Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud
ravimite valmistamiseks(palderjan,takjas,lagrits), Kariloomade söötmiseks(söödapeet, kaalikas) VÕSU Võsu- Taime maapealne osa, mis areneb idupungast ja mille tipus asub kasvukuhik. Pungad -katavad tihedalt üksteise vastu liibunud pungasoomused. *kaitseb algmeid kuivamise ja külmumise eest. Lehepung- algeline vars lehealgmetega. Õiepung-algeline vars õiealgmetega. Asukoht varrel. -Külgpungad-kujunevad lehtede kaenlas, sealt arenevad lehed ja varreharud -Ladvapungad-Sealt kasvab võsu pikemaks, tipust. Pungade kasvamine. -Pungasoomused lüüakse lahti -Pungasoomused langevad maha -Taimed lehtivad ja õitsevad *Uinupungad- pungad mis jäävad püsima, aga ei arene -nad hakkavad arenema, kui osa võsust hävineb. Risoom-võsu, mis meenutab juurt, siseehituselt varre moodi. Tal on taandarenenud soomusekujulised lehed ja pungad Mugul-maa-aluse võstu timpine, tugevasti paisunud varuainetega osa. Mugulal on pungad, silmad.
harilikult tumeroheline, alumine heledam, paljas või noorelt peenekarvane. Pea- ja kõrvalrood on silmapaistvad, teise ja järgmiste astmete rood on vaevalt märgatavad. Lehtede värvus varieerub sõltuvalt sordist. Leherootsud on tugevad, harilikult paljad 2- 3,5 cm pikad. Lehed püsivad haljaina hilissügiseni. PUNGAD Pungad asetsevad lehekaenlais ühekaupa ja on vastakud. Nende alusel on 2 uinuvat punga. Võrse tipuosas on pungad suuremad. Ladvapungad teravmunajad, suuruselt ei ületa külgpungi. Külgpungad on terav- või tömpmunajad, enamasti võrsest pisut eemale hoiduvad. OKSAD 5 Vanemate okste ja harude koor hele-hallikas-pruun, kare, pikirõmeline, ribadena kestendav. Noored võrsed peened, rohekad või oliivpruunid, nõrgalt näärmekarvased, ruljad või ümardunult kandilised
Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad nad peale esimesi sügisesi öökülmi. Ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi kevadel mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õisi tolmeldamas. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast saab mitmeid tööriistu ja kauni punaka läikega mööblit. Sageli võib teda kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud tavaliselt veel erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlaka kahjurid ühtivad õunapuu omadega. See viimane on seetõttu, et pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
Võrse ja punga iseloomustus Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed rohekashallid, suure lehepadjaga. Pungad süsimustad, ladvapung külgpungadest Noored võrsed hallikaspruunid, algul karvased, tunduvalt suurem. hiljem paljad. Ladvapungad külgpungadest suuremad, kuni 1,5 Võra iseloomustus cm pikad, mustjasvioletjad, valgete siidkarvadega. Noorelt kitsas, vanemas eas laiuv, azuurne. Puistus Võra iseloomustus hästi laasuv. Nooremalt kooniline, hiljem laiuv. Vahel kasvab ka Koor põõsana.
uhumist. Toiduks: porgand, naeris, kaalikas, redis Ravimiteks: palderjan, maikelluke, tedremaran, kalmus, nurmenukk, takjas Maitseaineks: mägarõigas, petersell, seller, pastinaak, aedvaak Loomasöödaks: suhkrupee Tooraineks: suhkrupeet suhkruks Nõsu Nõsu on taime maapealne osa (vars, lehed, pungad). Lehepngad sisaldavad lehe algemeid. Pungi katavad pealt punga soomused. Asukoha järgi varrel jagunevad pungad: 1. ladvapungad, millest võsu kasvab pikekmaks 2. küljepungad, mis paiknevad lehe kaenlas 3. uinupungad on pungad, mis kevadel mingil pohjusel ei puhke. Nad ärkavad alles siiskui teised pungad või osa võsust on hävinud. Muundunud võsud Muundunud võsud on omased mitmeaastastele taimedele. Risom on juuretaoline võsu muudend, kuid erinevalt juurest on risoomil pungad ja lehtede jäänused väikeste soomuste näol või lehearmid
jalakas Ladinakeelne Aesculus hippocastanum Ulmus, Ulmus glabra- harilik jalakas nimetus Kõrgus, m 25-30m 30-40m Võrsed ja tüvekoor hallikaspruun, plaatjas. Noored tüvekoor hallikasmust, sügavarõmelise korbaga. pungad võrsed tugevad, pruunid, punakaspruunid, Noored võrsed jämedad, looklevad, mustjaspruunid, rohkete lõvedega. Ladvapungad tihedalt tumekarvased. külgpungadest suuremad, pungad Pungad mustjaspruunid, tömbi tipuga, roostevärvi tugevasti kleepuvad, suured, karvadega. munajaskoonilised. Lehe kuju vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või vahelduvad lihtlehed, ovaalsed või äraspidimunajad, 8-
-1 kraadilt -37 kraadini. Selline madal temp. mis järgnes sulale ilmale, tekitas rohkesti koorelõhesid, sest puutüve sisemised kihid ei jahene nii kiiresti kui välimised. Mõni kord ei olegi temp., mis tekitab puudele küllalt olulist kahju, eriti madal, kahjustuse suurus oleneb siiski puude füsioloogilisest seisundist ja nende ettevamistumisest talvitumiseks.(Laas 1967) Oluline on ka, et juurdekasv lõpeks sügisel õigeaegselt, et võrsed täielikult puituksid, moodustuksid ladvapungad ja lehed variseksid normaalselt. Taimede vastupidavust madalale temp. mõjutab ka oluliselt talvine transpiratsioon. Transpiratsioon jätkub talvel nii igihaljastel okaspuudel kui ka lehtpuudel. Kuid üldiselt määrab liigi 8 külmakindluse ilmastiku iseloom, kasvukoha tingimused, vanus, geograafiline päritolu jne. Mida tugevamini on taim arenenud, seda kergemini parandab ta ka tekitatud vigastused. Seega on vastupidavus madalale temp
