edenemine 2. kiriku enese aktiivsuse ja teojõu langus Hiliskeskaegse kiriku ajaloo periodiseering: paavstid Avignonis, 1305-1378 suur skisma ehk kirikulõhe, 1378- 1409 kirikukogude aeg, 1409-1447 Clemens V 1305. aastal valiti paavstiks Bordeaux' peapiiskop resideeris Avignonis Tema Roomast eemal- viibimisest nähti sajanditepikkuse traditsiooni rikkumist Urbanus VI (1378-1389) ametissevalimine Roomas Tema ranged nõud- mised tekitasid luksuliku eluga harjunud kuurias* tugeva vastuseisu *Kuuria-paavstivõimu kõrgeim valitsusorgan Katoliku kiriku lõhenemine nimetatakse paavstide ajaloos suureks skismaks (kr. k. schisma- lõhe) Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII (1378-94) ning naasid koos temaga Avignoni Avignon Kirikukogu ehk kontsiil Kirikukontsiilon tähtsamate vaimulike (peapiiskoppide, piiskoppide, abtide jt) koosolek, kus arutakse peamiselt kiriku sisemist korraldust ja ristiusu õpetust puudutavaid küsimusi 1409
eestvedamisel vabastati kirik ilmaliku võimu mõju alt, keelati vaimulikel elada perekonnaelu. Paavsti järgi nimetatakse kogu uuendusliikumist Gregoriuse reformideks. Hiliskeskajal hakkas kiriku mõju vähenema. Seda põhjustas osaliselt kiriku aktiivsuse ja teojõu langus, osaliselt aga ilmaliku võimu tugevnemine ja ilmaliku hariduse areng. Roomas paavstiks valitud Urbanus VI nõudis oma kuurialt kommete rangust ja puhtust, kuid talle tekkis luksusliku eluga harjunud kuurias vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII. Seda sündmust nimeteatakse suureks skismaks. Kristlik maailm ei saanud sellise olukorraga leppida ning otsustas 1409. aastal kutsuda kokku Pisasse üldise kirikukogu. Kirikukogu ehk kontsiil on tähtsamate vaimulike koosolek, kus arutatakse peamiselt kiriku sisemist korraldust ja ristiusu õpetust puudutavaid küsimusi. Kahjuks, 15. sajandi
Avignoni vangipõlv 1305-1378 Rooma kodusõdade tõttu asus Paavst Clemens V elama Avignoni linna, kus valitses Prantsuse kuningas Philippe IV. Elu oli luksuslik. Itaallased olid rahulolematud, sest paavsti viibimine Roomast eemal rikkus traditsioone ja rahvas kaotas tulud, mis varem olid tulnud palveränduritelt, kes Rooma saabusid. Suur skisma 1378-1409 Urbanus VI valiti ametisse Roomas ja sinna ta ka jäi. Ta hakkas nõudma oma kuurialt kommete rangust ja puhtust ja seetõttu tekkis kuurias talle tugev vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid uue paavsti Clemens VII. Katoliku kiriku jagunemine kaheks: Prantsusmaa liitlased tunnistasid Avignoni paavsti, Prantsusmaa vaenlased Rooma paavsti. 1409 Pisas kutsuti kokku üldine kirikukogu, et valida ühine paavst. See aga ei läinud läbi. Kirikukogud e -kontsiilid on tähtsamate vaimulike koosolek, kus arutatakse üldiseid kirikuasju. Oikumeeniline kirikukogu on selline, kus on esindatud terve kristlik maailm.
