid – täielikult automatiseeritud. Lüpsikordade arv on 3-4. 8 Veiste pidamine. 1) fikseeritud pidamine: Lõaspidamine – iga lehm asub laudas kindlas kohas. Lehmad on lõastatud, mistõttu nende liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Aseme laius on keskmiselt 120-140 cm. Pikkuse järgi jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks ja poolpikkadeks. Jootmine toimub üldjuhul automaatjootjate abil (1 jootja kahe lehma kohta). Lüpsmine toimub torusse- või kannulüpsiaparaatidega. Söötmine ja sõnniku eemaldamine toimub käsitsi või mehhaniseeritult. Kombiboksides pidamine – lehmad asuvad metalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel (boksides). Lehmad asuvad söötmise ja puhke ajal boksides
soojusejuurdekasv12% Netoenergia41%: Elatuse energia22% Toodangu energia19%: Piim15% Kehaladestus 4% VEISTE SÖÖDAD Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima, lihatoodang) ja piimaning veiseliha tootmise tasuvus. Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad. Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225…230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15…20. maini
Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada. Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Samal põhimõttel töötavad ka elektrilised puhastusharjad. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata. 45. Lõaspidamine asub iga lehm laudas kindlas kohas
Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada. Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Samal põhimõttel töötavad ka elektrilised puhastusharjad. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata. 45. Lõaspidamine asub iga lehm laudas kindlas kohas
86. Udarahoole Mehaaniline puhastus, pesemine, deso 87. Maheveisekasvatus Eestis Suvel peetakse lihaveiseid karjamaal (6-7 k). Lihaveiseid on võimalik ka talvel väljas pidada, eelduseks on siiski varjualuse olemasolu. Laudas, kus loomi peetakse, peab olema piisavalt päevavalgust ja hea loomulik ventilatsioon. Laudas vajavad loomad nii palju ruumi, et nad saaksid vabalt liikuda, lamama heita, ennast puhastada jne. Puhkease- puhas, kuiv, põhk. Ei tohi lõastada. Laudaperioodil peavad nad pääsema jalutusalale, kui laudas pole vastavalt piisavalt ruumi. Lõppnuuma ajal võib laudas pidada (ei tohi ületada 1/5 nende elueast ega olla pikem kui 3 kuud). VASIKAD: Üle ühe nädala vanuste vasikate eraldi latrites pidamine ja lõastamine on keelatud. Ööpäevas peab neile võimaldama vähemalt kaheksa tundi loomulikku või kuntslikku valgust. Poegimiseks tuleb nii laudas kui ka karjamaal loomale eraldada varjuline koht. Laudas sobib selleks
Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Samal põhimõttel töötavad ka elektrilised puhastusharjad. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata.
· Ca ja P vahekord 1:1 või 2:1 ning ratsioon peab sisaldama küllaldaselt D vitamiini ja proteiini · Kitsedele sobivad mineraalsöödad Mineraalsöödad (peavad olema Lisas V, söödalisandid Lisa VI) · Ca: P suhe 1:1 või 1,5:1 (2:1). Tiinusperiood 1,5:1 · Se sisaldus peaks olema 30 mg/kg (min. 20 mg/kg) · Cu sisaldus üldiselt madal (10-15 mg/kg) · Kulu 10 g tiinusperioodil, 15 g imetamnisperioodil Keedusool või lakukivi Kulu: 5 g laudaperioodil ~ 57 g karjatamisperioodil · Eestis mahedatele lubatud mineraalsöödad · Deutsche Vilomix, Anu Ait OÜ- pangemineraal ÖKO CA:P 1/1 · Vitfoss/Aidamees Tiinusmineraal CA:P 0,4/1 · Noorloomadele Vitfoss/Aidamees Tiinusmineraal CA:P 6/1 · Deutsche Vilomix, Anu Ait OÜ- pangemineraal ÖKO CA:P 4/1 · Kitsede poegimine · Sarnaselt lammastega peab ka kitsed poegimisjärgselt eraldama koos talledega eraldi
annaabi.ee 