3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra nooremalt kooniline, hiljem laiuv. Vahel kasvab põõsana. tüvekoor sile, hallikas, vanemas eas tekib peenerõmeline korp. Noored võrsed hallikaspruunid, algul karvased, hiljem paljad. 4. Lehed ja pungad: vahelduvad, kuni 20 cm pikad paaritusulgjad liitlehed. Lehekesi 11- 15, piklikud, ebaühtlaselt saagja servaga, 3-8 cm pikad, teritunud tipuga, kiilja või ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt hallikad. Ladvapungad külgpungadest suuremad, kuni 1,5 cm pikad, mustjasvioletjad, valgete siidkarvadega. 5. Õied ja viljad: õitseb mais, juunis. Õied väikesed, valged, koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse, mille läbimõõt on 10 cm ja mis paiknevad lühivõrsete tipus. Vili on marjataoline õunvili, kerajas, umbes 1 cm läbimõõdus, valminult punane või oranz, valmib septembris. 6. Kasvunõuded: külmakindel. Noorelt varjutaluv, hiljem küllaltki valgusnõudlik.
valgus niiskus viljakas muld Mahla, keedise, zelee, kompoti jms valmistamiseks, haljastuses dekoratiivse üksikpõõsana või rühmiti muruplatsile, eesaeda Kasutamine Sordid Märkused HARILIK HOBUKASTAN Balkani poolsaar Päritolu 25-30 m Kõrgus kerajas või laimunajas Kasvukuju tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega Võrsed ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised Pungad vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed Lehed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane õied püstistes kuni 30 cm pikkustes koonusjates pööristes
Kahjuks esineb palju koorepõletikukahjustusi. Valge mänd Pinus strobus Areaal Valge mänd Pinus strobus Valge mänd Pinus strobus Harilik hobukastan Aesculus hippocastanum AREAAL Balkani poolsaar SUURUS 25-30 m , tüve läbimõõt kuni 2 m.a VÕRA Kerajas või laimunajas. KOOR, VÕRSED Tüvekoor hallikaspruun, plaatjas. Noored võrsed tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega. Ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised. LEHED Vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb mai lõpus – juuni algul
Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt
Metameeria: ühesuguste elunditega lõikude kordumine. Tüüpiline metameer koosneb lehe ja kaenlapungaga sõlmest ja sellest allpool paiknevast sõlmevahest. Pung Pung on lühivõrse, mis koosneb kasvukuhikuga kaetud metameeride algmetest – vegetatiivne pung Kui kasvukuhik on muutunud õie või õisiku algmeks – vegetatiiv-generatiivne pung Kui pung koosneb ainult õie või õisiku algmetest, puuduvad fotosünteesivate lehtede algmed – generatiivne pung Asukoha järgi: ◦ Ladvapungad ◦ Külgpungad: kaenla-, lisa-, sigipungad Võsu makroskoopiline ehitus Leheseis: spiraalne, vastak, männaseline Kasv: pikkusesse apikaalse meristeemi abil, paljudel taimedel vahekasv Harunemine: ◦ tipmine – kasvukuhikust tekib kaks või enam telge ◦ Külgmine – uued teljed tekivad võsutipust madalamal Kasvu suund: ◦ Vertikaalne – püstised, haakuvad, väänduvad ◦ Horisontaalne – lamavad, roomavad Võsu muudendid
Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud
paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006). . b. c. d. a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad 70 Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud
Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee) Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee). Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad . Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas, alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm. Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga,
Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee) Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee) Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad (Vaata joonis 1.). Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas, alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm. Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm
linnakeskkonna saastet. Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga, mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi 67 pragudega, ning kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega (bio.edu.ee). Taimel on väiksemad munajad ladvapungad ja kitsad ning võrsele liibuvad külgpungad suuremad . Vartele kinnituvad lehed vastakuti. Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas, alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm. Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga,
annaabi.ee 