paavstiriiki ei tekkinud. Paavsti võim nõrgenes ning läänemaailma, Bütsantsi ja islamimaade vahel hakkas kasvama vaen. Ristisõde tagajärjed olid kindlasti hea õppetund paavstivõimule, et ei ole hea muutuda liigselt ahneks. Hiliskeskaja üheks kõige tähtsamaks sündmuseks kirikuelus võib pidada suurt skismat ehk kirikulõhet ( 1378-1409). Paavst Urbanus VI hakkas oma kuurialt nõudma kommete rangust, tekkis aga luksusliku eluga harjunud kuurias talle vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII ning naasid temaga koos Avignoni. Seda katoliku kiriku lõhenemist nimetataksegi suureks skismaks. Suure skisma mõju kirikule oli kindlasti laastav ning sellised vastuseisud viisid vaimuliku võimu alla ja paavstide tähtsus vähenes. Kõrg- ja hiliskeskajal probleemideks võib pidada vaimuliku- ja ilmaliku võimu vahelisi tülisid, kus kord saavutab üks oma tahtmis, teine kord aga jälle teine. Sellised
Kuna paavstil ei olnud võimalik Rooma minna, jäi ta Avignoni. Järgmisedki paavstid jäid Avignoni. Kuid see tekitas itaallastele pahameelt, sest enam ei käidud Roomas palverännakutel ja kaupmehed jäid tuluta. Alles pärast Saja-aastase sõja puhkemist tegi paavst Urbanus VI otsuse jääda Rooma, kuna ta oli seal ametisse valitud, mitte minna sõdivale Prantsusmaale. Kuna Urbanus VI nõudis oma kuurialt kommete rangust ja puhtust, tekkis luksusliku eluga harjunud kuurias talle tugev vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII ja naasid temaga Avignoni. Seda sündmust nimetatakse suureks skismaks. Alles 1417. aastal, kui Konstanzis valiti paavstiks Martinus V, võidi kirikulõhet pidada lõplikuks. Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad ja nunnad, kes olid kogunenud kindlate reeglite järgi toimivatesse vaimulikesse ordudesse. 520.-530. aastatel
varem andnud Rooma saabunud palverändurite majutamine. 14. sajandi keskpaiku stabiliseerusid Itaalia poliitilised olud, kuid paavstidel polnud kerge oma autoriteeti Roomas taaskehtestada ning tagasipöördumine venis. Alles pärast saja-aastase sõja puhkemist tegi paavst Urbanus VI (1378-1389), kelle ametissevalimine toimus Roomas, otsuse jääda sinna ja mitte asuda sõdivale Prantsusmaale. Urbanus VI ranged nõudmised tekitasid luksuliku eluga harjunud kuurias talle tugeva vastuseisu. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII (1378-94) ning naasid koos temaga Avigoni. Seda katoliku kiriku lõhenemist nim paavstide ajaloos suureks skismaks (kr.k. schisma-lõhe). Roomas ja Avigonis resideeris kummaski eri paavst koos oma kuuriaga. Need riigid, mis pidasid end Prantsusmaa liitlaseks, tunnistasid Avigoni paavsti, Prantsusmaa vaenlased aga Rooma paavsti. 1409.
