Kvalitatiivne, kvantitatiivne ja integraalne metodoloogia (3)

Kvalitatiivne, kvantitatiivne ja integraalne metodoloogia . Teadus- ja loometöö metodoloogia kursuse loengukonspekt (2009)
Lembit Õunapuu, PhD
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teadus- ja kunstiloome osakond
_______________________________________________________
Kvantitatiivne, kvalitatiivne ja integraalne metodoloogia
Nimetame seda teadust, mis hõlmab kvalitatiivsete nähtuste (fenomenide) uurimisel ka kvantitatiivse teaduse võimalused tulemuste vormistamise eesmärgil - integraalseks teaduseks. Integraalses vaates on teadus heuristiline tunnetus- ja vormilahenduse otsingu protsess, milles tegelikkuse tunnetamisel saadud kogemused vormistatakse teadmiste tervikuks. Integraalses teadukäsitluses ühendatakse kvalitatiivse ja kvantitatiivse teadustöö põhimõtted üheks tervikuks, olles seega holistiline kvalitatiiv-kvantitatiivne teaduskäsitlus.
Vastavalt eristatakse ka kvalitatiivset ja kvantitatiivset metodoloogiat. Nende ühendit – kvalitatiiv-kvantitatiivne – nimetatakse integraalseks metodoloogiaks.

Metodoloogia

Teadusliku uurimistöö metodoloogia kehtestab menetluse, s.o. toimimis- ja tegevusviisid ning üldjoontes selle, kuidas uuritavaid nähtusi võiks käsitleda. Metodoloogia esitab uuritavatele nähtustele lähenemis- ja käsitlusviisi. Kui filosoofias räägitakse ideoloogiast kui vaadete ja ideede süsteemist, siis teadustöö “ideoloogia” on tema metodoloogia, mis esitab teadustöö “maailmavaate”. Grix (2004, lk 32) nimetab metodoloogiat uurimistöö strateegiaks.
Metodoloogia vaatlemine üksnes strateegiana, konkreetsete tegevustena uurimiseesmärkide saavutamiseks, jääb pisut kitsaks.
Metodoloogia on teadustöö ideoloogia (ideede ja vaadete süsteem) ja strateegia (tegevuskava eesmärkide saavutamiseks), mis näitavad, kuidas uuritavaid nähtusi käsitleda ja milliste meetoditega andmeid koguda.
Tulenevalt kvantitatiivse ja kvalitatiivse teaduse eristamisest ja vastandamisest kasutatakse ka täna kultuuri- ja haridussfääri uurimustes nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid metodoloogiaid. Seejuures kvantitatiivne ja kvalitatiivne lähenemine pole uurijate jaoks mitte kui alternatiivsed, vaid täiesti vastandlikud viisid kultuuri- ja haridussfääri probleemide uurimiseks. Teadusmetodoloogiat käsitlevas kirjanduses leiab üsna palju viljatut vaidlemist ja kvantitatiivse ning kvalitatiivse lähenemise vastandamist. Teadusmaailmas toimuvad tulised vaidlused selle üle, kas õigem on kvantitatiivne või kvalitatiivne uurimine. See nn „paradigmade sõda“ (Gage 1989) pole veel sugugi lõppenud. Pole seni selgete tulemusteni jõutud, et öelda milline lähenemistest, kvantitatiivne või kvalitatiivne, on õigem. Viimasel ajal hakkab välja kujunema hoopis seisukoht, et uurimismeetodite kahte vastandlikku paradigmasse liigitamise asemel oleks viljakam need ühendada, mis moodustaks kontiinumi kvantitatiivsest-kvalitatiivseni (Niglas 2008; Morant 1999; Tesch 1990).
Kvalitatiivne metodoloogia suunab teadusliku uurimise tegelema nähtuste tähendustega, metafooridega, sümbolitega, kontseptsioonidega, latentsete tendentsidega, fenomenidega, vaimuga, spirituaalsete kogemustega jne.
Kvantitatiivne metodoloogia suunab uurimise tegelema kvantiteetidega (mõõdetavatele tunnustele - kogus, hulk, kaal, pikkus, maht, sagedus jne.).
Uurimistöö kvantitatiivses paradigmas on lähtekohaks loogilise positivismi seisukoht, et kogu teadmine pärineb vahetutest meelelistest kogemustest ja loogilisest järeldamisest. Teadusliku uurimistöö ainsaks usaldatavaks allikaks peetakse meelte andmeid. Kvantitatiivne metodoloogia valitseb klassikalises empiirilises teaduses .
Kvalitatiiv-kvantitatiivne metodoloogia on kvalitatiivse ja kvantitatiivse metodoloogia ühendamise (integreerimise) tulem. Integreeritud metodoloogia võimaldab uuritavatele objektidele läheneda nii, et avastatud kvaliteete (fenomene) saaks vormistada ka kvantitatiivsel kujul. Uurimistegevuses tähendab see tõsist uudsete vormilahenduste otsimist.
Kvalitatiiv-kvantitatiivsetes uurimustes kasutatakse sisuanalüüsi koos statistilise analüüsi võimalustega. Võiks öelda nii, et integreeritud uurimustes lisandub kvalitatiivsele analüüsile statistiline „kontroll“. Kui kvantitatiivses lähenemises valitseb statistika kui ainuõige ja teaduslik meetod, siis integreeritud uurimuses on statistikal täita kirjeldamise , mudeldamise ja kontrollifunktsioon.
Seega teadustöö on alati kvalitatiivne ja kvantitatiivsele jääb vaid statisti ja vormistamise või uute vormilahenduste otsimise roll. Tegelikult eraldi võetuna ei eksisteeri kvantitatiivset ja kvalitatiivset teadust. Need on ühe terviku loomulikud komponendid. Saame vaid rääkida teadusest, kus kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel kui terviku osistel on täita oma funktsioon. Näiteks oleks kohatu rääkida füüsilisest ja vaimsest inimesest. Füüsiline ja vaimne külg on inimese kui terviku tinglikult eristatavad osised, millel kummalgi on täita erinev roll. Pole kuidagi mõeldav, et üksnes füüsilise inimese uurimisel jõuame inimese olemuse sügavuste täieliku mõistmiseni.