(ajaloolase Kenneth Penningtoni arvates võis ta Bolognas õppida midagi muud, näiteks teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja Catholic Encyclopedia andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille'is Notre-Dame de la Treille' kirikus. Pärast paavst Aleksander III surma asus ta tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik, Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (11911198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria
Nt kõrgeim kohus paavsti kuuria mitte keiserlik kohus. Ühelt oli kasulik olla Reichi osa, kaitse jne. Aga lisandusid maksud jms, seega suhtumine muutus pidevalt, kas olla osa Reichist või mitte. 16saj soovis kindlasti Reichi osa olla, et Vene osas kaitset saada. Aga see jäi vaid formaalseks ja abi ei saadud. 1227 kogu Eesti ala Riialaste valduses. 1223 oli Valdemar II vangis. 1227 sai ta lahingus Borshövedi (?) sakslastelt lüüa. Samas taotlustest ei loobunud ja ajas kuurias asju. Gregorius IX ei kinnitanud ordu valdusi, kuid seda tegi Saksa keiser. 1229 Albert suri. Riia piiskopiks Nikolaus, kes toomkapiitli poolt kutsuti. Teisalt Bremeni seltskond määras Albert Suerbeeri. Seega oli olukord pingeline. Albertil oli privileegidega suur võim: sai piiskoppe määrata ja tahtis peapiiskopiks. Aga hakkas otse paavstile alluma. Lahendus paavstilt: legaat Nikolaus delegeeris küsimuse Aulne kloostri tsistertslasele Balduinile (Belgias), kes 1230 Riiga saabus
Varasemast ajast on palju teisigi huvitavaid seiku, mida oleks kasulik arhiivides töötades välja tuua. Kaasaegne Vatikan on tänaseni säilitanud oma poliitilise angaz eerituse ja diplomaatilise mõjukuse. Märkigu seda vaid fakt, et 174 riigi diplomaadist on Euroopa Liidu liikmesriikide omi 12, suurriikidest veel USA, Kanada, Austraalia, Poola, Ukraina, Venemaa pluss ÜRO ja praktiliselt enamus Ladina-Ameerika ja Aafrika riikidest. Vatikani diplomaatiline olulisus ei seisne mitte niivõrd kuurias ja selle tegemistes, kuivõrd kogu akrediteeritud diplomaatilise korpuse omavahelises informatsioonivahetuses. See on nagu pidev pulbitsev postijaam miljardite informatsioonibittidega. Kuid miljardile katoliiklasele üle kogu maailma pole ehk see poliitiline dimensioon niivõrd olulinegi. Neile on tähtis traditsioonide püsimine ja religioosse dimensiooni inimeselähedus. Katoliiklust samastatakse ladinliku kultuuridimensiooniga ja selle
Maailmas on heade tegude ylejääk, mida saa kirik yhelt inimeselt teisele yle kanda - Saksamaal usuti, et indugentsid viivad raha maalt välja, Rooma - Indulgentsid võisid ka kahjumit toota - Renessansiajastu paavste iseloomustab luksuslik eluviis ja kultuuri toetamine - Paavstid olid Itaalia 1 valitsejatest - 15. Saj oli Itaalia poliit. Ebastaiilne. Peeti palju sõdu, mis olid kallid - Onupojapoliitika levik. - Borgiate suguvõsa Katalooniast saavutas rooma paavsti kuurias suure võimu, saadi troonilegi. - Saksamaa jagunes väikeriikideks, kloostrid moodustasid liite, et yksteist toetada - Hiliskeskaega iseloomustavad paljud lokaalsed palverännu keskused - Pyha vere reliikviad põhja euroopas oluline - Vikaaria annetati kapital, et selle arvelt yleval pidada preester, kes peaks lahkunu mälestuseks missasid - Need preestrid, kes seda pidasid, neil oli palju vaba aega. Tõid preesterkonnale hala kuulsust