Kombineerimine, triangulatsioon ja integreerimine

Metodoloogia ühendamisel on meetodite ühendamiseks kaks peamist teed: kombineerimine ja triangulatsioon. Vähem kasutatakse kolmandat - integreerimine.
Kombineerimisega saadakse segameetodid (mixed methods), kus ühendatakse kvantitatiivse ja kvalitatiivse metoodilised võimalused. Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid on kasutusel kas ühe uurimuse erinevates allosades või kombineeritakse neid uurimistöö erinevatel etappidel. Kombineerimisel rakendatakse uuritava nähtuse erinevate külgede uurimisel erinevaid meetodeid . Triangulatsiooni korral rakendatakse erinevaid meetodeid nähtuse või selle mingi külje uurimiseks. Nii kombineerimisel kui ka triangulatsiooni puhul tekib küsimus, et mis iseloomuga on saadud segameetod. Tulemuseks ei pruugi olla uue kvaliteediga meetod, vaid näeme meetodite eklektikat, nn kompottmetoodikat, mis sageli sisaldab ja võimendab mõlema puudusi, mis pole ka tuntavalt ei kvantitatiivne ega ka kvalitatiivne. Eklektika vältimiseks tuleks kasutada nende integreerimist. Integreerimine tähendab sisuliselt uue meetodi loomist, kus mitte ei kombineerita ega liideta kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid võimalusi, vaid toimub loov ühendamine, kus üksikkomponendi tähendus ja funktsioonid võivad muutuda. Sisuliselt tähendab see seda, et kvalitatiivsetel meetoditel on täita pearoll – ilmutada tegelikkuse paratamatuid seadusi ja kvantitatiivsed meetodid rakendatakse vormi loomise teenistusse.
Integreerides kvantitatiivse ja kvalitatiivse, saame kvalitatiiv-kvantitatiivse (integratiivse) metodoloogia. Viimane pole lihtsalt esimeste mehhaaniline ühend, vaid on nende “ sulam ”. Metodoloogiate integreerimine pole üksnes lihtne kombineerimine. Integreerimine tähendab kokkuviimist, ühendamist, uue terviku loomist antud elementidest, kus iga element ei kaota oma rikkusest midagi.