teha katte all, et paavst pp poolele ei läheks. Ordu kasutas ära vastuolusid Riia tk-s, mõjutades tk-t ja ppk vasalle ja teisi Liivim seisusi sõlmima liitu > 23.apr 1316 Siguldas lubatigi vastastikku toetust, ppk-s pp võim sisuliselt kukutati. 1324 veeb langes paavsti Johann XXII lõplik otsus: Sigulda leping tühistati, pp-le, teistele p-dele, ja tk-le tagastati võõrandatud maa. Naases pp FRIEDRICH PERNSTEIN, kes 1312 aastast viibinud peam paavsti kuurias, oma ppk-a. Teda toetas ainult Trt p Engelbert von Dolen ja tagajärjetus võitluses vastasetega pani pp 1325 kevadel oma vasallid ja Ordu kirikuvande alla, lahkus maalt ega naasnud kuni surmani (1341) Liivimaale. Vahepeal valitses ppk-a vaimulikes asjus vikaar, ilmalikes foogtid. Vasallid püüdsid laiendada oma õigusi > vasallkond rüütelkonnaks. Seni võis ainult p oma pk-s talupoegi väkke kutsuda, nüüd iga vasall kutsus ise oma talupoegi väkke.Ppk-a foogtid
koguni verisekski kokkupõrkeks." (Kruus, 1924) Peapiiskop Friedrich Pernstein. Oli Riia peapiiskopp. Kui selleks sai, püüdis Ordu ja Riia linna tüli lahedada, käis selleks isegi kõrgmeistri juures. Ei saanud eriti asja. Seejärel hakkas ta toetama linna, kes aga paganlike Leedukatega oli mestis, seega ka tema ja see Saksa Ordule meeltmööda polnud. Tegelikul suurema osa sellest konfliktiperioodist oli Pernstein Avignonis Paavsti kuurias. Pernsteini üheks peamiseks eesmärgiks oli Leedu katoliku usku pööramine. Põhja-Eesti üleminek Saksa ordu Liivimaa harule. Algul oli Taanil plaan müüa Eestimaa Saksa Ordule 13 000 marga eest, aga lõpuks Taanlased sellega ikkagi nõus ei olnud. Seoses Jüriöö sündmustega läks see osa niikuinii Saksa ordu kätte. Ka Harju-Viru vasallkond oli selle vastu, et seal nüüd Saksa Ordu. Huvitaval kombel pärast jüriöö värki vahetuis kohe kolmandik Harju- Viru rüütelkonna juhtidest
magistraadi kutsel. Vabariigi ajab hakatakse senatisse võtma patriitside kõrvalt ka rikkaid plebeisid. Nõutud vanus oli 46 aastat, hiljem langes 30ni. Senaatorid võivad kanda laia punase vööga tuunikat, punase äärisega valget toogat, kuldsõrmust ja spets jalanõusid.enamasti pärinevad senaatorid kõige vanematest ja rikkamatest perekondadest, sest neil on keelatud tegeleda kaubanduslike aladega. Istungid toimuvad kuurias, kuid vüib pidada ka pühistetud paikades, nt templis. Need on publikule keelatud.senati arvamus on kohustuseks: senatus consultus. Senati volitusteks on kontrollida magistraatide tegevust, hääletada sõjavögede värbamise, valvata rooma rahva hüvede üle ja jälgib et säiliks usukultus ning juhib välispoliitikat. Keisririigi ajal- senatorite arv 600 juures, ametisse nim imperaator, kes valib nad endiste magistraatide hulgast. Keiser samut ijuhatab istungeid ja koosolekuid.
julgeolekut, viibisid enamasti Lõuna Prantsusmaal, kust aeti välja albilased (kuninga poolt väljaajamine) ja maa sai endale paavst. 24 Kui prantslane Clemens V sai paavstiks, nimetas kardinalideks prantslasi, enne oli kardinalid enamasti itaallased. Prantsuse kardinalid saavad enamuse. 1309 asus Clemens V alaliselt resideeruma Avignoni linna Lõuna Prantsusmaal. Algul oli Prantsusmaa kuningal paavsti kuurias mõjuvõimu aga tasahaaval see lagunes. 100 aastat, mil paavstid elasid Avignonis, nim Avignoni vangipõlveks, eriti just Itaalia poolt, kelle arvates võisid paavstid elada ainult Roomas. Aga sel perioodil ei saanud paavstid seal elada segaste, eluohtlike olude tõttu hakkama. Urbanus V pavst 1362 70, läks Rooma aga enne surma naasis Avignoni, sest ei suutnud end maksma panna. 1377 (1370 78 bontifikaat) asus Gregorius XI Rooma ja Vatikani (enne Lateriaani künkal). Ta
oma Capuas asuvase gladiaatorite kooli ja tõotab tasuks head kosti ning suurt palka. Spartacus oli äärmiselt õnnelik, sest ta kavatses neid õpilasi treenima hakata ülestõusuks. Kaksteist päeva pärast seda, kui kuulutati välja senati dekreet Lucius Cornelius Sullale, hakkas matuserong diktaatori villast Rooma poole liikuma. Aeglane rongkäik kestis kümme päeva. Rongkäik läks foorumile, kuurias, otse rostra vastas, oli üles seatud Sulla sarkofaag. Seal pidasid oraatorid kõnesid ja seejärel hakkas rongkäik endises korras edasi liikuma Marsi väljaku suunas. Seal pandi kanderaam tuleriida kõrvale maha ja Valeria sulges Sulla silmad, pani talle suhu vaskraha, suudles teda suule ning lausus: ,,Hüvasti! Ja meie järgneme sulle looduse poole meile ettemääratud korras." Siis hakkasid Sullale kuulunud
Enomaios tõi Spartacusele Battiadese kirja, kes oli kuulnud palju Spartacuse kunstist ja tublidusest ning kutsus teda nüüd õpetajaks oma Capuas asuvase gladiaatorite kooli ja tõotab tasuks head kosti ning suurt palka. Spartacus oli äärmiselt õnnelik, sest ta kavatses neid õpilasi treenima hakata ülestõusuks. Kaksteist päeva hiljem hakkas matuserong diktaatori villast Rooma poole liikuma. Aeglane rongkäik kestis kümme päeva. Rongkäik läks foorumile, kuurias oli üles seatud Sulla sarkofaag, oraatorid pidasid seal kõnesid ning seejärel hakkas rongkäik endises korras edasi liikuma Marsi väljaku suunas. Seal pandi kanderaam tuleriida kõrvale maha. Valeria sulges Sulla silmad, pani talle suhu vaskraha ning suudles teda suule. Siis hakkasid Sullale kuulunud kooli gladiaatorid tuleriida juures võitlema ning lühikese ajaga olid kõik surnud, sest matustel ei lubatud kellelegi elu kinkida. Kui kõik kombetalitused olid tehtud, süütas
Kestis mitu päeva. Maapäeva kompetentsi kuulus: 1) kaitse korraldamine välisvaenlaste vastu, 2) maahärrade omavaheliste tülide lahendamine, 3) maahärrade seisuste ja linnavaheliste küsimuste lahendamine, 4) talupoegade küsimused (15.-16.saj), 5) usulised küsimused. Maapäev koosnes kuuriatest: 1) ordu oma võimukandjad, 2) vaimulikud isikud, 3) vasalkondade esindajad, 4) linnade esindajad. Maapäev kutsuti kokku, koosoleku juhataja tutvustas päevakorda. Igas kuurias tehti oma otsus, pärast otsustati ühiselt. Vajalik oli kõigi kuuriate pooltolek, vastasel korral otsust vastu ei võetud. Maapäev oli väga oluline ja tähtis organ, isegi kuningas pidi nende otsuseid aktsepteerima. Otsused ei olnud sunduslikud, siiski aitasid säilitada 300 aastat rahuperioodi. 4 5.Taani võimukorraldus keskaegses Põhja- Eestis. Kuulus: Rävala, Viru-, Järvamaa..
Kroonika lisab, et Meinhard käis misjonitöö jaoks luba küsimas Polotski vürsti juures, sest liivlased olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186. aastal pühitseti Meinhard liivlaste piiskopiks (Bremeni peapiiskopi poolt). Paavstid andsid oma heakskiidu läänemeremaadest pärit ristisõjataotlustele, ainuüksi preester Theoderich käis kuurias vähemalt kuus korda. Paavst Innocentius III soovis pigem koondada ristisõdijat Jeruusalemma vallutamiseks. Enne kerjusordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) loomist polnud Katoliku kirikus ka tööjõudu misjonitööks. Meinhardi rajatud piiskopivõim põrkus varem või hiljem kokku liivlaste juhtide vastupanuga. Meinhardi konfliktid liivlastega olid tõsised, rahulolematus arenes konfliktiks ja piiskop lasi hankida paavsti toetuse ristisõdijate värbamiseks, et
annaabi.ee 
